Andiamo a comandare

EVSi tehes on alati kohustuslikuks trainingud. Minul tuleb neid kolm: on-arrival (saabumis), mid-term (poole aja) ja lõputraining. 16. jaanuaril lahkusime kõik meie korterist ka esimesele, mis toimus Nolas. Et sinna jõuda, veetsime 10 tundi rongides. Kõige põnevam osa pika sõidu juures oli Messinas, kus rong pakiti kokku praami peale, et saada mandri-Itaaliasse.

img_0957

img_0956

Trainingu päevaplaan oli selline, et hommikupooliku veetsime igasugu rühmamänge tehes ja mingites workshopides osaledes ning pärastlõunal olid itaalia keele tunnid. Need workshopid olid toredad selles mõttes, et sai paljude inimestega kohtuda, aga eriti mingit sügavamaid teadmisi edasi ei andnud. Ka itaalia keel, mis alguses tundus väga intensiivne, pettis mu lootusi: kõik olid eri tasemel loengutes ja siis vahepeal rääkisime ainult inglise keeles seal, mis ei edendanud just mu keeleoskust.

Õhtuti olid meil päris valjud peod, mis kestsid hommikuni. Peod olid väga erinevad: hotellitoas, kuskil baaris või lihtsalt kuskil parklas. Kord käisin sellisel kogunemisel, mis kujunes rap battleiks. Õnneks räppisime kõik oma emakeeltes, nii et ei olnud nii piinlik, sest keegi ei mõistnud, kui halb sa tegelikult olid. Ühel õhtul hotellis pidutsedes oli muusika aga lausa nii valjult, et meid tuli trainingu läbiviija noomima kell kaks öösel ning hiljem saime teada, et teised külastajad, kes sel öösel hotellis ööbisid, keeldusid maksmast oma tubade eest. Hotell oli hiljem kindlasti väga õnnelik nähes meid lahkumas.

Meie viimasel päeval oli meile korraldatud hüvastijätupidu (hotelli kurvastuseks), kus saime kirjutada paberilehtedele teiste kohta kauneid sõnu. Minu lemmikud minu paberil olid: “OK tots”, “sa räägid imehästi prantsuse keelt… prantslanna” ja suurelt ühele lehepoolele kirjutatud “I ❤ U”.

img_1010
Hotelli tagaõu

Kõige toredam oli päev, millal oli meil võimalus veeta vaba aega Napolis. Jalutasime mööda linna ringi vaatamata vihmasajule ja tegime kõike, mis on kohustuslik Napolis ehk sõime babat, pizza margheritat ja sfogliatellat.

img_0968

img_0999
Kuulus pizza margherita, mis sündis, nagu ikka, inimeste vajadusest toidu järgi vaesel ajal. Neil oli vaid tomatikastet, jahu, õli ja mozzarellat ning nii ta läks!
img_1005
Carla (Saksamaa) poseerimas kuulsa pizzeria ees, kus Julia Roberts filmis “Eat, pray, love” toiduelamuse sai
img_1008
Imeline sfogliatella pistaatsia ricottakreemi ja šokolaadiga

Ainult toiduturismi ka ei teinud, jalutasime ikka ringi ka seal, et kõik see toit välja teenida.

img_0980

img_0979
Suur jõulumuna keset Napolit, nad just ei kiirusta oma jõuluehete mahavõtmisega
img_0973
“Armastuse tänav”: igal pool mööda seda tänavat olid üles riputatud armastuskirjad või hellad sõnad

img_0974

Üks huvitav asi, mida meile Napolist räägiti: Napoli inimesed väga armastav ilutulestikku, nii et iga õhtu on kuulda kuskil pauke, see on täiesti normaalne. Aga kui ilutulestik on keset päeva, siis see tähendab, et uus laadung narkootikume on sisse toodud. Nagu Palermo, on ka Napoli siiski maffialinn, nii et igasugune kuritegevus on seal väga elus ja igapäevase elu osa.

img_0972

Mis mulle aga Napoli juures enim meeldis, oli muidugi Vesuvio! Järjekordne mägi, mida heal meelel vallutaks.

img_0988

Training, isegi kui ta mind nii väga ei valmistanud kuidagi EVSiks ette, oli kokkuvõttes siiski ülitore. Sai paljude teiste toredate vabatahtlikega tuttavaks ja indu alustada ise ka tööd. Jagasin oma kõvasid kaardimängu teadmisi ehk õhtud olid täis bismarcki ja stressi mängimist. Kohtusin ka ühe väga toreda eestlase Taaviga, kellega jagasime ühesugust huumorimeelt, nii et oli päris kurb temast lahkuda Messinas, kus tema suundus Cataniasse ja mina Palermosse. Aga mõlemad linnad on Sitsiilias, nii et alati saab külas käia!

A presto!

Il caffè turco

Minu hiljutiseim korterikaaslase ja teise vabatahtlikuga kohtumine oli reedel, kui majja naases Meryem Türgist. Endaga tõi ta kaasa terve hunniku Türgi maiusi ja ka Türgi kohvi, mida ta õpetas tegema minule ja Evelinale, sest miks ka mitte, Türgis ma pole küll käinud, aga tore on ikka õppida uusi kultuurilisi asju.

Türgi kohvi jaoks on täitsa oma pott, kuhu tuleb sisse panna külma vett tassi kaupa nii palju, kui on joojaid. Siis tuleb lisada iga jooja kohta 1 kuhjaga teelusikatäis kohvi ja kui soovitakse, siis suhkrut. Meryem lisas suhkrut, sest ehk kartis, et see liiga kange meie jaoks, kui seda ei lisa. Siis tuleb segada ning panna pott vaiksele tulele kuni hakkab mullitama. Siis see vaht tuleb tõsta tasside põhja nii, et tassipõhi oleks kaetud. Pott läheb tagasi tulele, mis nüüd juba tugevam, kohv tuleb ajada keema, et ta tõuseb ülespoole ning siis tassidesse jagada. Tähtis on see, et igal tassil on vaht peal, kohvi end ei peaks väga näha olema, siis on hästi tehtud.

img_0939
Mullitamas

Kohvi tegemise kõrvale rääkis Meryem meile igasuguseid toredaid Türgi kohviga seotud lugusid. Näiteks, Türgis on kombeks, et mees peab küsima naise perekonna käest alguses luba, et abielluda. Küsimine käib niimoodi, et mees tuleb naise perekonna juurde ja siis naine valmistab kõigile Türgi kohvi. Oma tulevase tassi paneb ta aga suhkru asemel soola. Kui mees seda jäledust ära ei suuda juua, siis see tähendab, et ta ei armasta oma noorikut piisavalt.

Mõned aga tahavad oma tulevast potentsiaalset abikaasat eriti proovile panna. Paar aastat tagasi olevat üks neidis pannud igasugu eri vürtse ja pipraid oma väljavalitu tassi, mis tekitas sellise mürgi, et mees sai südamerabanduse ja suri.

img_0943
Lõpptulemus

Pärast kohvijoomist tegime ka ennustamist. Selle jaoks tuli alustass panna tassi peale, siis kolm korda seda keerutada vastupäeva ja siis enda poole pöörates keerata see ümber. Siis tuli oodata kuni tass täiesti maha jahtub ja siis tass tõsta üles. On olemas mingi app selleks, mis ennustab, nii et tuli teha pilti kohvipaksust põhjas, tassi äärest ja siis alustassist, millelt on üleliigne vesi ära valatud.

img_0946
Tulevik tundub olevat sitt, aga eks ta ole siis kaugema tuleviku väetis!

Minu ennustus on järgmine:

  • Ma olen “sweet tongue” nagu Meryem ütles, ehk ma oskan oma sõnadega moosida nii hästi, et saan alati, mis tahan. Lisaks olen ma diplomaatiline.
  • Ma leian üles midagi, mille ma olen ära kaotanud. Selles ma kahtlen, sest kõik asjad olen ma kaotanud Eestis, Sitsiiliast on neid raske üles leida.
  • Keegi pakub mulle mingit reisi, ma nõustun ja sellest tuleb elu seiklus.
  • Mu elus on keegi, keda ma väärtustan, aga kes seda ei vääri. See peaks mu elus tekitama tuska. Pole veel suutnud välja mõelda, kes see olla võiks, nii et tuska elus hetkel pole.

Ma muidu ennustamisse ei usu, aga seda oli täitsa tore teha ja kuulda selliseid heietamisi mu tuleviku suhtes. Kohv ise oli omamoodi, minu jaoks natuke liiga magus, aga Türgi maiustega täitsa maitsev, nii et siiski kogemus omaette. Mu lemmikasi selle kohvi juures oli serviis, milles seda serveeritakse, sest see meenutas nukkudele mõeldud portselani, mis mul väiksena oli.

Eks ma nüüd siis istu ja oota, kas mu tulevik läheb ennustuse kohaselt või ei…

Una settimana in Palermo

Peaaegu nädalake Palermos veedetud ja ma pole midagi eriti teinud! Mulle saadeti mingi list, et mida Sitsiilias teha, ning Palermo kohta oligi öeldud, et siin ei tehtagi midagi! Tasub vaid hommikuti cannolisid süüa ja õhtuti pidu panna. Ma cannolisid pole veel söönud, aga mul terve aasta selleks aega!

Aga pidu olen pannud! Eelmine laupäev käisime väljas ja mulle tutvustati Palermo ööelu. Väga veider on see, et isegi kui on õues külm, siis kõik baaride istmed on ikka väljas, nii et põiepõletiku oht on suur. Jõime mingit veinilaadset jooki, mille nime ma ei mäleta, aga mille kohta ütlesin, et see maitseb nagu sangria, mille peale Pepe pidi otsad andma.

Sain ka oma esimesed tänavatoidu maitsed: panelle e crocchè ja meusa. Esimene neist koosnes kartulikroketitest, kikerhernekroketitest ja lihtsalt mingist tainalötakast, mis kõik olid friteeritud. Mina, suur kikerhernearmastaja, eelistasin muidugi kikerhernekroketeid. Meusa aga on  kopsuliha (vähemalt nii ütles mulle Victor, aga Google ütleb, et see põrn, nii et ma ei tea, siseelund siiski!), mis kiirelt pannil praetud, soola, sidruni ja pipraga maitsestatud, ja saia vahele topitud. See oli rasvast nõretav, aga üllatavalt hea maitsega, kuigi igapäevaselt seda ei näriks.

Pidu lõppes meil ühes garaažis, mida teised kutsusid “Aafrika klubi”. Alguses oli väga veider, sest mina, Eva ja Marie olime ainsad tüdrukud seal. Hiljem siiski hakkasime ka jalga keerutama ja oli väga tore. Mis ei olnud tore, oli see, et pidime pärast öösel koju kõmpima. Palermos on küll mingid ööbussid, aga need käivad nii nagu jumal juhatab, nii et nende peale me lootma ei jäänud.

Järgmine päev kaua magada ei saanud, sest sain kokku ühe Eesti tüdrukuga, kes ühes teises sarnases organisatsioonis praktikat teeb. Ta näitas mulle turgusid ja jalutasime niisama Palermo peal ringi, et ma saaks tutvuda oma selle aasta kodulinnaga. Käisime isegi gelatot söömas, sest meie jaoks oli ilus soe ilm, aga kui ma sellest oma organisatsiooni juhile Massimilianole rääkisin, siis ta tegi suured silmad: “Gelato talvel?”

img_0912
Pistaatsia ja nutella gelato

Nüüdseks olen ma ka oma mentori Giuliaga kohtunud. Mentori ülesanne on toetada vabatahtlikku, kui on vaja mingeid keerulisemaid asju ajada (näiteks Itaalia number saada, mida ma peaks homme tegema) ja kui tekib vabatahtlikul mingi probleem oma organisatsiooniga, siis mentor saab olla vahendajaks. Ning muidugi saab mentor ka tutvustada linna ja parimaid kohti, mida külastada, et vabatahtlik kohe alguses pead ei kaotaks. Giulia on väga tore, õpib statistikat ülikoolis ja huvitub psühholoogiast. Tema inglise keel ei ole just kõige parem, aga see ongi hea, sest siis ma saan äkki temaga kiiremini itaalia keeles rääkima.

Itaalia keelest rääkides, ma ikka üritan iga päev midagi õppida, aga sõnad ei taha väga meelde jääda, eriti arvestades, et minu õppimisprogrammis pakutavad sõnad pole sellised, mida kogu aeg kasutaks. Aga käisime laupäeval turul ja seal ma sain täitsa hakkama! Õppisin seal ära sõnad “muna” (l’uovo) ja “sibul” (cipolla), mis on kindlasti kasulikud tulevasteks käikudeks. Kui muid sõnu ära ei õpi, siis võite ette kujutada, mida ma aasta otsa söön…

Ma üks päev panin end kogemata ka põlema. Gaasipliidiga olen ma elus vähe süüa teinud ja läks meelest, et seal siiski elav tuli. Mul oli pott ja pann tulel ning kui ma panni poole sirutusin, siis nägin silmanurgast, et poti all tuli kuidagi põlemas eriti ereda kollase leegiga. Aga see, mis põles, ei olnud pliidiraud, vaid minu kampsun, mis oli lehvinud tule sisse ja mida tuleleegid kohe meelsalt limpsama hakkasid.

img_0915
Tulekahju ohver

Kui ma esimest korda kontorisse läksin, siis ma pidin joonistama endast pildi, mis mind peaks iseloomustama, nii et lõpetuseks jätan selle siia:

img_0914
Max kunst

Ci vediamo!

La mia casa

Palermo, olles küll kõvasti enam pingviinide pool, kui Eesti, ei ole hetkel kõige soojem. Kuigi mulle meeldib, et meri on kiviviske kaugusel, ei paku ta just eriti lohutust 6-kraadise külmaga, mil ta õhkab jäist tuulekest mu näole ja sügavale kontidesse. Asja muudab veel hullemaks fakt, et sitsiillaste elumotoks on vist “Kütmine teeb toa soojaks, põrgu on kuum, ergo, kütmine on saatanast, tublide kristlastena ärme seda tee”. Ehk mu kodu on ka külm, mis tähendab, et kui ma juba Eestis olin koduste riiete poolest põhimõtteliselt moe-etalon, siis siin olen ma viinud selle järgmise tasemeni:

img_0913
Teismeliste ninjakilpkonnade veidike vanem ja leetrite käes vaevlev viies liige

Mis veel minu kodu on? Ta on väga suur. Meil on vähemalt 6 tuba, mida hetkel jagan 4 teise vabatahtlikuga: Eva (Läti), Marie (Prantsusmaa), Victor (Prantsusmaa) ja Pepe (Hispaania). Lisanduma peaksid veel hiljem David (Hispaania), Meryem (Türgi) ja Sasha (Slovakkia). Kõik, kellega seni olen tutvunud, on olnud väga toredad, ainult et nad kõik on täielikud ööloomad. Hommikud veedan ma oma lemmikinimese ehk iseendaga, sest kõik teised põõnavad, kuis jaksavad.

Mu kodus on olemas kõik eluks vajalik: pliit koos ahjuga, 2 külmkappi, pesumasin ja wifi! Minu üle juba tehti nalja, et tüüpiline eestlane, hoolib vaid wifi olemasolust, ülejäänu puudumisega saab hakkama! Eks ta nii ole ka, ega armsa wifita ma teile muljetada ju saaks. Veel on siin mitu rõdu, ühte reostavad pidevalt tuvid, nii et selle ust lahti jätta ei tohi, kui me just ei otsusta, et tahaks saada kõik parasiidid ja viirused, mida need lendavad rotid meile lahkelt jagaksid.

Hoone, milles mu koduke asetseb, on 60ndatest. See tähendab seda, et meil on majas lift, aga ta on selline omapärane. Sel on mitu ust, mida tuleb ise kinni panna, et liftike sõitma hakkaks. Kui pärast sõitu neid uksi taaskordselt ei sulge, siis jääb liftike ühele korrusele pidama ja mitte keegi ei saa temaga lõbusõitu teha. Kapriisne, mis teha.

Ka torustik on meil tujukas. Vetsupotti ei tohi mitte midagi visata, mis ei välju inimkehast, sest muidu võib ta ummistuda. Ja mitte ainult tema, kus siis nii! Terve hoone vetsupotid ei tööta siis korralikult! Kuna me oleme kõige nooremad selles armsas hoones, siis muidugi süü läheb alati nende kaela, kes ei olnud maja ehitamise ajal juba mõningad aasta(kümne)d elu näinud, nii et me üritame ikka eriti korralikud olla ja torusid mitte kurnata.

Naabreid ma veel näinud pole, nii et nende kohta ma eriti midagi öelda ei oska, aga ümbruskond tundub olevat vaikne. Meil on pood otse üle tee, nii et õhtuseid snäkke saab käia edukalt ostmas. Ka on nurga taga pagariäri sarnane asi, kust saab reede ja laupäeva õhtuti 24h osta toitvaid süsivesikuid, nii et vast nälga ei jää.

Hetkel elan üksi toas, mis on ruudukujuline ja mille aken ei sulgu täitsa korralikult. See-eest on siin suur kapp, väike lauake ja riiul. Ma ei oleks üldse vastu, kui ma ei peaks kolima kellegagi kokku, sest olen juba harjunud mitte kellegagi tuba jagama. Aga eks aeg näitab, mis minust ja mu toa olukorrast saab, kas jääme kokku või viib õel saatus meid teistele radadele. Hoian teid selle põneva teemaga kursis!

Baci!

Sono a Palermo!

Nagu paljud teavad, siis veedan 2017. aasta Palermos, Sitsiilias. Ametinimetuseks on mul vabatahtlik, aga ma päris täpselt veel ei tea, mida see endas hõlmama hakkab.

Kuidas ma siia sattusin? Eelmise aasta märtsis tekkis minul kriis: ülikool hakkas lõppema ja mul ei olnud aimugi, mida edasi teha oma eluga. Ma küll kandideerisin Lundi ülikooli lingvistika ja prantsuse keele alale, aga oh seda õnne ja rõõmu, ma konkureerisin vaid iseendaga ning isegi imelise minu jaoks ei avatud seda eriala, nii et kui ma sinna ei saanud, ei soovinud ma ka mujale kandideerida. Mott oli maas, tulevik tume, meel tusane.

Merili ei lasknud mul aga niimoodi kassiahastuses olla ja hakkas mulle muid võimalusi välja pakkuma: workaway, lapsehoidjaks kuskile, vabatahtlikkus… Vabatahtlikkus haaras tähelepanu ja nii hakkasingi endale projekte ja saatvat organisatsiooni otsima. Saatsin motivatsioonikirju kõikjale ja tükk aega oli vaikus, mis ei aidanud just meeleolule kaasa. Ja siis äkki sain lausa kaks meili Prantsusmaa projektidelt, et kokku leppida Skype intervjuu. Üks neist projektidest oli internaatkoolis, kus oleksin õpetanud inglise keelt ja mingeid kooliväliseid tegevusi korraldanud, teist projekti ma ei mäleta, aga see pole ka tähtis, sest sinna mind ei valitudki. Internaatkooli projekti mind valiti kohe pärast intervjuud ja ütlesin ka jah, sest see tundus hea mõttena hoida endal tagavaraplaani, kuigi tegelikult oli Palermo projekt mulle palju rohkem meeltmööda.

Päev pärast jah-sõna andmist Prantsusmaa projektile sain kirja Palermost, et ka intervjuu kokku leppida. Arvasin, et paha see ei tee, isegi kui ei valita, saan Prantsusmaale. Intervjuu oli hästi tore ja itaallased kuidagi hakkasid kohe mulle meeldima oma sõbralikkuse ja siirusega, nii et hakkasin siiski lootma, et saan hoopis Sitsiiliat avastama minna. Ja nii ka läks, sain juba järgmine hommik kirja, et mind ka oodatakse Palermos. Oeh, dilemma, mida küll teha. Ütlesin siiski ka neile jah-sõna, sest kumbki projekt polnud veel rahastust taha saanud, nii et ei olnud kumbki raudpoltkindel.

Kuni juulikuuni tiksusin ja ootasin. Tegin tööd ja mõtlesin, et kas üldse midagi tuleb sellest vabatahtlikkusest välja, aga plaan B-ks oli siis edasi töötada ja vaadata, mis sellest tuleb. Ja siis tuli uudis, et mõlemad projektid rahastatud! Väga halb, aga murdsin lõpuks prantslastel südame, sest siiski Sitsiilia tõmbas enam oma intrigeeriva tundmatusega.

Ja nii oligi 2017.aasta mulle ette planeeritud. Kodust lahkumine oli seekord keerulisem, kui Erasmusele minna, sest tundsin, et on palju rohkem, mida ja keda maha jätta…

Aga siin ma olen! Pärast 14-tunnist reisi, mille sisse mahtus 3 lendu (Tallinn-Amsterdam-Rooma-Palermo) ja bussisõit, jõudsin oma elukohta. Elan väga suures korteris, mille tubasid ei ole ma ikka suutnud kokku lugeda, sest siin nii palju vabatahtlikke eri maadelt: Läti, Prantsusmaa, Hispaania, Türgi ja ka Itaalia. Siin on päris jahe, nii väljas kui ka sees, sest ei usuta väga kütmisesse. Sattusin natuke halval ajal siia, sest täna on punane püha ehk kõik on kinni ja ma ei saa endale süüa osta. Homme aga saab juba turule mindud ja saan hakata inimeseks. Näljas ka pole, sest teised vabatahtlikud andsin näljasele ka süüa, nii et nad juba meeldivad mulle!

Hetkel tundub aasta väga pikk aeg, sest ma pole veel oma tööd alustanud, aga loodan, et peagi hakkab ta lendama, sest palju on teha ja näha. Kindlasti kavatsen reisida ja ka mandri-Itaaliat avastada, aga seda kindlasti soojemal ajal, kus ma ei tunne, et välja minnes saan kui rentslirotiks, kes pidevalt läbimärg ja karv turris.

A presto!

img_0887
Vaade mu aknast – selle mäe otsa ma veel ronin!