Ma… è bellissimo!

Et tähistada oma teismeaastate selja taha jätmist, soovis poiss minna matkama. Kuigi Eestis on lumi maas ja telgis magamine tundub kui end sügavkülma lukustamisena, siis Sitsiilias on märtsikuu ideaalne väikseks matkaks ja miks ka mitte, öö tähtede all veetmiseks. Neljapäeva õhtul asutasingi end Catania poole teele, et küpsetada kaasa lihapirukaid ja teha pastasalatit. Sain ka hunniku Eesti komme süüa tänu Taavi vanaema lahkusele, kes oli karbitäie Kalevi toodangut kingina teele pannud.

IMG_2084
Täitsa ise tehtud poolkuud

Reedel oli meil vaja jõuda 10.15 bussi peale Sortinosse, mis oli linnake Pantalica lähedal, mis oli meie esimeseks peatuspunktiks. Peaaegu oleks see jäänud Taavi viimaseks sünnipäevaks, sest ta ei olnud kotti kokku pannud ja liikus teokiirusel, mis mind meeletult närvi ajas. Pidime veel poest ka läbi käima, et vett kaasa osta ja siis spurtisime bussijaama poole. Sealt ostsime piletid Sortinosse, piletimüüja ütles, et peame Sürakuusasse viiva bussi peale minema ja väljudes piletipunktist, nägimegi säärast bussi meie poole sööstmas. Õnneks ta pidas kinni meie käeviibutamiste peale, aga bussijuht, nähes meie pileteid, läks ise tagasi piletipunkti, et olla kindel oma trajektooris. Meie olime väga segaduses, aga tagasi ta tuli, küll torisedes, aga tuli! Saime kergendatult hingata, mina, et bussile jõudsime, Taavi, et ta oma meeletut aeglast otsa sel päeval ei leidnud minu käte läbi.

Sõitsime natuke ja siis jäi buss seisma. Bussijuht ütles meile lihtsalt: “Tule, tule!” Kas me oleme Sortinos? Ei, tuli välja, et pidime bussi vahetama kuskil pärapõrgu linnas. Korjasime oma kodinad kokku, aga ei saanud täpselt aru, kust me seda bussi kohata saame ning küsisime ühelt mööduvalt vanamehelt. Oh seda õnne, ta oli väga abivalmis ja rääkis ainult sitsiilia keelt. Ega muud meil polnud teha, kui naeratada ja noogutada, kuni ta meid ise bussipeatusesse kohale viis, nähes, et ega meist head nahka saa. Bussipeatuses sõbrustasime ühe Itaalia naisega, kes meile tutvustas oma tütart ja tema kutti. Ema ise oli väga tore ja lobises meiega heal meelel, samal ajal tütar vaatas meid sellise pilguga, et tahaks oma kunstküüned meile näkku lüüa. Enne, kui see juhtus, nad lahkusid ja peagi tuli ka meie Sortino buss, nii et kaua me ei saanudki oma plaan B üle mõtiskleda.

Sortinost oli meil plaan jalutada Pantalicasse, sest see pidi minu andmetel olema 6 km kaugusel.

IMG_2093
Tegime pildi sellest sildist, et kui tee peal kõngeme, siis vähemalt on teada, et Sortinosse me jõudsime

Nagu arvata võis, seda ta ei olnud. Me vast nägime tee peal nii õnnetud välja oma suurte seljakottidega, et meie kõrval peatus auto, kes pakkus küüti. Meie päästjateks oli Austria neiu ja Itaalia kutt, kes olid täielikud hipid. Nad rääkisid meile oma kommuunist ja peatasid auto iga taime juures, mis neile huvi pakkus. Nad olid see-eest väga toredad ja kiitsid meie telkimisplaani heaks, isegi kui see teoorias ei ole Pantalicas lubatud. Tänasime neid Kirju Koera kommidega ja nii me teed lahku läksid.

Pantalica on loodusreserv Sürakuusa külje all, mis on kuulus oma haudade poolest, mis on oma 3000 aastat vanad. Need hauad on nagu aknakesed kalju sees, mis paneb mõtlema, kuidas inimesed ikka viitsisid laipu tarida sinna üles.

IMG_2164
Natüürmort
IMG_0343
Laibakum

Kuigi hauad on põhiatraktsiooniks Pantalicas, siis terve reserv on imeilusa loodusega, kus saab mööda kaljut ronida ja käia suplemas jões, mis seda läbib.

IMG_0334IMG_0425

Meie ka koperdasime ühte oaasi, kus vesi oli helesinine ja väga sügav, nii et oleks saanud isegi vettehüppeid seal teha. Ujuma siiski ei jõudnud, sest sinna tulid ka teised matkajad. Meil ei olnud tuju itaallasi šokeerida, nii et vaid lõunatasime, varbad vees, ja siis jätkasime teed.

IMG_0377
Calcinara jõgi
IMG_0375
Kunst jõekaldal

Kuna ametlikud rajad tundusid otsa olevat saanud, tegime oma seikluse ja ronisime mööda kaljusid. Nagu Taavi ütles: “Me pole vaid matkajad, me oleme seiklejad.”

IMG_0437
Seikleja oma loomulikus keskkonnas

Vahel pidime vähetallatud radadel läbima “purgatooriume” ehk oksi, mis end nii madalale olid painutanud, et pidi enam-vähem roomama nende alt läbi.

IMG_0432
Dante oleks uhke
IMG_0401
Kaljualune, mida kaunistasid meie-aja-eelsete inimeste kirjad nagu “Te amo, Giuseppe”

Leidsime veel ühe kauni jõesopi, kus Taavi üritas teha teist katset ujuma minekuks. Selle rikkusid ära aga kaks naist, kes tuletasid Taavile ta häbelikkust ja särgitaolekut meelde, nii et sinna ta jäi. See jõeosa oli sarnane eelmisele, kallas kivine, aga läheb hirmkiiresti sügavaks. Vesi oli samamoodi puhas ja põhi oli nähtav.

IMG_0414

Kui päike loojuma hakkas, leidsime endale kaljunukikese, kus tähistasime Taavi sünnipäeva šokolaadi ja päikseloojangu vaatamisega.

IMG_0444
Seal kaljunukil oli mõnus lihtsalt puhata ja tahtsin selle jäädvustada. Üritasin leida taas positsiooni puhkamisest pärast kaamera juurest jooksmist, Taavi: “Ma tunnen, kuidas sa üritad chill välja näha….”

Kui päike oli meie vaateväljast kadunud, otsisime telgile koha, milleks oli ideaalne Grotta Trovata ehk tõlkes “leitud koobas”. Enne magamaminekut tegime otsa peale oma pastasalatile ja vaatasime tähti, kuna Palermos ega Catanias seda väga teha ei saa valgusreostuse tõttu.

IMG_0452
Hetk enne täispimedust

Mina läksin täisriides magama, sest meeles on siiski kõik Roheliste Rattaretke ööd, kus külm jõudis kontideni, kuigi päeval oli rannailm olnud. Taavi otsustas panna proovile teooria, et magamiskotis tuleks magada võimalikult väheste riietega. Kuigi olin end valmis pannud, oli öö siiski külm ja seetõttu uni rahutu. Ja seda vaid minul, Taavil olid isegi põlved öösel külmetanud.

Hommik oli täis avastusi. Leidsime, et me olime hooletud olnud telgikatte peale panemisel ja see oli öösel pooleldi maha tulnud, nii et see oli minu öiste judinate põhjuseks. Taavi oli väga pettunud oma magamiskotis, mis tema sõnul pidi ka -4 kraadist külma kannatama. Lõhkusin selle mulli, öeldes, et see spektrum, mis magamiskotil kirjas on, näitab, millal ei sobi üldse seda kasutada ja mis kraadi juures mugav on magada. Taavi polnud silti korralikult varem lugenud ja sai siis teada, et -4 juures lubatakse juba alajahtumist, nii et õnnetuke ei saanud isegi oma magamiskotti enam süüdistada.

IMG_0464
Elu ainus õnn sel hommikul oli pirukas

Jätkasime Pantalica avastamist, minnes allapoole teise jõe Anapo äärde. Tee oli väga järsk, eelmine olime mõlemad sellel perseli käinud, nii et adrenaliin veres oli kõrge, aga varahommikune loodus oli imeilus, nii et minul läksid öised koledused meelestki.

IMG_0471IMG_0476

IMG_0492

Anapos ei pidanud pettuma, jõgi oli sama kaunis, kuigi pisut kärestikulisem kui Calcinara. Anapo kallastel tegime lutsuviskamisvõistlust, mille tulemuseks jäi Ode 3, Taavi 38 (ei oska nii kiiresti lugeda, et täpset arvu kirja panna, aga 38 tundus õige).

IMG_0523
Sillake, mis oli meie eesmärgiks alla tulles

IMG_0515

Ületasime korra ka jõe, sest nägime teisel pool kallast lauakest, mis oli kui jala sirutamiseks loodud. Taavi varbad ei olnud ööst veel toibunud, nii et tema piinles kõvasti libedatel kividel edasi rühkides. Lauakese ümbruses oli puuviljaaed, sidruni- ja apelsinipuud kõikjal. Kahjuks ei olnud ükski neist küps, nii et ainult silmad said kosutust.

IMG_0540
Kuigi pole suurim sidrunifänn, siis nende aroom oli küll imeline

Ületasime veel korra jõe, et leida tagasitee mööda teist kallast, aga ees ootas meid vaid risu ja praht, nii et Taavi suureks kurvastuseks pidime jälle läbi vee minema. Ta keeldus seda tegemast, nii et otsustas hüpata ühelt suurelt kivilt teisele. Mina olin juba ammu üle läinud ja pidin siis tema koti kinni püüdma, sest sellega ta kalpsata ei julenud. Julgust kogudes Taavi aga libastus ja terve tema üks jalg sulpsas vette, nii et kuiva jalaga ta ikka ei saanud üle tuldud. Tuletasin talle meelde, et kord veel peame oma jalad vette panema ning see pettumus, mis ta näol oli, ajas mind nii itsitama, et oli tunne, et kops kukkus kokku.

Laupäeval oli meil kindel plaan minna Sortinost Sürakuusa bussi peale. Tee pargist välja viis meid mööda vana raudteed, kus sattusime täiesti kottpimedasse tunnelisse, kus vahepeal ei näinud isegi oma käsi. Pargivalvur ütles, et 4 kilomeetrit on Sortinosse, kui õigesti pöörame ja mis see 4 kilomeetrit siis ära ei ole. Tegime kogemata aga väikse ringi ja sattusime hoone peale, mis nägi välja kui õudusfilmist. Sealt hakkas meid järgima ka üks suur koer, kes oli sõbralik, aga kes siiski ei mahtunud meie Sürakuusa plaani, aga maha raputasime ta alles siis, kui sattusime tagasi õigetele radadele. Sortino on nagu Taorminagi, mäe otsas, nii et tee sinna oli ränk ja tagumik lõi küll tuld neid kallakuid pidi üles ronides. Lohutuseks oli see, et tee oli ääristatud apelsinipuudega, kus viljad olid isegi küpsed, nii et noppisime neid, et ikka C-vitamiinist puudust ei tuleks.

Kohale jõudes tegime hingele ja kehale pai, sõime jäätist ja Sürakuusa bussile läksimegi. Sürakuusas tegime lisapeatuse gelaterias, mis oli kõvasti parem Sortino tavalisest vahvlijäätisest, nii et andis jõudu minna edasi Fontane Bianchesse, kust edasi tahtsime minna rahvusparki nimega Cavagrande del Cassibile. Sinna pidime minema rongiga, mis oli seest kui saun, aga meil oli siht silme ees, nii et kannatasime ära selle 13 minutit. Fontane Bianche on täiesti rikaste inimeste puhkuslinn, kus olid villad igalpool ja meri ilus ja sinine. Meie matka nimeks võiks ka panna “Plaan oli ujuma minna, aga…”, sest ka siin vaid istusime mererannal, kuulates laineid laksumas.

IMG_0561

Järjekordselt ütles Google Maps, et Cavagrande pole kaugel ja kuna meil autot pole, siis jalutasime. Sattusime hoopis apelsinipuudevälule jälle, aga tee viis edasi ning seeläbi ka meie jalad.

IMG_0562

Minu peas tagus aina mõte, et see vast õige tee küll pole, kuna Tripadvisor oli enne öelnud, et parki pääsemiseks tuleb kuskil ronida, aga meil oli tee ees sile. Taavi telefon aga ütles, et oleme siiski pargis ja ümber pöörata ka enam ei jaksanud. Lootus oli hinges, et mingi nurgakese enda telgikesele siiski leiame puude vahel, nii et vedisime oma könte edasi.

IMG_0566
Jalad villis, selg valus ja surm silme ees
IMG_0569
Aga ilus oli!

Meie teekond lõppes Cavagrande hüdroelektrijaama juures, kus ka telgi püsti panime. Seekord oli meil oidu panna vaiad ka maasse, et end öökülmade eest kaitsta. Et olla täiesti kindel, et magada saame, kobisime magamiskottidesse juba kell 19, sest Taavi loogika oli: “Siis saame vähemasti 3 tundi rahulikult magada, enne kui öö jäine hingus meieni jõuab.”

Hommikul ärkasime 06.30 ja saime kurta ainult selle üle, et meil mõlemal oli külje all kivi, mille ümber tuli öösel manööverdada, et sõba silmale saada, aga kõik varbad-sõrmed olid alles, nii et oli toimunud areng meie telgitarkustes!

Sitsiilias on pühapäeviti enam-vähem kõik kinni ja rongidki ei käinud Fontane Bianchest tagasi Sürakuusasse, nii et muud meil ei jäänud üle, kui hääletada. Esimene päästja viis meid väiksesse linnakesse nimega Cassibile, kus ostsime endale süüa, et jätkuks jaksu pöialt püsti hoida. Järgmist inglit pidime aga 1,5 tundi ootama, aga kui ta tuli, oli ta meeletult tore itaalia vanamees, kes meile jutustas selle piirkonna rattakultuurist ja andis isegi kommi. Ta viskas meid eelmise päeva gelateria ette, mida võtsime märgina, et on aeg gelatot jälle süüa. Sürakuusas meil ei olnud kindlat sihtmärki, lihtsalt teadmine, et minu viimane buss Palermosse läheb kell 17, nii et otsustasime minna Ortigiasse, mis on imeline poolsaar Sürakuusas.

IMG_2097
Parginurgake

IMG_2108

Edasi sealt läksime Castello Maniacesse, mis oli vana kindlus. Sealt lõpuks löödi meid välja, sest ta pandi kinni 13.45 juba. Aga temast oli tore läbi jalutada ja paar pilti klõpsutada. Lõpuks me ka lihtsalt istusime ühel verandal ja lobisesime, kui meile hüüti altpoolt, et kaduge kus kurat!

IMG_2120
Sellise vaate eest maksime 2 eurot
IMG_2123
Oli küll silt, et ei tohi ronida müüridel, aga kõik tegid seda, nii et ega minagi halvem olnud, et seda pilti saada
IMG_2130
Ma olin küll vast ainus, kes lagunenud müüridest pilti tegi

Ortigia meeldis mulle väga, seal on imearmsa kitsad tänavad paljude kohvikutega. Meie jaoks olid need siiski liiga kallid, nagu ma Taavile ütlesin, olid mul sel hetkel vaid lombaka sandi kopikad taskus ja suur soov Palermosse tagasi jõuda, nii et leppisime kebabiga. Aga leidsime kebabi poole suundudes üles Sürakuusa Piazza Duomo, kus istusime ja kuulasime akordionimängijat, et ikka elada võimalikult klišeelikult.

IMG_2144
Sürakuusa Duomo
IMG_2145
Apollo tempel (Tempio di Apollo)
IMG_2158
Ilus (minu jaoks) nimetu purskkaev

IMG_2142

Et leiba luusse lasta pärast lõunat, istusime kaljule mere ääres, kus nägime laevu möödumas. Sel hetkel tundsin, et laup kuidagi kisub ja on valus katsuda – ma põlesin ära! Aga siiski oli ilus, nii et väike ohverdus.

IMG_2151
Nii sinist merd Palermos kahjuks ei näe
IMG_2156
Lehvitasin neile, ei tea, kas nägid?

Et ikka viimast võtta Sürakuusast ja tema imelisest gelatost, tegime vahepeatuse samas gelaterias ning siis läksid meie teed lahku, mina tõttasin bussile ja Taavi rongile. Kuigi ma põlesin ära, mu jalad said igatpidi vatti (nad olid nii villis kui ka igasugu taimede poolt kriimustatud) ja mu selg oli kange kui kivi, siis see kõik tasus end ära, sest nii tore oli aega veeta looduses ja avastada Sitsiiliat, kus paljud põliselanikudki pole käinud. Soovitan kindlasti kõigile Pantalicat, sest see on tore päevane matk, mis pole kaugel ka suurtest linnadest, nii et piknikumaterjali on küll ja veel, mida osta.

Baci!

 

Sono andata a Catania

Kuna Merili on veel viimast kuud minuga samal saarel, siis olime juba ammu kokku leppinud, et veebruaris ma lähen talle külla. Kuna ka minu korterikaaslased soovisid Cataniat külastada, võtsime mina, Meryem, Marie ja Victor reedel jalad selga ning sammusime rongijaama, et suunduda Cataniasse.

Sel nädalavahetusel olid Catanias suured pidustused nimega Festa di Sant’Agata. Tähistatakse Catania pühaku Agata elu ja jumalale pühendumist. Nimelt, neidis Agata otsustas juba 13-aastaselt, et tema pühendab oma elu jumalale ja hoiab selle nimel enda vooruslikkust igavesti ehk ei lange kunagi kellegi sängi. Nagu ikka elus juhtub, hakkas Agata aga meeldima ühele mehele, kellele teps ei sobinud see Agata elu valik, ning kui Agata keeldus tema külje soojendamisest, otsustas see mehehakatis teda piinata temale alluma. Agata pidas vastu, nii et mees otsustas ta ära põletada. Sel hetkel, kui Agata oli tulekeeltes piinlemas, tuli maavärin, mis siiski päästis Agata sellest kurvast saatusest elusalt põleda. See oli aga vaid hetkeline rõõm, sest ega see mees ikka vaest neiut rahule jätnud ja jätkas tema piinamist, lõikas isegi tema rinnad maha. Agata viskas peagi sussid püsti ja nüüd on ta märter. Tema ohverdus on andnud temale emade, imetamise, rinnavähi jms pühaku tiitli.

img_1283
Pidustuste ajal süüakse säärast kooki, mille nimi on minna di Sant’Agata: biskviitpõhjal on peal ricotta koos šokolaadinööpidega, see on üle valatud veidra rohelise siirupiga ja kõige peal on paks suhkruvaap

Käisime isegi kirikus, kus oli näha põletusahi, milles Agatat piinati. Selle kohal oli kaunis õlimaal sellest hetkest, kus ta on ahju astumas, aga ingel halastab talle ja saadab maavärina Sitsiiliasse. Jumalal on tõesti müstilised lahendused…

Nägime ka vana amfiteatri varemeid, mis olid pidustuste ajaks lahti tehtud. Merili teadis rääkida, et see oli Rooma impeeriumi suuruselt neljas amfiteater, aga nüüd on sellest vaid kahes linnaosas varemeid näha ja paljud Catania elanikud isegi ei tea, et nende tagaaias on palju varemeid ja laipu maetud.

Lahkudes nägime me kahte kassi, kes peesitasid päikse käes varemete ääres. Neid ei häirinud ei minu kilked ega inimesed, kes allpool varemete vahel saalisid. Minu arust olid nad hirmarmsad ja mind pidid teised sealt lausa ära vedama, enne kui ma oleks mööda seina üles roninud, et neile paar paid teha.

img_1157

Aga oma paid sain tehtud ühele teisele kassile, nii et ei läinud tühja see päev! Läksime väiksesse hipsterlinnakusse, kus oli hästi lahe väliõu, kus peesitas ka üks kass laua peal. Mina ja Marie oleme loomaarmastajad, nii et miilustasime temaga seal päris korralikult. Hipsterlinnaku nimi oli San Berillo ja seal veetsime hea pooltunnikese, tehes pilte ja niisama atmosfääri nautides.

img_1230
Minu sõbrapilt kiisuga

Tee viis meid ka Giardino Bellinisse, kus tegime palju pilte Etnast, mis taamal vaikselt suitses. See oli väga armas pargike, kuhu kõik olid kogunenud, et päikse käes mõnuleda ja puhata sellest melust, mis tänavatel käis.

Õhtuks jalutasime sadamasse, et seal teistega kohtuda, kes ka Palermost tulid elu nautlema ning et näha ilusaid laevu ja päikeseloojangut. Sadam oli hästi ilus, sest seal oli pikk merreulatuv kai, kus sai suurtel kivimürakatel istuda ja kitarri tinistada.

Õhtul korraldas Merili majapeo enda juures, kuhu kutsus oma Erasmuse sõbrad ja Taavi oma sõprade Briti ja Kaarliga. Kõik imestasid, et kuidas on äkki 5 eestlast üheskoos välisriigis? Kuidas on eesti keel äkki see keel, mida enamus räägib? Algne plaan oli natuke Merili juures tiksuda ja siis linna peale minna, aga see läks sujuvalt üle väga valjuks laulupeoks, kus üürgasime nii Queeni kui ka ABBAt laulda. Õhtu lõpuks olid ainsad tugevad vaid meie, Eesti ürghinged, nii et pühendusime oma emakeelsetele lauludele, mis kindlasti kõiki kõrvu kell kaks öösel hellitasid.

img_1295
Rahvusvahelised peoloomad

Pühapäeval suundusime randa! Veebruaris tundub see natuke veider, aga õues siras päike, mis soojendas õhu 21 kraadini, nii et suvi! Saan ka nüüd muuta oma varaseima ujumiskogemuse kuupäeva, sest 5.veebruar märgib nüüd aega, mil käisin kõige varem suplemas. Vaprate ja ilusate hulka kuulusid veel Taavi, Merili, Kaarel, Victor ja Meryem. Meryem sulistas vees kõige kauem, mille puhul ristis Taavi tema Türgi merenümfiks.

Ja niimoodi saigi meie aeg Catanias otsa, kuna viimane rong lahkus juba 17.32. Pakkisime oma kodinad kokku, käisime väikest paninot söömas (kuna valikus oli ka hobuseliha, siis muidugi ma pidin seda maitsma ja võin öelda, et see oli lausa imeline) ning siis suundusimegi rongijaama. Kurb oli lahkuda, sest Catania meeldis mulle väga, ta tundus mulle turvalisema ja rahulikumana kui Palermo, aga annan veel Palermole aega atra seada, ehk ta suudab mind veel nii üllatada, et ei tahagi siit lahkuda…

A presto!

img_1270
Palermo gäng + Merili

 

Le feste

Järjekordne nädalake Palermos mööda saadetud. Kui ma alguses arvasin, et tulen trainingult tagasi ja magan rahulikult end välja, siis see nädal ei läinud teps mitte nii.

Teisipäeval (24.01) kirjutas mulle Merili: “Mul on aega, ma tulen Palermosse, OK?” Mis minul selle vastu olla sai! Ja nii ta saabuski kolmapäeva hommikul rongiga Palermosse. Mina jalutasin rüütellikult talle rongijaama vastu, kus sain tänu Itaalia rongiplaani täpsusele veel pool tundi oodata kuni väike hüplev Merili mulle kaela langes. Plaani oli meil võetud väike hommikusöök teha ja nii viis meid tee jälle mu lemmik gelateriasse nimega Ciccio (sellel on tegelikult pikem nimi, aga ma ei mäleta seda kunagi, nii et võtkem seda hellitusnimena). Et Merili ka saaks tunda, mida tähendab Palermos hommikusöök, võtsime mõlemad brioche con gelato ehk maakeeli saia vahel jäätis.

img_1023
Gelato jagaja oli helde: uhas veel vahukoort peale ja – kirsiks tordil – pani veel kaks küpsist kui jänesekõrvad maiuse sisse püsti
img_1095
Rõõm südameatakist

Tatsasime mööda linna ringi, kuni pidin kontorisse minema, jättes Merili üksi linna avastama. Kontoris sain enam-vähem paika oma hetkelised tööülesanded, nii et ehk hakkan ka midagi enamat tegema kui kulinaariamaailma avastama! Õhtuks läksime minu juurde, kus tuli välja, et tuleb pidu! Victor oli teised Palermo vabatahtlikud meie juurde grillipeole kutsunud, nii et Merili saabus väga melukal ajal. Naabrid kutsusid meie grillisuitsu pärast tuletõrje kohale, kuigi kui nad kohale jõudsid, nägid nad väga nõutud välja, sest grillimine oli lõppenud ja kus pole suitsu, pole tuld. Õnneks nad ei tulnud meie ukse taha koputama, sest ei leidnudki süüdlasi, vaid seisid majanurgal ja laiutasid käsi. Pidu lõppes, kui naabrid hakkasid ka müra üle kurtma. Eks ta põhjendatud oli: siiski oli kolmapäev, ühes toas oli vali muusika ja teises lauldi ning mängiti kitarri, nii et ei saanud öelda, et oleks vaikne istumine olnud.

Et veel Merilist vähe poleks olnud, siis jagasime korterit see nädal 10 inimesega. Üks vabatahtlik David (Hispaania), kelle projekt on kohe-kohe lõppemas, tuli tagasi, et oma kodinad kokku korjata ning võttis oma venna ja sugulase ka kaasa. Lisaks tuli korterisse Pepe tüdruksõber, nii et vannitoajärjekorrad pikenesid veelgi. Vahepeal oli selline tunne, et isegi duši all ei saa üksi käidud, ikka kuskil kuulis mingeid hääli.

Reedel käisime aga hoopis teistel vabatahtlikel külas. Nende naabrid pidid olema tolereerivamad müra suhtes ja ka nende seinad pidid paksemad olema, nii et karta polnud midagi. Kui alguses arvasime, et lähme õhtusöögile, siis peagi oli tuba inimesi täis ja hakkas jälle kõvem tantsupidu pihta. Jagasime kõik omavahel oma lemmiklaule ja siis südaöö paiku läksime mina, Meryem ja Eva koju, sest mind ja Meryemi ootas järgmine hommik kell üheksa töö. Vahetevahel lööb ka vastutustunne sisse.

img_1031
Järgmine kass, kes ei lasknud minul end paitada

Töö, mis meid järgmine hommik ootas, oli koostöös ühe Palermo kooliga, kes kirjutab noortevahetust Maltaga. Neil oli vaja välismaalaste peal katsetada oma tuuri Palermost, nii et kuulasime tähelepanelikult Palermo ajalugu. Neil oli seal ka ülesanne teha läbi rollimäng, mis näitaks Palermo elu, midagi, mis on spetsiifiline just Palermole. Mina siis küsisin oma grupilt, et mida sina tavaliselt Palermos teed? Ja üks tüdruk hakkas mulle rääkima: “Tavaliselt lähen Buciriasse (turule/peokohale, mille nime ma ei oska kirjutada) ja siis ostan diilerilt 5 grammi kanepit ja siis lähen suitsetan seda koos oma kahe sõbraga.” Eee… okei… Normaalne asi, mida rääkida koolis 16-aastase poolt, aga ehk ma olen liiga vana, et teismelisi mõista.

Hiljem tegin Mariega kultuurilise ringi Palermo kesklinnas, kus külastasime kahte kirikut. Saime mõlemas kirikus soodustust, sest ütlesime, et oleme vabatahtlikud ehk vaesed kirikurotid.

Esimene kirik (üleval punaste keradega katusel) kannab nime Chiesa di San Cataldo ja oli Marie lemmik. Ta näeb väljastpoolt pigem välja nagu mošee, aga sees oli katoliiklus, mis katoliiklus. Ta oli selline pisemavõitu kirik, aga väga armas ja kaunite seinamaalidega.

Teise sattusime täiesti suvaliselt, lihtsalt nägime, et on suur uks ja mõtlesime, et kaeme perra. Nagu naksti võeti meilt piletiraha ja sees me olimegi Santa Maria dell’Ammiraglio pühamus.

See kirik meeldis mulle rohkem, ta oli kõrge laega ja ilusate võlvidega. Sees olid ka imeilusad säravad lühtrid, mis õhtupimeduses kaunilt kirikut valgustasid.

Et päev liiga religioosseks ei muutuks, läksime õhtul Palermo Erasmuse organisatsiooni korraldatud peole. Seal tundsin esimest korda Itaalia naise viha ja Itaalia mehe imetlust blondide vastu. Alustame ikka negatiivsest: ma olin tantsimas niisama, kui üks Itaalia kutt enam-vähem näitas mulle ülestõstetud pöialt, et kiita mu tantsuoskusi. Ja siis järgine hetk tunnen, kuidas üks neidis minust mööda tuiskab, lööb minu käe õhust alla, kuigi see ei olnud tema trajektooril ja veab selle kuti tantsupõrandalt minema. Rohkem ma seda meest ei näinud, nii et ei tea öelda, kas ta jäi ellu või mitte, saab vaid spekuleerida.

Teine vahejuhtum toimus aga klubist väljas, kui ootasime teisi, et nad värske õhu kätte jõuaks. Tuleb mingi purjus itaallane meie juurde ja küsib, kust me oleme. Kuulnud, et ma olen imetabaselt kaugest riigist Eestist, pöörab ta kogu oma tähelepanu minule. Ta hakkab mu juukseid silitama ja aina räägib, kuidas ikka neidu idast on nii imelised. Selle jooksul üritab ta mind kaks korda suudelda, kuid lõpuks lepib ta ainult minu käele umbes sada korda musi tegemisega ja teeb veel põsele mulle musi.

img_1075
Ees: mina ja Meryem, taga: Eva, Marie ja Victor

Kahjuks ei jäänud see ainsaks korraks sellel nädalal, mil võõras itaallane mu põsele matsaka lajatab. Eile õhtul korraldas Bar Garibaldi tasuta pitsa õhtu ja nälgivad vabatahtlikud nagu me oleme, ronisime ka sinna. Kui me ootasime pitsat, siis tuli meie laua juurde üks tänavamustkunstnik, kes tegi igasugu trikke ja lõpuks keeras oma kübbara tagurpidi, et me saaks sinna paar münti poetada. Ma olin ainus, kellel oli midagi, nii et puistasin õnnetukesele umbes 22 senti. See helde annetus tõigi kaasa teise kontakti minu põse ja kellegi huulte vahel.

Nüüd ei teagi, kas kõik need bakterite jagamised või õues külmetamised, kui öösel koju jalutada, on süüdi, aga hetkel olen haige. Tatistan ja kurgus miski kratsib, õues aga 18 kraadi. Peaks end ravima, aga nädalavahetusel ootab mind juba jälle Merili ja Catania, nii et see peab ootama…

Ci vediamo!

img_1088
Praegu avaneb köögis meil selline vaatepilt – Pepe kuivatab vorste

La mia casa

Palermo, olles küll kõvasti enam pingviinide pool, kui Eesti, ei ole hetkel kõige soojem. Kuigi mulle meeldib, et meri on kiviviske kaugusel, ei paku ta just eriti lohutust 6-kraadise külmaga, mil ta õhkab jäist tuulekest mu näole ja sügavale kontidesse. Asja muudab veel hullemaks fakt, et sitsiillaste elumotoks on vist “Kütmine teeb toa soojaks, põrgu on kuum, ergo, kütmine on saatanast, tublide kristlastena ärme seda tee”. Ehk mu kodu on ka külm, mis tähendab, et kui ma juba Eestis olin koduste riiete poolest põhimõtteliselt moe-etalon, siis siin olen ma viinud selle järgmise tasemeni:

img_0913
Teismeliste ninjakilpkonnade veidike vanem ja leetrite käes vaevlev viies liige

Mis veel minu kodu on? Ta on väga suur. Meil on vähemalt 6 tuba, mida hetkel jagan 4 teise vabatahtlikuga: Eva (Läti), Marie (Prantsusmaa), Victor (Prantsusmaa) ja Pepe (Hispaania). Lisanduma peaksid veel hiljem David (Hispaania), Meryem (Türgi) ja Sasha (Slovakkia). Kõik, kellega seni olen tutvunud, on olnud väga toredad, ainult et nad kõik on täielikud ööloomad. Hommikud veedan ma oma lemmikinimese ehk iseendaga, sest kõik teised põõnavad, kuis jaksavad.

Mu kodus on olemas kõik eluks vajalik: pliit koos ahjuga, 2 külmkappi, pesumasin ja wifi! Minu üle juba tehti nalja, et tüüpiline eestlane, hoolib vaid wifi olemasolust, ülejäänu puudumisega saab hakkama! Eks ta nii ole ka, ega armsa wifita ma teile muljetada ju saaks. Veel on siin mitu rõdu, ühte reostavad pidevalt tuvid, nii et selle ust lahti jätta ei tohi, kui me just ei otsusta, et tahaks saada kõik parasiidid ja viirused, mida need lendavad rotid meile lahkelt jagaksid.

Hoone, milles mu koduke asetseb, on 60ndatest. See tähendab seda, et meil on majas lift, aga ta on selline omapärane. Sel on mitu ust, mida tuleb ise kinni panna, et liftike sõitma hakkaks. Kui pärast sõitu neid uksi taaskordselt ei sulge, siis jääb liftike ühele korrusele pidama ja mitte keegi ei saa temaga lõbusõitu teha. Kapriisne, mis teha.

Ka torustik on meil tujukas. Vetsupotti ei tohi mitte midagi visata, mis ei välju inimkehast, sest muidu võib ta ummistuda. Ja mitte ainult tema, kus siis nii! Terve hoone vetsupotid ei tööta siis korralikult! Kuna me oleme kõige nooremad selles armsas hoones, siis muidugi süü läheb alati nende kaela, kes ei olnud maja ehitamise ajal juba mõningad aasta(kümne)d elu näinud, nii et me üritame ikka eriti korralikud olla ja torusid mitte kurnata.

Naabreid ma veel näinud pole, nii et nende kohta ma eriti midagi öelda ei oska, aga ümbruskond tundub olevat vaikne. Meil on pood otse üle tee, nii et õhtuseid snäkke saab käia edukalt ostmas. Ka on nurga taga pagariäri sarnane asi, kust saab reede ja laupäeva õhtuti 24h osta toitvaid süsivesikuid, nii et vast nälga ei jää.

Hetkel elan üksi toas, mis on ruudukujuline ja mille aken ei sulgu täitsa korralikult. See-eest on siin suur kapp, väike lauake ja riiul. Ma ei oleks üldse vastu, kui ma ei peaks kolima kellegagi kokku, sest olen juba harjunud mitte kellegagi tuba jagama. Aga eks aeg näitab, mis minust ja mu toa olukorrast saab, kas jääme kokku või viib õel saatus meid teistele radadele. Hoian teid selle põneva teemaga kursis!

Baci!

Merili est arrivée à Besançon

Teine külaline saabus Prantsusmaale: Merili! Ta tuli Besanconi 19.04 ja lahkus Pariisist 26.04.

Merili tuli selles mõttes halval ajal, et mul oli ees neli päeva eksameid/eksamiteks õppimisi, nii et ma ei saanud temaga kogu aeg koos olla. Merili oli selleks aga ette valmistunud ja võtnud kaasa klassikalist hinnalist lektüüri: “Poisi järele hull”. Merilil oli väga vaja puhata, nii et seda me ka tegime. Võtsime viimast kaunitest päikselistest päevadest parkides hängides ja niisama ula peal olles. Kaasa tõi ta mulle Eestist mu Emme tehtud leiba, sest see on ainus leib, mida ma tegelikkuses igatsen, juustuvorsti (seletada juustuvorsti alust – lastevorsti – teistele oli keeruline) ja hunniku šokolaadi, mida ma lahkelt kõigile jagan.

Esimene päev tervitas meid Carnaval’iga. See on püha, mida meie nimetame vastlapäevaks ja Prantsusmaa armastab tegelikku tähistamist edasi lükata, nii et siin me olime, aprillis, vastlapäeva tähistamas. Carnaval oli üks suur pidu kesklinnas, kus oli äge paraad ja väga palju paberitükke lennutati õhku. Sellest kasvas loomulikult sõda, sest seda ju 20+-aastased teevadki. Leidsin neid tükke veel mitu tundi hiljemgi oma aluspükstest, nagu oleks paberitükkide rannas käinud!

IMG_5048 IMG_5046

20150419_160921
Mina kui ohver

Pärast käisime jalutamas Jule, Luisi ja Maurizioga. Istusime pargis ja maiustasime Eesti snäkkidega.

20150419_192254

Esmaspäeval olime niisama Besanconis, kuna mul oli loenguid ja õhtul käisime väljas kõikidega, kuna oli Georgia viimane õhtu. Merili mekutas virsikuõlut, mida isegi mina joon, sest see maitseb nagu siider humalaga. Et seda õhtut heaga meenutada, näppasime klaasi baarist. Karma aga karistas: klaas läks Merili koduteel katki.

Teisipäeval ootas mind eksam, Merili sel ajal istus pargis. Pärast üritasime minna laevasõidule, aga nad olid selleks ajaks juba sulgenud, nii et vantsisime Citadelle’i poole. Nähes aga, et pilet maksab 10,60 ja meil on põhimõtteliselt 30 minutit aega kõike näha, siis lahkusime ja jätkasime oma pargis mõnulemist.

IMG_5054
Citadelle’i minek on surm

IMG_5066

20150420_175451
Olge uhked, mu vanemad, ma õpin!

20150421_170733

Lõpuks löödi meid Citadelle’i territooriumilt minema, saatjaks ühe töötaja vali laul ja lill, mis mulle väravates anti.

Kolmapäeval oli Merili isiklik seiklus Šveitsis, kui mina samal ajal õppisin 2 eksamiks neljapäeval ja sooritasin üht eksamit samal päeval. Õhtul saabus Šveitsist vähkpunane Merili – ilmateade oli valetanud ja Šveitsis oli olnud aasta soojeim päev.

Neljapäeval oli minu eksaminädala lõpp! 2 eksamit, aga mitte midagi võimatut. Vähemalt nii ma arvasin, kuni jõudis kätte lingvistika eksam. Eeeehhhhh… Ma surin, ma hävisin, ma naersin maniakaalselt! Palun, palvetage kõigi jumalate poole, et sealt tuleks üks niru 10 punkti!

Eksam ja minu närvid läbi, saime kokku Jamesi (USA) ja Maddiga, kellega käisime lõunat söömas ja lõpuks ka oma kaua oodatud paadisõidul! Kuna oleme kõik kartuliidud, siis enne oli vaja panna 3 kihti päiksekreemi peale. Paadikaptenil oli väga palju nalja sellega. Ühel hetkel ütlesin ma talle “C’est bon” ja ta kohe kiitis mu prantsuse keelt ning küsis, kas ma olen õpetaja. Ma olin korraga meelitatud ja väga segaduses, kahest sõnast ei saa kohe kindlasti teada kellegi keeletaset? Pole tähtis, minu ego sai siiski pai. Paadisõit oli tore ja üks vähestest turistiasjadest, mis ma tegelikult olen Besanconis teinud, see on mulle nii koduks saanud, et ei tunne, et oleks vaja teda veel avastada.

20150423_135220
Fa-bu-lous

20150423_135232 Õhtul käisime kõikide mu sõpradega kampusel väljas ja Merili sai kohata Morganit, kes sai koheselt ta üheks lemmikinimeseks! Mängisime flip-a-cupi ja niisama tegime lollusi. Lahkudes jalutas meile vastu paljas kutt, kes hoidis konservipurki oma Kremli kellade ees ja tahtis seda meile maha müüa. Kahjuks või õnneks olime vaesed tudengid, purk jäi ostmata ja viiner varjatuks.

Reedel ootas meid Pariis!

Peagi 3 kuud Prantsusmaal

Ma France, je t’aime!

  • Mulle öeldi, et mul on Dublini aktsent inglise keelt rääkides. Ütlesin seda Kate’ile, ta naeris ja vastas mulle: “Aga su aktsent pole kohutav!”
  • Kõik arvavad, et ma olen sakslane, sest nad ütlevad, et mul on saksa aktsent. See on vast seetõttu, et keegi ei tea, mis on eesti aktsent.
  • Kati käis mul külas! Sain teda šokeerida sellega, et ta pidi prantsuse keelt rääkima mu sõpradega. Sõpru šokeerisin Mesikäpa küpsiste ja kommidega, kohukeste ja kohupiimaga. Ja imede-ime! Kõigile meeldis kõik! Isegi kohupiim, mis Kate’i arust oli imelik, nii et tõestab jälle, et ei saa üldistada.
  • Mul on juba natuke juustust ja baguette’ist üle visanud. MIS??? QUE??? Jah, ma pean ütlema, et igatsen tavalisi Eesti asju, nagu singivõileiba või kohupiimakooki. Oh, kuidas ma igatsen kohupiimakooki. Ma küll armastan šokolaadi, aga mitte miski ei ole parem, kui üks hea Juubeli tordipulbri kohupiimakook.
  • Mul on olnud juba kontrolltöid ja ka üks eksam. Kõik kontrolltööd olen ma üpriski edukalt läbinud, eksam tulemust veel ei tea, nii et hoidke mulle pöialt!
  • Ma olen väga kade, et kõik mu sõbrad lähevad öölaulupeole.
  • Ma ei taha lahkuda. Mu süda murdub selle peale mõeldes, et on juba aprill. Miks, mineviku-Ode, sa ei otsustanud aastaks minna? Rumal-rumal-rumal.

Mu süda murdus eelmine nädal

Ja lausa kaks korda, mõlemal korral oli mu südamevalu põhjustajaks Jaapan.

Esimene kord juhtus see siis, kui kohtasin oma jaapani keele õpetajat. Ta küsis minult jaapani keeles, et kas mul on test. Mina vastasin: „Da! Oui! … Hai!“ Mu südamest kukkus tükike, kui adusin, kui palju ma olen kaotanud oma jaapani keele oskusest – see tegi valu.

Teine kord juhtus see siis, kui vaatasin filmi „Tokyo kallim“ PÖFFil. Film räägib 20-aastasest belglannast Amélie’st, kes naaseb Jaapanisse pärast 15 aastat. Seal hakkab ta andma prantsuse keele tunde 20-aastasele jaapanlasele Rinrile. Noored, nagu ikka, armuvad, aga nende armastus ei kesta. Lõputiitrites oli lause „Tout ce que l’on aime, deviendra fiction“. Minu süda pragunes ja kild langes, kui hakkasin mõistma, et mu armastus Jaapani vastu võib olla ühepoolne: isegi, kui ma kunagi lähen ka Jaapanisse ja elan seal, siis Jaapan ei pruugi mind armastada nii, nagu mina teda.

Ma tahaks uskuda, et Jaapan ei ole nii suletud ühiskond, nagu väidetakse, et seal ei ole iga valge vaid turist, vaid ka selgelt välismaalane võib sulanduda ühiskonda ja olla osa sellest. Ehk olen ma liialt unistaja, ehk vaatan maailma läbi roosade prillide, aga eks siis kunagi oma vitsad peksavad – Jaapanisse lähen ma ikka.

Mälukad

On teada, et vanusenumbri suurenedes väheneb mälu. Vanainimesed kipuvad ikka oma prille kaotama, kui need neil nina peal on, või noh, mis vanainimesed, minu aasta ja viis kuud vanem vendki on seda trikki teinud.

Kahekümnes eluaasta läheb ja ka minul on oma seniilsed hetked. Tihti on mul juhtunud seda, et ma sõidan autoga ja siis ma võpatan hirmust: “Kuhu ma autovõtmed panin???” Ning siis tuleb mõistus pähe tagasi, võti on ju süütes, kuidas muidu auto edasi liigub. Viimatine hetk oli mul aga pangaautomaadi juures. Ootasin, et mulle pappi sülitataks, kui vaatasin oma rahakotti. Järgneb paanikahetk: “Kus mu pangakaart on? Kas ma jätsin ta kuskile? Ta on ju mul rohelise kaardi eest, kas ma kukutasin ta põrandale?”

Mnjah, teada tuntud tõde ju, et pangaautomaadist saab ju raha võtta ka kaarti omamata.

The struggle. Is. Real.

Igatsemisest

Täna hakkasin ma igatsema oma ammust sõpra, kellega lõpetasime suhtlemise, kuna tundus, et sõprus on otsa saanud ja muud me ei tee, kui ärritame teineteist. Väga paljud ütlevad, et selline otsus kõlab nagu paarikestel lahkuminek ja eks ta mõnes mõttes seda ka oli: seal oli pisaraid, oli kahetsust, aga lõppude lõpuks oli see mõlemale parem.

Aga kuidas ta mul meelde tuli? Teed tehes. Ma vahepeal jõin teed täitsa puhtalt: ilma piima ja suhkruta, vaid tõmmist ise, kuid täna jõin teed piimaga ning äkki tuli kogu mälestustelaine peale. Kuidas me jõime keset mitmeid öid samasugust teed, rääkides kõigest, tehes nalju, vaadates filme ja videoid – kõik, mis tegi meist nii head sõbrad. Ja süda tõmbus kokku.

Ka teine kord on mul tulnud normaalsetest asjadest igatsus peale. Mu parim sõbranna on praegu tükiks ajaks välismaal ära, räägime temaga kogu aeg, hoiame ühendust, nii et arvasin, et ma tunnen temast küll puudust, kuid saan hästi hakkama ka temata, ei ole nii-öelda halvatud sellest. Kuid kord koristasin oma lauda ja nägin kingitust, mis ta oli mulle teinud: paberist nukud meile mõlemale meeldiva bändi liikmetest. Ja ise ka ei uskunud, kuidas pisarad hakkasid voolama lihtsalt nende peale. Ma naersin läbi pisarate, sest see tundus nii imelik ja ebatavaline minust. Eks need paberist nukud lihtsalt meenutasid meie omavahelist suhtlust ja aju reageeris sellele, et otsustas silmad lekkima panna. Ei mõelnudki eriti sellele kuni tänaseni, mil sarnase iseloomuga tee-intsident juhtus.

Naljakas, kuidas igatsus lööb nii ootamatult, kuidas täiesti tavalised asjad suudavad selliseid emotsioone tekitada, mitte mingid nutulaulud või –filmid. Tundub, et peab igapäevaselt hoidma tugevaid müüre üleval, muidu muutun varsti kurvaks näiteks nägu pestes – seda teevad ju kõik inimesed, ehk seegi tuletab kedagi või midagi meelde? Pigem karta kui kahetseda!