Pariisist tagasi, ei olndu mingit hingetõmbeaega, sest oli aeg uuele reisile minna! Meil polnud väga palju aega reisiks, kuna Paula ema oli Besanconi tulemas, nii et üritasime leida midagi, mis oleks lähedal ja soodne. Otsus langes Lyonile ja Montpellier’le.
1.mai hommikul võeti meid peale BlaBlaCariga (selline lahe asi, kus saad hästi odavalt kellegi auto peale, kes niikuinii läheks samasse destinatsiooni) ja läksime Lyoni. Järjekordselt alahindasime Prantsusmaad: jõuame Lyoni ja mitte ükski ühistransport ei tööta 1.mai puhul! Minu jaoks oli see nii naljakas, et naersin oma 10 minutit jutti, mille peale Paula arvas, et ma olen mõistuse kaotanud. Kogusime end kokku, tegime väikse kohvi ja siis jalutasime 40 minutit vihmas kesklinna Jule, Luisi ja Mauricioga kohtuma. Siis läksime oma korterisse, mille olime airbnb’ga võtnud.
Ja oligi aeg Lyoni avastada! Järjekordselt ma ei mäleta, mida me Lyonis nägime, aga ma olin seal juba varem käinud, nii et mulle midagi eriti uut seal polnud. Seda mäletan, et ostsime brioche praline’i jälle, mis polnud ikka suutnud oma maitsvust ega magusust kaotada.
Järgmine päev aga käisime varahommikul turul, kust ostsime maailma kallima kana (27 eurot umbes), sest me olime liiga rumalad, et uurida edasisi lette. Et see kana oli meile nii kallis, panime talle nimeks Henry. Õhtul teda prepareerida oli huvitav, sest tal olid kõik siseelundid sees ja pea ka veel otsas. Mis siis teha, hakkasin lihunikuks.
Ja siis ootas ees Montpellier, kuhu sõitsime bussiga. Seal olime järjekordselt airbnbga korteri võtnud, mis oli kõige ilusam korter maailmas! Ja seal oli kass Mushi!
Montpellier’s veetsime kaks päeva ja ma armusin sellesse! See oli nii ilus ja armas! Montpellier’s käisin esimest korda ka Vahemeres ujumas, mis minu, Jule ja Paula jaoks oli soe, aga Luisi ja Mauricio jaoks kui jää.
5.mail põrutasime tagasi Besanconi: mina ja Paula rongiga, teised jälle BlaBlaCariga. Hästi tore reis oli, mida kordaks kohe! Mida enam ma Prantsusmaad avastan, seda enam ma sellesse riiki armun!
Odélice 