Lyon

Reedel oli mul kohutav vene keele töö. Kui te arvasite, et vene keel on juba niigi keeruline, siis üritage seda õppida oma kolmandas võõrkeeles. Minu jaoks on vene keel ja prantsuse keel omavahel nii sassis, et üks päev ütles õppejõud midagi ja ma vaikselt rõõmustasin, kuna arvasin, et ma olen hirmus tark vene keeles ja sain kõigest aru. Kolm sekundit hiljem adusin, et ta ütles lause prantsuse keeles ja seetõttu sain ma kõigest aru. Bože moi!

Et oma vaeseid hingehaavu ravida, läksin õhtul rongi peale, et minna Lyoni Anna-Mariale külla. Kõik juba teavad, et ma olen paranoiline inimene, nii et oli täiesti loomulik, et ma kartsin rongide vahetamist, mis mind ees ootas, kuna kartsin, et valin vale rongi või lähen vales jaamas maha. Olin niigi ärevil ja siis otsustas buss, millega rongijaama plaanisin minna, 5 minutit hiljaks jääda. Külm higi jooksis mööda mu selga, kui seda paganama bussi ootasin, olin täiesti kindel, et minu rongipiletid on täiesti tuulde läinud. Siiski lõpuks jõudsin õigeks ajaks! Jõudsin veel prantslasi (mina, prantslasi!) nõustada nende rongipiletite kohta ja sain esimesele rongile minna.

Vahetasin Franche-Comté’s rongi ja kell 23.07 olin Lyonis! Jalutasime Anna-Mariaga tema ühikasse, sõime pisut, lobisesime palju ja vajusime magama. Olin valmis järgmised kaks päeva Lyoni avastama. Jumalad pidid mind vist kuulma, sest laupäeval ärkasime selle peale, et sadas nagu oavarrest. Mis siis muud, kui veekindla spreiga jalanõud töödelda ja märga trotsida. Kõigepealt pidime minema Lyoni ooperimajja, et Anna-Maria saaks endale pileti osta etendusele. Läksime siis metrooga lõpp-peatusesse, kus tuli välja, et metroo, mis viib meid sihtkohta, ei sõida sel päeval. Hurraa, hakkasime siis jalutama! Komistasime Bosnia tüdruku otsa, kes ei rääkinud eriti ei inglise ega prantsuse keelt, aga kes oli teel kesklinna ja lubas meile teed näidata. Läksime temaga trolli peale ja sõitsime kuhugi kaugele. Ta siis hakkas kuskile jalutama ja me järgnesime. Mina olin täiesti kindel, et ta varsti võtab noa välja ja röövib meid paljaks või teevad seda mingid tema sõbrad, sest me olime praktiliselt kangialuses. Minu umbusk inimestesse oli aga põhjendamatu, sest ta viis meid järgmisesse bussipeatusesse. Õnneks selle aja peale olime avastanud, kus me oleme, ning meie bussipiletid olid läbi saanud, nii et jälle jalutama!

Siin kartsin saada pussitatud

Kõndisime mööda Rhone’i ooperimajani, Anna-Maria sai oma piletid. Me tahtsime küll see päev minna restorani sööma, aga prantslased söövad lõunat vaid 12.00-14.00 ja see oli juba ammu möödas, nii et astusime boulangerie’sse, kus sõin brioche praline’i ja armusin: galette’i. See oli lihtsalt nii hea, tainas oli mõnusalt pudenev ja krõbe, täidis oli magus ja mandline – ma ei tahtnud temast kunagi lahkuda, aga ta sai otsa enne, kui märgata jõudsin. Galette’ist jääb vaid mälestus ning purud mu sallis ja pükstel.

Galette – mon amour!

Brioche praline

Kõhud täis head ja paremat, peas vaid kahetsused, et puusadele jääb ka see hea ja parem, aga ainult rasva ja pekina, hakkasime ronima mööda treppe, et jõuda ühe ilusa kirikuni (ärge küsige nime, üles jõudes oli mul silme eest must juba pingutusest). Tegime pildipause vahepeal, blogi jaoks ju vaja, mitte sellepärast, et meie kopsud tahtsid nina kaudu end katapulteerida.

Nii see algas…

Noor ja õnnelik, ei tea veel, mis saatus on ees ootamas

Vaatepeatus

Minu ebaõnnestunud panoraamfoto

Kiriku juurest läksime amfiteatri varemeteni.

Siis läksime poetänavale, kus käisime šokolaadipoes, kus sai tasuta asju maitsta. Ütleme nii, et kui kõik maitseksid nii nagu mina, siis see pood oleks 2 nädalaga pankrotis.

Õhtuks olime ostnud brüleekreemi, mis oli lausa jumalik! Seal oli vanilliseemneid sees, suhkur oli isegi sarnane kõrvetatule, konsistents oli kreemjas, ohh…

Esimene etapp: lisa suhkur

Pühapäeval jalutasime veel mööda Lyoni ringi, eksisime ära isegi. Lyon on hästi suur ja hästi ilus – arhitektuur Lyonis on hästi lahe ja omapärane ning ta kirikud on katoliku kirikule omapäraselt rikkalikult kaunistatud. Jalutasime läbi paari turu ka, kus ma lihtsalt ilastasin iga vorsti- ja juustuputka juures. Mind oleks saanud kergelt jälitada selle ilanire ja -lompide järgi, mis ma Lyoni jätsin.

Traditsiooniline

Kõhud korisemas, suutsime enda eilsed patud lunastada ja jõudsime sööma! Valituks osutus restoran Pique Assiette, kus tellisime menu lyonnais. Minu valik: salade lyonnaise, andouillette ja tarte praline. Iga käiguga läks asi ainult paremaks, ma olin kui rase vaal sealt väljudes, aga ma ei kahetsenud midagi! See oli meeletult hea restoran ja meil vedas ka, olime viimased, kes lõunalaua said. Pisut piinlik oli, et suutsime oma müntidega ainult 5% jootraha jätta, ma ei armasta sularaha nagu prantslased! Andestust! Kunagi saan rikkaks, naasen ja siis make it rain!

Vesigi toodi veinipudelis

Salade lyonnaise

Andouillette

Tarte au praline

Kell 16.34 läksin rongi peale, et tagasi Besanconi jõuda. Suutsin läbi lugeda “Mariage de Figaro”, nii et miski on mul sel vaheajal ka ülikooli jaoks tehtud! Polegi täielik looder!

Nüüd viib mind aga tee Saksamaale, nii et edasised seiklused (ja toidud) ootavad!

Pontarlier

Kuidas kujutavad prantslased ette laupäeva hommikuid? Eks ikka absindi ja likööriga! Nimelt korraldas ESN järgmise reisi Pontarlier’i, kus asub absindimuuseum. Ainus veel, kes on suutnud absindi tootmise seadusest pääseda.

Ja nii me siis kell 10.30 hakkasimegi trimpama. Minu rekord alkoholi tarbimise varasuse kohta on igatahes purustatud. Kahjuks tuli välja, et absint on meeletult rõve. Ta maitseb kui koirohu leotis. Tühja kõhu peale oli ta eriti meeldiv. Kuid liköörid olid maitsvad! Ma ei tea, kas see oli maitse pärast või minus sisalduv promill, aga ostsin kaks pisikest pudelit kaasa.

Absint – jõle!

Jootjad

Õpetatakse, kuidas absinti õigesti juua

Georgiaga (UK) trimpamas

Väike valik alkoholidest

Vaarikas ja põldmari

Pärast oli meil vaba aeg, mille kohe alguses sisustasime kebabi söömisega, kuna see on ju ikkagi Prantsusmaa rahvustoit. Jalutasime hiljem mööda Pontarlier’i ja astusime ka sisse ühte maiustustepoodi, kust väljusime makroonidega. Oodake hetk, kuni ma nüüd ila oma klaviatuurilt ära kuivatan. Mina valisin pistaatsia makrooni, mis oli lihtsalt…. ehh, kui saaks vaid praegu kasutada kõiki emojisid, sõnadest jääb puudu! Näkitsesin ta kallal oma 15 minutit. Elu kalleim küpsis, aga seda väärt!

Pilt on udune ootusärevusest

Väike tükk Iirimaad

Mu peamine põhjus paksuks minemisele! (Ja juust)

Prantsusmaa ei oska aga üldse lumega hakkama saada: katused olid lund täis ja Luis oleks peaaegu pihta saanud ühe lumehunnikuga, mis alla langes. Mitte kuskil polnud hoiatussilte ega midagi! Mina igatahes kõõritasin taeva poole pidevalt või pigem riskisin auto alla jäämisega, käies autoteel.

Siis oli aeg jälle bussi ronida: ees ootas meid Le Chateau de Joux. Tänu soojale ilmale oli lumi aga sulama hakanud ja tee peal ees oli laviin. Mis siis muud, kui kõik aeti bussist välja, et lumi eest ära koristada. Bussijuht alguses küll kõige pealt käsutas kõik kutid välja, aga ega me siis ka lõbust ilma tahtnud jääda, sooline võrdõiguslikkus käib ikkagi mõlemat pidi! Lume eest ära koristamine läks kiiresti üle lumesõjaks, nii et mõistsime, et sellest ei tule midagi välja ja jalutasime lossini. Seal tehti meile ekskursioon, mis oli päris lahe. Ja oligi aeg tagasi sõita.

14. veebruari auks oli Morgan paar päeva varem tulnud mõttele teha naistekas: vaatame valentinipäeva kiuste action-filme ja teeme kooki. Mina, Paula (Austria) ja Jule olime kohe nõus ja sinna me suundusime pärast Pontarlier’ reisi. Action filmideni me kahjuks ei jõudnud, aga sõime pelmeene ja tegime šokolaadi-banaanikooki. Mõlemad olid jälle vegan – ma ei tea varsti, kes ma olen niimoodi. Õnneks Morgan pole see tüütu vegan, kes ajaks mulle rohututte ja tofut ninast ja silmist sisse, et näidata, kui hea see mu tervisele on. Tutvustasin neile hoopis oma lemmiksarja “Misfits”, mis oli vast veelgi parem!

Veel üks põhjus minu paksuks minemisele

Morgani kaunis Google Translate’i kaunistus

Enamik mu lähedasi sõpru teab, miks mulle 14. veebruar ei meeldi, aga see aasta ma pean ütlema, et mul polnud isegi aega selle peale mõelda ja ma nautisin seda päeva meeletult! Ega muud moodi vist saagi, kui su esimeseks joogiks päeval on liköör, mitte kohv.

Veel toredaid asju: minu tõlkijakarjäär läheb aina põnevamaks. Ma saan tõlkida lõiku raamatust “50 Shades of Grey”! Ma pidin juukseid välja rebima nii lollide lausete tõlkimisel prantsuse keelde. Vähemalt on mu õppejõud ajaga kaasas käiv.

Väike okse kurgus

Un mois en France

Ma olen nüüd ametlikult kuu aega Prantsusmaal olnud! Ma olen juba täitsa ära harjunud selle eluga siin, ülikoolis on tore käia, kuigi vahel üldse ei viitsi. See nädal suutsin ka Erasmuse stereotüübile vastata ja lasin ühe loengu üle. Oh, mon dieu!

Laupäeval tegime sõpradega kokandusõhtu. Kuna ühikates on köögid väiksed ja seal pole laudu, siis panime kinni ühe kampuse saali, kus siis kogunesime, et süüa teha. Eesti südamele väga meelepäraselt sõime väga palju kartulit: Jana ja Adela (Tšehhi) tegid kartuligalette, Jule tegi empanadasid, Jevgenia (Venemaa) tegi kotlette ja lõpuks oli veel praekartuleidki. Mauricio ja Luis (Venezuela) tahtsid teha mingit kastet avokaadodest, mis oli nagu guacamole. Probleem oli ainult see, et meil ei olnud köögikombaini ja avokaadod olid väga kõvad. Mis muud, kui võtta veinipudel appi ja kasutada seda kui pudrunuia! Minu idee üle naerdi, aga sellel oli tulemus!

Kotletid!

Tšehhi kartuligalett ja empanadad

Willi, mina, Jevgenia, Mauricio, Jule, Jana ja Adela

Mina ja Luis avokaadode ja veinipudelitega mässamas

Pühapäeval käisime uisutamas. Kõik teavad, et uisutamine pole mu lemmikspordiala, sest ma kardan kukkuda ja tänu oma toredale tädipojale on mul igavesti hirm, et ma kukun ja keegi sõidab uiskudega mu sõrmedest üle. Kõige hullem oli see, et Prantsuse lapsed on hullud! Neil pole hirmu ollagi! Ma olin pidevas hirmus, et kas:

a) laps kukub mu ees ja mina tema otsa;

b) laps sõidab mulle otsa ja ma kukun;

c) laps ehmatab mind mööda sõites ja ma kukun

Hirmule vaatamata, oli mul siiski tore. Muusika oli võimalikult disko, nii et sain nautida igihaljaid hitte.

Ja see nädal märgib aega, mil sain kõik oma Erasmuse paberid tehtud ja esitatud! Kolm hurraad minule! Selle nimel sain oma Erasmuse koordinaatoriga kokku, kes on maailma kõige lahedam prantslane üldse! Esimene kord rääkis ta minuga inglise keeles, mis juba mu südant sulatas, aga teine kord rääkis ta minuga prantsuse keeles Berliinist ja Frankfurdist, kui ma talle ütlesin, et ma lähen sinna vaheajal. Ta oli nii armas! Vanemad Prantsuse mehed on nii südantsoojendavad lihtsalt, ma ei tea, mis muutus neis tekib, kui 40. eluaasta möödub, aga see on väga meeldiv.

Sain oma elu komplimendi oma tõlkimisprofessorilt, kes siis, kui ta minu tõlketööd inglise keelde üle luges, küsis minult: “Are you a native speaker?” (“Kas sa räägid inglise keelt emakeelena?”) Sain uhkusega öelda ei, mille peale ta ütles: “Wow.” Kui te arvasite, et ma olen juba niigi egolaksu all, siis vaid oodake, kuni te mind jälle näete: te veel oksendate silmist verd mu enesearmastuse tõttu.

Täna oli mul lingvistika loeng, mille professorit ma kardan kui tuld. Ta räägib hästi vaikselt ja rahulikult nagu mingi külmavereline sarimõrvar, ma ei tea, miks, aga see paneb mul kohe kuse mööda jalga jooksma. Ja siis ta küsis minult midagi täna! Oh seda paanikat, oh seda külma higi! Suutsin oma laused ära öelda ja ta ei vaadanudki mind kui täielikku idiooti. Väike asi, aga mind see rõõmustas!

Muidu mul on veel teine lingvistika professor, kes on hästi muhe (jälle umbes 60-aastane vanamees). Täna loengus ütles ta: “Bah! Bon! Donc!”, mis on prantsuse keele vasted sõnale “noh”. Harva kasutatakse neid kõiki kolme koos, nii et see oli naljakas.

Eile oli Apéro-langues de l’Asie. Seal ma sain teha origamit. Ma ei ole mõeldud sellise peene käsitöö jaoks, minu talupoja käed ja mõistus takerdusid pidevalt paberit voltides, aga suutsin oma pisikesed junnid ka valmis teha.

Mon petit grenouille

Bienvenue en Estonie

Ostsin üks päev kõige nunnuma (ja kõige kallima) suvikõrvitsa maailmas:

Teisipäeviti on ESNi peod. See nädal oli teemaks “Red Nose”, mis peaks olema, nagu mulle räägiti, nagu rinnavähi jaoks on roosad lipsukesed, aga südamehaiguste jaoks. Irooniline, et see peeti baaris, kõik ju teavad, et alkohol on südamele ja veresoonkonnale suurepärane. Nina ise küll punaseks ei joonud, aga see-eest jagati meile lahkelt vaht-punaninasid.

Mina, Jule ja Willi (Saksamaa)

Kuna ma valisin endale aine “La littérature francaise”, siis on mul juba lugemisvara: Stendhali “Le Rouge et Noir”. Raamatud on siin jumalikult odavad: raamat on 500 lk ja ma maksin 4,60! Nüüd mu õhtud mööduvad Stendhali ja sõnaraamatu seltsis…

Uued sõbrad

Eile läksime Morgani juurde, et teha vegan cupcakes’e. Ma ei ole kunagi midagi veganit küpsetanud, nii et see oli midagi uut mulle. Ma küll kahtlesin nende headuse võimalikkuses, aga need olid ühed parimad cupcakes’id, mida ma kunagi söönud olen! Veganiks küll veel ei hakka, aga veendusin, et vegani elu pole nii õnnetu, kui tundub. Luis tegi ka veel empanadasid. Ma tahtsin cupcakes’idest veel pilti teha, aga mu telefon sureb alati külma tõttu ära ja nii ei jõudnudki selleni…

Empanada, muy bueno!

Täna toimus “Ca me dit international”, kuhu olid kõik välisüliõpilased kutsutud promoma üliõpilasvahetust ja oma riike. Läksin siis ka oma Mesikäpaga ja Eesti faktidega kohale, aga seal oli nii vähe inimesi, et ainsad, kellele ma sain Eestit tutvustada, olid teised vahetusüliõpilased! Vähemalt kõik armastasid Mesikäppa!

Tegin ka väikse eesti keele tunni:

• Jäääär (bord de la glace)
• Õueala (la cour)
• Kõueöö (la nuit du tonnerre)
• Puuõõnsus (le trou de l’arbre)
• Töö-öö (la nuit du travail)

Mina arvasin, et kõueöö on kõige raskem hääldada, aga kõige keerulisem oli hoopis puuõõnsus.

Bavardons!

Mu blogipostitused on nagu mu kirjandid: ma alati tean, millest ma tahan kirjutada, aga väga raske oli alati minul teha loogilist sissejuhatust. Mu sissejuhatused kippusid alati olema algusega: “Maailmas on palju raamatuid” või “Aegade algusest saati on inimene olnud konfliktse iseloomuga.” Kuidas ma kunagi kirjanduse 5 sain, jääb sõltumatute Šveitsi teadlaste lahendada.

Igatahes, mõte on selles, et ma ei oska kunagi alustada postitust nii, nagu ma teda oma peas ette kujutan. Nii ka praegu.

Igatahes, pikk jutt, sitt jutt.

Ma avasin täna enda pangaarve! Võib-olla müüsin maha sellega oma neeru ja esmasündinu, sest lepingut ma lugeda ei saanud (ega oleks tahtnud ka, ma oleks vast 35 minutit lihtsalt istunud ja teinud tähtsat nägu, samal ajal pingviinidele mõeldes), aga mul on pangaarve! Mu nimi tekitas, nagu ikka, igavesti probleeme, sest prantslased tahavad, isegi siis, kui see on neil paberil ees, kirjutada mu nimeks Ode Liss.

Ja sõbrad, olen hakanud planeerima enda reise siin kaunis Lääne-Euroopas! Nimelt, ma lähen oma veebruari vaheajal Saksamaale! Achtung-achtung! Veedan oma päevi nii Frankfurdis kui ka Berliinis, nii et oodake postkaarte kõik, kes on mulle oma aadresse lahkelt jaganud!

Asjade saatmisest rääkides, siis mind on kuulda võetud! Mu kallis õde saatis mulle paki! Ma üldse ei oodanud seda, aga täna postkastis oli teade, et mulle on pakk. Ma siis, silmad suured, läksin ühika vastuvõttu ja sain imeliku valge pakikese, millelt tundsin kohe õe käekirja ära (kole kui öö). Prantsuse La Poste oli veel nii kena olnud, et pani sellele ilusa kotikese ümber, kui nägi, et pakk oli tee peal kannatada saanud.

Nägin tee peal veel Maddiet (UK), kellele viskasin veel nalja, et õde saatis mulle narkootikume. Aga see oli veel parem, ta saatis mulle KitKate! JAAPANI KITKATE! Nii et pakis siiski oli midagi rohelist, rohelise tee KitKatid, mu lemmikud!

Pakis oli ka Polvoron, mis on Filipiini snäkk, mille kohta õe filipiinlannast sõbranna ütles, et see maitseb kui Pilveke, aga minu arust oli see kui liivaküpsis, mis pole just mu lemmik. Siiski, Kitkatid heastasid selle: mu õde on parim!

Nüüd on kaks inimest kindlalt testamenti lisatud, usun, et mõistate kriteeriume…

Söögiorgiad

Reedeks olin ma end kirja pannud Club-Cuisine’i. See on selline õhtu, kus hunnik inimesi koguneb kellegi koju ja tehakse mingi maa toitu. Seekord oli väljavalituks osutunud Boliivia. Roog, mida tegime, oli Piqué Macho. See oli hunnik friikartuleid, mille peale oli kuhjatud lihakaste. See oli päris maitsev. Kahjuks mul pilte sellest pole, aga tore oli, kuigi õhtu lõpuks olin ma nii kurguni täis ja toidukoomas, et ma sain vaevu prantsuse keelest aru, ei tea, kas ma eesti keelegagi sel hetkel hakkama oleks saanud.

Laupäeval läksime Louis (Prantsusmaa) juurde, sest täna on Chandeleur Prantsusmaal, millal tuleb kreppe süüa, aga me tegime krepiõhtu hoopis siis. Krepid olid täitsa head, aga selliste koduste pannkookide puhul ei paku keegi konkurentsi minu emme pannkookidele. Sain kreppi loopida, sest see pidi ka traditsioon olema, et kõik teevad ise oma esimese krepi. Põrand jäi puhtaks +  krepp ei läinud katki = professionaal!

Seda jooksen ma järgmised 2 aastat oma puusadelt maha

Crèpes

Ma olen avastanud, et mulle täitsa meeldib blogi pidada, aga ta on nagu õnnetu armastus: ainult ühepoolne. Ma ainult kirjutan oma elust, aga ei tea teist tuhkagi! Tehke blogid, raisk!

Percée du vin jaune

Pühapäeval korraldas ESN väljasõidu Franche-Comté regiooni veinifestivalile Percée du vin jaune. Mis siis ikka, vein mulle meeldib, pühapäeviti on niikuinii kõik kinni, nii et otsustasin ka minna!

Kasvage, pisikesed, varsti saab teist vein!

Hommikul tervitas meid kena lumesadu, veini juuakse ju ikka külmas? Kohale jõudes anti meile meie piletid, mis andsid ligipääsu 10 erineva veini degustatsioonile, väike kaelatasku ja veiniklaas, kust trimbata!

Kaunis klaas kaunima kupongiga

Väga stiilne oli käia ringi mööda väikest linna ja lihtsalt purjutada. Vähem stiilsem oli käia kuivkäimlates, mis päeva lõpuks olid kaetud igasuguste kehavedelikega.

Arbre jaune pour le vin jaune

Juust!

Pidulised

Me Morganiga (USA) võtsime kohe kampa ja hakkasime otsima veine. Mingi hetk, pärast umbes kolmandat degustatsiooni, meie ajud ja keeled väsisid prantsuse keeles purssimisest ja me läksime inglise keele peale üle. See teenis meile igasugu erinevaid pilke ja hüüdeid.

Leidsime end ka ühest veinikeldrist, kus pakuti, et oleme sakslased

Mingi hetk tulid meie juurde kaks meest:

-Vous etes irlandaises? (Te olete iirlased?)

– Non, américaine et estonienne… Pourquoi le pensez-vous? (Ei, ameeriklanna ja eestlanna. Miks te nii arvate?)

– Mais, vous avez de beaux yeux bleus! (Aga teil on ilusad sinised silmad!)

– …

Nad olid väga toredad, rääkisid regionaalset prantsuse keelt, mis oli nii imelik, et ma poole ajast kahtlesin, kas nad olid ikka prantslased, sest enamik verbe olid infinitiivi vormis. Mis tegi nad aga eriti toredaks, oli see, et nad andsid meile veel pileteid! Hurraa, veel veini!

Veinisiltide näitusel

Veel veinisilte

Mingi hetk tuli otsus, et me peame sööma, et meie veinilähker tänavale ei väljutuks. Ma ostsin mingi kartuli-juustu-vorsti asja, ta oli täitsa okei, soola oleks vaja olnud juurde.

Kartuli-juustu-vorsti asi

Ei pea vist mainima, et mina ja Morgan olime kõige rohkem purjus, kui oli aeg tagasi minna. Kuna meil oli veel vene keele kodutööd teha bussis, siis pidime ikka ostma ühe pudeli veini ka reispassiks. Me olime hommikul kohanud ukrainlast, keda me üritasime saada meid aitama, aga ta, raisk, tahtis Prantsusmaal prantsuse keelt rääkida. Nime unustamise tõttu kutsusin ma teda Dimaks, aga Morgan unustas ära ja ristis ta hoopis Dimkaks.

Linna jõudes oli meil friikartulite isu, ilge pissihäda ja veel pool pudelit veini. Mis muud, kui minna suvalisse baari, leida sõbrad sealt, lubada neile, et naased peale söömas käimist, osta endale friikad ja minna hoopis Iiri baari Madygans, kus Morgan töötab. Seal me siis hängisimegi, kuni friikad olid piisavalt alkoholi minust endasse imenud, et mul tuli tagasi kohusetundlikkus ja ma läksin ühikasse, et seal veel juukseid värvida ja kodutöid teha.

Andestage mulle, kõik õppejõud, kui mu kodutööd on tavapärasest vigasemad ja kohutavama käekirjaga – see on alkoholi ja vesiniku aurude mõju!

Vin jaune ei olnud minu lemmik – mulle oli juba ette hoiatatud, et ta maitseb kui äädikas. Nii hull ta õnneks ei olnud, aga peterselli tundsin selles küll. Morgan suutis kõik veinid nimetada suurepäraseks kaaslaseks kalale ja sinepile, eriti orgaanilisele lõhele. Ma kahjuks ei pannud tähele nimesid, aga jõin Cremant’i, mis oli vahuvein, siis tuli ka paar Chardonnay’d vahele ja teised olid juba liiga keerulised selleks hetkeks.

Morgan ütles: “Sunday, fun day!” ja tõepoolest, see oli suurepärane viis veeta päeva!

Mu ainus punane sel päeval