Une semaine a passé

Järjekordne nädalake möödas siin imekaunis Prantsuse linnakeses.

Eelmine laupäev sadas siin vihma kui oavarrest. Minu unistused soojast päikselisest ilmast uppusid nagu merekooli saadetud kutsikad. Kõik lootused, et siin oleks soojem ja ilusam ilm kui Eestis, on selle nädalaga täiesti maha maetud. Ma külmetan pidevalt. Miks, oh miks ma ei oska kunagi pakkida igaks olukorraks?

Selleks märjaks päevaks oli planeeritud fotoralli mööda kesklinna muidugi. Vihma arvestamata oli see täitsa tore, sai mäkke ronida ja puha, isegi kui nägin ja tundsin end kui agulikass. Pärast toimus vanakraamiturg: sain endale taldrikuid ja muud riistvara, et ma lõpetaksin oma tõelise elegantsuse süüa võileiba taldrikult nimega paber.

Õhtul oli ESN (Erasmus Student Network) peo korraldanud. Ühikas elamise juures on halb see, et kampus on kaugel kesklinnas ning siis väga ei saa linnas pidudel käia, aga seekord vedas! Pidu oli toodud täitsa minu õuele! Isegi oma villis jalgadega suutsin kella kaheni hommikul tantsu vihtuda, siis aeti kõik koju – Prantsusmaal kestavadki peod kella kaheni, mil Eestis pole veel jõudnud eriti alustadagi.
Adusin, et on vale väita, et Eesti mees on tantsulõvi, või noh, kui ta ka on tantsulõvi, siis on ta lõvi, kellel on okas käpas, mille tõttu liikumine on raskendatud ja kohmakas. Kõik teised eurooplased tantsivad nii hästi või sellise elurõõmuga, et sa ei saa arugi, et inimene pole just kõige elegantsema sammuga. Prantsuse kuttidega tantsida on nagu Spanxe kanda: keha lähedal ja ei saa hingata.

Esmaspäeval algasid ka loengud. Ma natuke kartsin, sest mul pole palju kogemust prantsusekeelsete loengutega ja kõik juba hoiatasid mind, et seal peab kogu aeg ja hästi kiiresti konspekteerima – see on Prantsuse ülikooli olemus. Aga ei olnudki nii hull, kuigi mu vihikus on päris palju poolikuid lauseid, kus ma lihtsalt unustasin poole pealt lause lõpu ära, sest mul oli nii palju tegemist alguse kirjutamisega. Ma lihtsalt tahan kõike korralikult kirjutada ja siis vahepeal mul tekib segadus: mis sugu see sõna on??? ja nii ta lähebki, ma jään pidama selle sõna juurde ja muu kaob kõrvust mööda. Praegu olen ma juba on pika 4-päevase ülikoolikogemusega veelgi enam mõistnud, et see keeleõpe, mida mulle Eestis õpetatakse, on absoluutselt mõttetu. Mitte miski ei valmistanud mind ette sellisteks loenguteks, kuigi Erasmus on rangelt soovituslik ehk praktiliselt kohustuslik keeleõpilastele. Oh, Eesti haridussüsteem, järjekordselt vead sa mind alt!

Prantsuse süsteem ainult tekitab segadust mulle. Siin on kaht sorti loengud: CM ja TD. CM on nagu Eestis suured loengud, kus ainult õppejõud räägib ja üliõpilane kirjutab nii, et paber suitseb. TD on teoorias nagu Eestis seminarid, kus üliõpilane ka annab oma panuse, aga tegelikkuses on see ikka kiiresti konspekteerimine. TD-l ja CM-l on oma grupid: A1, A2, B1, B2 ja nii edasi, aga kui mina arvan, et A1 ja B1 on erinevad grupid, nii et ma pean valima ainult ühe ja seal käima, siis oh ei! Mõlemas peab käima. Ma ei saa aru, mis mõte on üldse kursuse jagamiseks nii, kui sa ikka pead kõike võtma. Eksamitest ei saa ma ka veel midagi aru, sest igal loengul on vähemalt 2 erinevat professorit, kes seletavad oma eksamisüsteemi, nii et ma ei saa aru, mitu eksamit mind lõpus ees ootab. Seitse, nagu arv kursuseid, ma valisin? 12? 14? Eks me näe, ehk kunagi avatakse see Pandora laegas.

Ma räägin igapäevaselt prantsuse keelt, mis on tore, sest ma tõepoolest pean harjutama, et ma kunagi selle keele selgeks ka saaksin. Isegi inglaste ja ameeriklastega räägin ma prantsuse keeles, kuigi mul oleks kõvasti lihtsam inglise keeles rääkida, aga ma õpin palju paremini prantsuse keeles lobisedes. Mul on tunne, nagu ma iga päev õpiksin uusi sõnu, mis on ainult positiivne. Tänase päeva sõna: les gants (kindad).

Nüüd olen ma ka ühikat rohkem avastanud. Öösiti siin magada on väga külm, eile öösel oli mul nii külm, et kell kolm öösel panin ma jalga sukkpüksid ja selga kaks kampsunit, et ma surnuks ei külmuks. Järgmine asi osta: soe tekk. Kuna ma ei suutnud vanakraamiturult potte-panne endale omandada ning ma pole neid endale jõudnud veel soetada, siis köök on minu jaoks avastamata territoorium, aga ega ma seal niikuinii eriti midagi teha tahaks, korruse peale on kaks(!) pliidirauda ja see on kõik. Tahaks lihtsalt endale veekeetjat, et saaks teed teha ja seda külma kontidest peletada. Dušše naistele on kolm, ma proovisin nad kõik läbi ja avastasin, et ainult ühes on soe vesi, nii et nüüd kasutan vaid seda, isegi kui teoorias saab mind siis alasti läbi ukseprao näha. Soe vesi on siiski minu jaoks tähtsam kui minu vooruslikkus – nunn olla ei ole mulle tähtedesse kirjutatud.

Bisous!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s