Reedel oli mul kohutav vene keele töö. Kui te arvasite, et vene keel on juba niigi keeruline, siis üritage seda õppida oma kolmandas võõrkeeles. Minu jaoks on vene keel ja prantsuse keel omavahel nii sassis, et üks päev ütles õppejõud midagi ja ma vaikselt rõõmustasin, kuna arvasin, et ma olen hirmus tark vene keeles ja sain kõigest aru. Kolm sekundit hiljem adusin, et ta ütles lause prantsuse keeles ja seetõttu sain ma kõigest aru. Bože moi!
Et oma vaeseid hingehaavu ravida, läksin õhtul rongi peale, et minna Lyoni Anna-Mariale külla. Kõik juba teavad, et ma olen paranoiline inimene, nii et oli täiesti loomulik, et ma kartsin rongide vahetamist, mis mind ees ootas, kuna kartsin, et valin vale rongi või lähen vales jaamas maha. Olin niigi ärevil ja siis otsustas buss, millega rongijaama plaanisin minna, 5 minutit hiljaks jääda. Külm higi jooksis mööda mu selga, kui seda paganama bussi ootasin, olin täiesti kindel, et minu rongipiletid on täiesti tuulde läinud. Siiski lõpuks jõudsin õigeks ajaks! Jõudsin veel prantslasi (mina, prantslasi!) nõustada nende rongipiletite kohta ja sain esimesele rongile minna.
Vahetasin Franche-Comté’s rongi ja kell 23.07 olin Lyonis! Jalutasime Anna-Mariaga tema ühikasse, sõime pisut, lobisesime palju ja vajusime magama. Olin valmis järgmised kaks päeva Lyoni avastama. Jumalad pidid mind vist kuulma, sest laupäeval ärkasime selle peale, et sadas nagu oavarrest. Mis siis muud, kui veekindla spreiga jalanõud töödelda ja märga trotsida. Kõigepealt pidime minema Lyoni ooperimajja, et Anna-Maria saaks endale pileti osta etendusele. Läksime siis metrooga lõpp-peatusesse, kus tuli välja, et metroo, mis viib meid sihtkohta, ei sõida sel päeval. Hurraa, hakkasime siis jalutama! Komistasime Bosnia tüdruku otsa, kes ei rääkinud eriti ei inglise ega prantsuse keelt, aga kes oli teel kesklinna ja lubas meile teed näidata. Läksime temaga trolli peale ja sõitsime kuhugi kaugele. Ta siis hakkas kuskile jalutama ja me järgnesime. Mina olin täiesti kindel, et ta varsti võtab noa välja ja röövib meid paljaks või teevad seda mingid tema sõbrad, sest me olime praktiliselt kangialuses. Minu umbusk inimestesse oli aga põhjendamatu, sest ta viis meid järgmisesse bussipeatusesse. Õnneks selle aja peale olime avastanud, kus me oleme, ning meie bussipiletid olid läbi saanud, nii et jälle jalutama!

Kõndisime mööda Rhone’i ooperimajani, Anna-Maria sai oma piletid. Me tahtsime küll see päev minna restorani sööma, aga prantslased söövad lõunat vaid 12.00-14.00 ja see oli juba ammu möödas, nii et astusime boulangerie’sse, kus sõin brioche praline’i ja armusin: galette’i. See oli lihtsalt nii hea, tainas oli mõnusalt pudenev ja krõbe, täidis oli magus ja mandline – ma ei tahtnud temast kunagi lahkuda, aga ta sai otsa enne, kui märgata jõudsin. Galette’ist jääb vaid mälestus ning purud mu sallis ja pükstel.


Kõhud täis head ja paremat, peas vaid kahetsused, et puusadele jääb ka see hea ja parem, aga ainult rasva ja pekina, hakkasime ronima mööda treppe, et jõuda ühe ilusa kirikuni (ärge küsige nime, üles jõudes oli mul silme eest must juba pingutusest). Tegime pildipause vahepeal, blogi jaoks ju vaja, mitte sellepärast, et meie kopsud tahtsid nina kaudu end katapulteerida.




Kiriku juurest läksime amfiteatri varemeteni.
Siis läksime poetänavale, kus käisime šokolaadipoes, kus sai tasuta asju maitsta. Ütleme nii, et kui kõik maitseksid nii nagu mina, siis see pood oleks 2 nädalaga pankrotis.
Õhtuks olime ostnud brüleekreemi, mis oli lausa jumalik! Seal oli vanilliseemneid sees, suhkur oli isegi sarnane kõrvetatule, konsistents oli kreemjas, ohh…

Pühapäeval jalutasime veel mööda Lyoni ringi, eksisime ära isegi. Lyon on hästi suur ja hästi ilus – arhitektuur Lyonis on hästi lahe ja omapärane ning ta kirikud on katoliku kirikule omapäraselt rikkalikult kaunistatud. Jalutasime läbi paari turu ka, kus ma lihtsalt ilastasin iga vorsti- ja juustuputka juures. Mind oleks saanud kergelt jälitada selle ilanire ja -lompide järgi, mis ma Lyoni jätsin.

Kõhud korisemas, suutsime enda eilsed patud lunastada ja jõudsime sööma! Valituks osutus restoran Pique Assiette, kus tellisime menu lyonnais. Minu valik: salade lyonnaise, andouillette ja tarte praline. Iga käiguga läks asi ainult paremaks, ma olin kui rase vaal sealt väljudes, aga ma ei kahetsenud midagi! See oli meeletult hea restoran ja meil vedas ka, olime viimased, kes lõunalaua said. Pisut piinlik oli, et suutsime oma müntidega ainult 5% jootraha jätta, ma ei armasta sularaha nagu prantslased! Andestust! Kunagi saan rikkaks, naasen ja siis make it rain!




Kell 16.34 läksin rongi peale, et tagasi Besanconi jõuda. Suutsin läbi lugeda “Mariage de Figaro”, nii et miski on mul sel vaheajal ka ülikooli jaoks tehtud! Polegi täielik looder!
Nüüd viib mind aga tee Saksamaale, nii et edasised seiklused (ja toidud) ootavad!