Prantsusmaale tulin ma uute jalanõudega (halb idee, ärge tehke seda), nii et mu jalad olid surnud ja villis, kui ma kohale jõudsin. Kui ma pakkisin oma kohvri lahti, siis ma avastasin, et ma olin oma jooksuretuusid maha jätnud. Kuidas ma saan Prantsuse ellu sisse sulanduda, kui mul pole võimalust kõikjale joosta, nagu kõik siin tunduvad tegevat???
Lahendus tuli lihtsalt: emme saadab mulle paki. Lisanõuetena lisasin veel šokolaadi, sest Mesikäppa peab alati olema varuks!
Käisin kampuse administratuuri juures igaks juhuks üle küsimas, mis see aadress on ja kuidas seda vormistada. Löödi templiga mulle see paberi peale ja andsin ta edasi. Jäin siis ootama. Iga päev käisin kui armastuskirja ootev Romeo oma postkasti sisu vaatamas, aga tutkit! Ei mingit teadet paki kohale jõudmise kohta. Uurisin ka Oniva lehelt, kus mu pakk on ja 21. jaanuaril oli ta Prantsusmaale jõudnud! Hurrraaaa! Oh seda õnne, jäin siis edasi ootama, et mulle paber postkasti jõuaks. Selle asemel aga üritati mulle kaks korda seda kätte tuua ei-tea-kuhu, sest mina seda kätte ei saanud, kõikjal oli aga kirjas, et teade saajale jäetud. KUHU????
Siis sain ma teada, tänu oma tihedatele käikudele postkasti juurde, et sinna on kirjutatud väike nõuanne, kuidas kirjutada aadressi, et asjad võimalikult kiiresti kohale jõuaks. Selle järgi on kirjutatud ka nüüd mu aadress blogisse, ehk nüüd töötab!
Ma käisin nii palju postkontoris küsimas, kuni lõpuks mulle teatati, et see on teises poskontoris, kuhu ma täna siis lörtsisajus vantsisin. Mu piinadel oli lõpp! Ma sain oma paki!
Sisu oli ootuspärane kvaliteedi, aga mitte kvantiteedi poolest, poleks nii palju šokolaadi oodanudki. See oli hea üllatus, mitte et mul oleks vaja lisaabi Michelini mehikeseks saamisel.
Woohoo! Ma uuendasin oma blogi päist või mis iganes see ka poleks: “Minust ja muud tähtsat infot”. Seal on mu aadress, kui tuleb apokalüpsis ja arvutid kokku kukuvad, siis saate ikka minuga ühendust hoida (või šokolaadi saata, yes? no? maybe?).
Ülikool juba loobib kodutöid mulle kurku, nii et tänase hommiku veetsin raamatukogus kirjutades. Enne seda olin ma lugenud ühelt loengulehelt, mis meile jagati, et kõik kodutööd tuleb kirjutada “une feuille vierge” peale. Kiire google ja see andis mulle tulemuseks tavalise tühja A4 – okei, eks ma siis ostan endale tühja vihiku. Läksin siis enne raamatukokku asumist otsima seesugust vihikut. Esimeses poes (“La maison de la presse”!) seda ei olnud. Ma siis läksin edasi ja astusin järgmisesse suvalisse poodi sisse ja ma leidsin MANGAPOE! Mul on nüüd dilemma: kas ma jätkan endale toidu ostmist või ma lähen hulluks ja tulen Eestisse kohvritäie mangadega. Sophie’s choice!
Lõpuks ma ostsin endale joonistamise paberit, sest Prantsusmaa tunneb vaid ruudulist või mingit väga imelikku joonelist paberit. Ja ma ei tea, kas seda paberit oligi mul nii väga vaja, sest see võib vist tähendada ka lihtsalt eraldi lehte, nagu mulle pärast öeldi. Eh, Prantsusmaa ja tema terminid…
Ma olen viimastel päevadel ka pattu teinud… Ma olen väga palju inglise keeles rääkinud! Ehh… Ma suutsin lihtsalt leida endale anglofoonidest sõbrad. Kurat, mina! Proovin uuesti täna õhtul prantsuse keeles lobiseda. Ma olen, muuseas, selles väga halb. Ma ei tea, miks inimesed üldse minuga hängida tahavad, kui ma kas räägin nagu idikas või olen vait kui sukk, sest mul ei tule sõnad pähe või ma kardan vigu teha. Kurat, mina!x2
Mu tuba on ikka superkülm, aga nüüd mul on paks tekk! Oh seda imelisust, kus ma enam ei pea magama 2 kampsuni ja spordipesuga! Kui ma poes tekki ostsin, siis minult küsiti, kas ma olen sakslane. See on enamuste pakkumine, et ma olen sakslane, kuigi korra arvas üks brasiillane, et ma olen ameeriklane. Ma ei tea, kas olla uhke, sest ta arvas seda pärast tervet õhtut inglise keeles rääkimist, nii et mu inglise keel on vast hea, või tunda häbi, et mul on ameerikalik aktsent.
Luis (Venezuela) oli mulle rääkinud, et Besanconis lihtsalt peab külastama Citadelle’i ning nii laupäeva hommikul me suure grupiga sinna otsustasimegi minna. La Citadelle asetseb mäe otsas, nii et sai päris korralikku trenni tagumikule tehtud, kui iga päev sinna minna, siis vist isegi need Erasmuse kilod ei tulekski…
Milleks filter, kui on trellid?Entusiasm missugune pärast meeletuid treppeSelline oli ilm päeva algusesMäed! Kui soojemaks läheb, kavatsen nende otsa ronida!
La Citadelle koosneb kolmest muuseumist: Le Musée de la Résistance et de la Déportation, Le Musée Comtois ja Le Muséum et ses espaces animaliers. Kõiki kolme me küll ei jõudnud, aga see-eest kahes tegin ma väga palju pilte, nii et pildipost, hurraa! Tegelikkuses ma ise vihkan pildiposte, nad on nii igavad minu arust, ma küll olen blond, aga ma naudin juturaamatuid rohkem kui pildiraamatuid, nii et ma kirjutan ikka!
Le Musée de la Résistance et la Déportation oli hästi huvitav, aga samas ka hirmutav. Lugeda kõigist nendest õudustest, mida natsid korda saatsid, oli väga jahmatav, kuid veelgi kohutavamad olid pildid kõigist ohvritest.
Näide natside aprillinaljast: “Ma kukkusin, Churchill! Kus sa oled? Kus on sinu sõdurid?”Saksamaal vist satuks vangi selle pildi eest?“Juut on inimkonna pilge, ta on anti-inimene”“Pole põhjust kaotada ebavõrdsust inimeste vahel, hoopis vastupidi, seda tuleb suurendada ja see seaduseks muuta”
Teine muuseum, mida külastasime, oli Le Muséum et ses espaces animaliers, kus sai loomi näha, nii et põhimõtteliselt oli see loomaaed. Selleks ajaks oli lumesadu, mis algas Citadelle’i sisenedes, tihenenud ja kõikjal oli lund. Kõik eurooplased rõõmustasid, lõuna-ameeriklased olid külmast sinised.
Vaatasin konnaga tõttMonika (Poola) ja Jule (Saksamaa) kaladega sõbraks saamasKaks tiigrit!Tiiger!Flamingod naudivad ilma
Tagasi tulime mööda treppe, et oleks ikka õige Citadelle’i kogemus (ja meil pole autot).
Le DoubsAllaminekuks suurepärane ilmAllakäigutrepp
Ärge lootkegi, et selliseid pildiposte tihti tuleb – ma olen liiga edev ja laisk, et millestki muust teha pilti, kui iseendast, aga nii enesekeskne ma ka pole, et terveid postitusi enda näole pühendada, selleks on Instagram. Ning mu piltide asetus ei hakka ka paranema, ma ei suuda lihtsalt hoolida sellisest esteetikast. Aga loodan, et nautisite mu pingutusi, mu sõrmed olid kui jääpurikad piltide tegemise tõttu, aga ehk hakkab mulle kunagi ka meeldima läbi kaamerasilma asjade vaatamine. Näete, Besancon on päris ilus, tasub ikka raamatuid enne kaane järgi hinnata, kui sisusse süübida, nii et imetlege minu fotograafioskusi ja siis tulge ka kohale, kui silm lausa puhkas…
Igatahes, kokkuvõtteks oli päris lahe päev, sain isegi kreppi Nutellaga süüa!
Järjekordne nädalake möödas siin imekaunis Prantsuse linnakeses.
Eelmine laupäev sadas siin vihma kui oavarrest. Minu unistused soojast päikselisest ilmast uppusid nagu merekooli saadetud kutsikad. Kõik lootused, et siin oleks soojem ja ilusam ilm kui Eestis, on selle nädalaga täiesti maha maetud. Ma külmetan pidevalt. Miks, oh miks ma ei oska kunagi pakkida igaks olukorraks?
Selleks märjaks päevaks oli planeeritud fotoralli mööda kesklinna muidugi. Vihma arvestamata oli see täitsa tore, sai mäkke ronida ja puha, isegi kui nägin ja tundsin end kui agulikass. Pärast toimus vanakraamiturg: sain endale taldrikuid ja muud riistvara, et ma lõpetaksin oma tõelise elegantsuse süüa võileiba taldrikult nimega paber.
Õhtul oli ESN (Erasmus Student Network) peo korraldanud. Ühikas elamise juures on halb see, et kampus on kaugel kesklinnas ning siis väga ei saa linnas pidudel käia, aga seekord vedas! Pidu oli toodud täitsa minu õuele! Isegi oma villis jalgadega suutsin kella kaheni hommikul tantsu vihtuda, siis aeti kõik koju – Prantsusmaal kestavadki peod kella kaheni, mil Eestis pole veel jõudnud eriti alustadagi.
Adusin, et on vale väita, et Eesti mees on tantsulõvi, või noh, kui ta ka on tantsulõvi, siis on ta lõvi, kellel on okas käpas, mille tõttu liikumine on raskendatud ja kohmakas. Kõik teised eurooplased tantsivad nii hästi või sellise elurõõmuga, et sa ei saa arugi, et inimene pole just kõige elegantsema sammuga. Prantsuse kuttidega tantsida on nagu Spanxe kanda: keha lähedal ja ei saa hingata.
Esmaspäeval algasid ka loengud. Ma natuke kartsin, sest mul pole palju kogemust prantsusekeelsete loengutega ja kõik juba hoiatasid mind, et seal peab kogu aeg ja hästi kiiresti konspekteerima – see on Prantsuse ülikooli olemus. Aga ei olnudki nii hull, kuigi mu vihikus on päris palju poolikuid lauseid, kus ma lihtsalt unustasin poole pealt lause lõpu ära, sest mul oli nii palju tegemist alguse kirjutamisega. Ma lihtsalt tahan kõike korralikult kirjutada ja siis vahepeal mul tekib segadus: mis sugu see sõna on??? ja nii ta lähebki, ma jään pidama selle sõna juurde ja muu kaob kõrvust mööda. Praegu olen ma juba on pika 4-päevase ülikoolikogemusega veelgi enam mõistnud, et see keeleõpe, mida mulle Eestis õpetatakse, on absoluutselt mõttetu. Mitte miski ei valmistanud mind ette sellisteks loenguteks, kuigi Erasmus on rangelt soovituslik ehk praktiliselt kohustuslik keeleõpilastele. Oh, Eesti haridussüsteem, järjekordselt vead sa mind alt!
Prantsuse süsteem ainult tekitab segadust mulle. Siin on kaht sorti loengud: CM ja TD. CM on nagu Eestis suured loengud, kus ainult õppejõud räägib ja üliõpilane kirjutab nii, et paber suitseb. TD on teoorias nagu Eestis seminarid, kus üliõpilane ka annab oma panuse, aga tegelikkuses on see ikka kiiresti konspekteerimine. TD-l ja CM-l on oma grupid: A1, A2, B1, B2 ja nii edasi, aga kui mina arvan, et A1 ja B1 on erinevad grupid, nii et ma pean valima ainult ühe ja seal käima, siis oh ei! Mõlemas peab käima. Ma ei saa aru, mis mõte on üldse kursuse jagamiseks nii, kui sa ikka pead kõike võtma. Eksamitest ei saa ma ka veel midagi aru, sest igal loengul on vähemalt 2 erinevat professorit, kes seletavad oma eksamisüsteemi, nii et ma ei saa aru, mitu eksamit mind lõpus ees ootab. Seitse, nagu arv kursuseid, ma valisin? 12? 14? Eks me näe, ehk kunagi avatakse see Pandora laegas.
Ma räägin igapäevaselt prantsuse keelt, mis on tore, sest ma tõepoolest pean harjutama, et ma kunagi selle keele selgeks ka saaksin. Isegi inglaste ja ameeriklastega räägin ma prantsuse keeles, kuigi mul oleks kõvasti lihtsam inglise keeles rääkida, aga ma õpin palju paremini prantsuse keeles lobisedes. Mul on tunne, nagu ma iga päev õpiksin uusi sõnu, mis on ainult positiivne. Tänase päeva sõna: les gants (kindad).
Nüüd olen ma ka ühikat rohkem avastanud. Öösiti siin magada on väga külm, eile öösel oli mul nii külm, et kell kolm öösel panin ma jalga sukkpüksid ja selga kaks kampsunit, et ma surnuks ei külmuks. Järgmine asi osta: soe tekk. Kuna ma ei suutnud vanakraamiturult potte-panne endale omandada ning ma pole neid endale jõudnud veel soetada, siis köök on minu jaoks avastamata territoorium, aga ega ma seal niikuinii eriti midagi teha tahaks, korruse peale on kaks(!) pliidirauda ja see on kõik. Tahaks lihtsalt endale veekeetjat, et saaks teed teha ja seda külma kontidest peletada. Dušše naistele on kolm, ma proovisin nad kõik läbi ja avastasin, et ainult ühes on soe vesi, nii et nüüd kasutan vaid seda, isegi kui teoorias saab mind siis alasti läbi ukseprao näha. Soe vesi on siiski minu jaoks tähtsam kui minu vooruslikkus – nunn olla ei ole mulle tähtedesse kirjutatud.
– Suhelda kellegi muuga peale oma kaisukaru. Ma küll armastan teda meeletult, aga see vaikimine hakkab juba kõrvadele.
– Mul on Prantsusmaa number nüüd! Mu imekaunis number: +33 7 83 41 73 97. Järgmine samm: Prantsuse pangaarve.
– Mu kaardikogu suurenes ESNi kaardi ja Carte Avantages Jeunesse’i võrra
– Õppisin uusi sõnu: pansement adhésif (plaaster) ja ampoule (vill, see naha peal). Kõik tänu uutele kingadele, mis viisid selliste jalgadeni, mis panevad mind luukama ja valuvaigisteid neelama.
– Ma olen lõpuks oma kohvri lahti pakkinud!
– Olin ühe linnu tualetiks. Kõik, kes on mind kunagi kakapeaks hüüdnud, saavad “Selgeltnägijate tuleproovi” minna!
Algas kõik kell 4.20 hommikul, kui Emme mind üles ajas ja ütles, et me peame varsti minema. Ma ei tahtnud üldse ärgata, kuna see tähendas, et on aeg lahkuda Eestist ja kõigest, mis sinna jääb. Umbes 5.15 olime lennujaamas, kuhu oli saabunud ka Merili, kes mind tahtis pisarates ära saata. Istusin nendega viimase hetkeni, kuni umbes boardinguni oli 5 minutit jäänud. Oh kui raske oli! Mõtled küll, et ah, mis see pool aastat ära ei ole, aga kui see hetk kohale tuleb, mil peadki minema, vot siis hakkab ka minu külm süda midagi tundma. Meid vaatas heldimusega pealt üks lennujaamatöötaja.
Minu esimene lend oli Amsterdami. Seda ma ei mäleta, kuna jäin enne õhkutõusu magama ja ärkasin enam-vähem maas. Lend oli aga 15 minutit hiljaks jäänud ja me jokutasime lennukis veel tükk aega, nii et mulle ei olnud määratud ei duty-free ega Starbucks, mis on üks põhjustest, miks ma välismaal käin. Teine lend oli Baselisse, mida ei iseloomusta ka midagi meeleolukat, kui just strubewaffel ei eruta.
Baseli lennujaamast läksin bussi peale, et jõuda Saint-Louis’ rongijaama. Oodates seal, pidas üks naine mind vist sakslaseks, pöördus rõõmuga minu poole saksa keeles, mille peale mina, viisakas nagu ma olen, vabandasin: “Sorry?” Vaatas mind imelikult ja läks oma teed.
Šveits – kas pole kaunis?
Rongijaamas oli minu esimene katsumus: piletid osta. Prantsuse keeles. Vau, milline feil. Ma ei saanud aru, kui minult küsiti, kas tagasisõidupilet ka või ei, aga muidu sain hakkama. Pileteid saades öeldi veel, et ära unusta komposteerida piletit. Ma olin nagu ok, bussiga olen ikka sõitnud, isegi piletit komposteerinud bussis, I got this. Ootasin siis rõõmuga rongi ja sõin viimased viilud leiba, mis Emme oli mulle taskusse suranud. Lugesin piletite pealt, et tuleb komposteerida enne rongi peale minekut, aga ma arvasin, et see on mingi imelik viis öelda, et enne, kui sa koha endale leiad rongis, siis komposteeri. Läksin siis rõõmsalt rongi peale, aga komposteerijat polnud. Oh, kuidas ma higistasin järgmised 16 minutit seal rongis, kartes trahvi ja mõeldes välja plaani, kuidas ma mängin lolli välismaalast. Ma jõudsin isegi fraasid välja mõelda prantsuse keeles! Higi oli asjatu, keegi mind ei kontrollinud, aga enne järgmist kaht rongi leidsin komposteerija, mis asuski väljaspool rongi, tihti jaamas seeski.
Besanconi jõudnud, läksin bussi peale, mis mind viis kampusesse, kus ma kohe ära eksisin, otsides oma võtmete kättesaamise kohta. Võtmete kättesaamisel oli jälle selline keelekümblus, et kohutav kohe. Muidugi kohe, kui ma hakkasin oma ühika poole liikuma, eksisin ma jälle ära. See kampus on nii suur! Õnneks on majadel nimed, nii et lõpuks jõudsin soovitud kohta, kus ma pidin kolmandale korrusele oma kohvri vinnama. Minu tuba on pisike, aga täitsa hubane. WC ja köök on jagatud korruse peale, aga mul on toas külmkapp, otse voodi kõrval, nii et hommikusöök voodis on väga suure tõenäosusega rasketel hommikutel juhtumas.
Eestlane, nagu ma olen, wifita ma ei saa, nii et hakkasin selle saamisega jamama. Lõpuks see tuli ainult telefoni, nii et täna ootas mind ees infoliinile helistamine. Ma küll oskan prantsuse keelt, aga ma praegu ei tunne end väga mugavalt seda rääkides, kui ma pean mingeid tähtsaid asju tegema, millest peab aru saama, nii et ma hingasin kohe 10 korda rahulikumalt, kui sain inglise keeles oma muret kurta. Praegu mul on ka wifi arvutis, aga ma kardan, et ta jälle kaob, nii et sülitan kolm korda üle vasaku õla seda kirjutades.
Ma küll mõtlesin minna poodi esimesel päeval, kuna viimane söögikord olid need leivad rongijaamas, kuid väsimus murdis mind ja ma vajusin magama. Ärkasin kell 6 hommikul, kindel, et kell on 9 õhtul. Tänase päeva missioon oli maksta oma tagatis ja esimese kuu üür ära ja siis pood leida, et lõpetada see näljalaager. Jalutasin kesklinna, ilma Besanconi kaardita, ainsaks abimeheks screenshot oma teekonnast ja bussipeatuste järgimine. Imede ime, ma ei eksinudki ära, aga tõdesin järjekordselt, et ei tasu uute jalanõudega kuskile minna: minu jalad pole 1. septembrist saati, mil ma Tartusse uute kingadega läksin ja terve Tartu läbi jalutasin, nii valusad, kanged ja villidega olnud. Tee peal tekkis mõte leida üles turistipunkt, et ka kaart saada. Leidsin turistipunkti, aga see oli kinni ning ma pidin veel rohkem jalutama, kui plaanis oli. Aga lõpuks ma ta sain ja leidsin ka poe. Tagasi tulin aga bussiga, ma oleks surnud jala minnes. Kampusesse jõudnud, ei leidnud ma jälle oma maja üles ja tiirutasin seal pisut ringi. Esimeseks söögiks Prantsusmaal oli külm croque-monsieur ja carrote rapée, maakeeli: singi-juustusai ja porgandisalat. Ma olin juba jõudnud unustada, kui head saiad Prantsusmaal on, isegi et ma ostsin mingi suvalise röstsaia. Tuli kohe ka Toulouse meelde, kus mu igapäevane lõunasöök oli võileib. Linna jalutades tuli ka kohe Toulouse meelde, kui mingist põõsast möödudes pahvatas näkku selline kuselebra, et võttis silmad vett jooksma – nii lõhnab Prantsusmaa minu jaoks, sõbrad! Tulge kõik külla!
Odélice 