Merili est arrivée à Besançon

Teine külaline saabus Prantsusmaale: Merili! Ta tuli Besanconi 19.04 ja lahkus Pariisist 26.04.

Merili tuli selles mõttes halval ajal, et mul oli ees neli päeva eksameid/eksamiteks õppimisi, nii et ma ei saanud temaga kogu aeg koos olla. Merili oli selleks aga ette valmistunud ja võtnud kaasa klassikalist hinnalist lektüüri: “Poisi järele hull”. Merilil oli väga vaja puhata, nii et seda me ka tegime. Võtsime viimast kaunitest päikselistest päevadest parkides hängides ja niisama ula peal olles. Kaasa tõi ta mulle Eestist mu Emme tehtud leiba, sest see on ainus leib, mida ma tegelikkuses igatsen, juustuvorsti (seletada juustuvorsti alust – lastevorsti – teistele oli keeruline) ja hunniku šokolaadi, mida ma lahkelt kõigile jagan.

Esimene päev tervitas meid Carnaval’iga. See on püha, mida meie nimetame vastlapäevaks ja Prantsusmaa armastab tegelikku tähistamist edasi lükata, nii et siin me olime, aprillis, vastlapäeva tähistamas. Carnaval oli üks suur pidu kesklinnas, kus oli äge paraad ja väga palju paberitükke lennutati õhku. Sellest kasvas loomulikult sõda, sest seda ju 20+-aastased teevadki. Leidsin neid tükke veel mitu tundi hiljemgi oma aluspükstest, nagu oleks paberitükkide rannas käinud!

IMG_5048 IMG_5046

20150419_160921
Mina kui ohver

Pärast käisime jalutamas Jule, Luisi ja Maurizioga. Istusime pargis ja maiustasime Eesti snäkkidega.

20150419_192254

Esmaspäeval olime niisama Besanconis, kuna mul oli loenguid ja õhtul käisime väljas kõikidega, kuna oli Georgia viimane õhtu. Merili mekutas virsikuõlut, mida isegi mina joon, sest see maitseb nagu siider humalaga. Et seda õhtut heaga meenutada, näppasime klaasi baarist. Karma aga karistas: klaas läks Merili koduteel katki.

Teisipäeval ootas mind eksam, Merili sel ajal istus pargis. Pärast üritasime minna laevasõidule, aga nad olid selleks ajaks juba sulgenud, nii et vantsisime Citadelle’i poole. Nähes aga, et pilet maksab 10,60 ja meil on põhimõtteliselt 30 minutit aega kõike näha, siis lahkusime ja jätkasime oma pargis mõnulemist.

IMG_5054
Citadelle’i minek on surm

IMG_5066

20150420_175451
Olge uhked, mu vanemad, ma õpin!

20150421_170733

Lõpuks löödi meid Citadelle’i territooriumilt minema, saatjaks ühe töötaja vali laul ja lill, mis mulle väravates anti.

Kolmapäeval oli Merili isiklik seiklus Šveitsis, kui mina samal ajal õppisin 2 eksamiks neljapäeval ja sooritasin üht eksamit samal päeval. Õhtul saabus Šveitsist vähkpunane Merili – ilmateade oli valetanud ja Šveitsis oli olnud aasta soojeim päev.

Neljapäeval oli minu eksaminädala lõpp! 2 eksamit, aga mitte midagi võimatut. Vähemalt nii ma arvasin, kuni jõudis kätte lingvistika eksam. Eeeehhhhh… Ma surin, ma hävisin, ma naersin maniakaalselt! Palun, palvetage kõigi jumalate poole, et sealt tuleks üks niru 10 punkti!

Eksam ja minu närvid läbi, saime kokku Jamesi (USA) ja Maddiga, kellega käisime lõunat söömas ja lõpuks ka oma kaua oodatud paadisõidul! Kuna oleme kõik kartuliidud, siis enne oli vaja panna 3 kihti päiksekreemi peale. Paadikaptenil oli väga palju nalja sellega. Ühel hetkel ütlesin ma talle “C’est bon” ja ta kohe kiitis mu prantsuse keelt ning küsis, kas ma olen õpetaja. Ma olin korraga meelitatud ja väga segaduses, kahest sõnast ei saa kohe kindlasti teada kellegi keeletaset? Pole tähtis, minu ego sai siiski pai. Paadisõit oli tore ja üks vähestest turistiasjadest, mis ma tegelikult olen Besanconis teinud, see on mulle nii koduks saanud, et ei tunne, et oleks vaja teda veel avastada.

20150423_135220
Fa-bu-lous

20150423_135232 Õhtul käisime kõikide mu sõpradega kampusel väljas ja Merili sai kohata Morganit, kes sai koheselt ta üheks lemmikinimeseks! Mängisime flip-a-cupi ja niisama tegime lollusi. Lahkudes jalutas meile vastu paljas kutt, kes hoidis konservipurki oma Kremli kellade ees ja tahtis seda meile maha müüa. Kahjuks või õnneks olime vaesed tudengid, purk jäi ostmata ja viiner varjatuks.

Reedel ootas meid Pariis!

La honte!

Häbi-häbi, ma pole jälle nii kaua kirjutanud! Andestage mulle mu patud! Aeg läheb siin nii kiirsti lihtsalt ja iga kord, kui minuga midagi juhtub, siis ma mõtlen, oh jess, blogisse! …ning unustan 30 sekundi pärast ära, mis juhtus.

Seda postitust kirjutangi oma aju kurnates, et mingeidki mälestuseriismeid kätte saada ja sellest pilt kokku panna. Ausalt ka, keerulisem kui Voldemorti mälestusi kokku koguda!

Mul oli vahepeal eksamid: see oli päris hirmus. Aga võin õnnelikult öelda, et kaks ainet on mul kindlalt läbitud ja punktidki olemas: Texte et Image (12/20) ja vene keel (15/20). Mu standardid siin on langenud porimülkasse, ma olen õnnelik juba kümnega, sest see tähendab, et üks sammuke raha mitte tagasimaksmisele lähemal. Vene keeles tulid kõik minu Kristiine juured välja – ma olin klassi parim! Asi, mis ma arvasin, et eales ei juhtu Prantsusmaal olles! Kahjuks või õnneks oli lihtsalt taustsüsteem tuhm, nii et oli lihtne särada. Vene-prantsuse tõlge jääb mind aga igaveseks kummitama…

Lihavõtted olid! Ma olin pisut (väga) kurb, et ma ei saanud oma perega maale minna nagu iga aasta, aga uus riik, uued traditsioonid. Isegi reede pole siin vaba, vaid hoopis esmaspäev! Läksime šokolaadimunadejahile! Jaht oli verine ja brutaalne, aga tulemuseks oli 2 šokolaadijänest ja umbes 4 muna. Pärast tegime piknikku, mängisime mänge ja värvisime ka mune! Aga need olid tühjad, mis oli imelik minu jaoks, aga mitte nii imelik, kui oli Mauriziol ja Luisil kuulda hullude eurooplaste lihavõtetest: “Te värvite munad ära ja siis teete nad katki, et nad ära süüa?!”

IMG_5006

Mu sõbrad saatsid mulle hunniku postkaarte vahepeal. Te olete kõik mu südames ja armastan teid palju! Mu väike süda ei suutnud kõige selle rõõmuga, mis te mulle tekitasite, üldse hakkama saada!

Ma ei tea, kuidas ma Eestisse tulen ja jälle käsi suruma hakkan. Mu absoluutne esimene reaktsioon on põsk ette keerata ja bisous! Olge valmis…

Kui Merili siin oli, siis ta ütles, et ma rääkisin unes. Prantsuse keeles. Hurraa! Ma alati tahan keelt õppides, et mul keel muutuks loomulikuks ning ma oskaks selles mõelda ja unenägusid näha, aga vat see on juba teine tase. Pole küll kindel, et see, mida ma rääkisin, oli loogiline või korrektne, aga teen siiski risti seinale!

Rääkides keeltest, mis on minu suurim hirm siin? See, et ma jään ükskord nii purjakile, et ma unustan ära, kuidas prantsuse või inglise keelt rääkida ja mulisen ainult eesti keeles. Kuidas keegi mind koju viib niimoodi? Kõik arvasid, et see on alusetu hirm, aga Paulaga see juhtus! Ta oli pisut (palju) võtnud ja siis ta rääkis ainult saksa keeles. Maurizio, kes temaga sel hetkel koos oli, pidi Julele helistama, sest ta, vaeseke, ei saanud midagi aru. Sellised igapäevaprobleemid.

Mesikäpp on ja jääb hitiks! Eriti Dopsid, mis on leidnud endale nimeks Eesti Oreod. See on ainult tervitatav, Prantsusmaa juba niigi tegi ja teeb mind veel paksemaks, ei ole mul selleks Eesti abi vaja värvata. Kuid tänan siiski kõiki, kes panustasid igasse mu rasvarulli ja lõualotti!

Luksemburg & Metz

21.-22. märts olin ma ESNi reisil Luksemburgis ja Metzis. Kuna mina ja Jule olime ainsad, kes meie lähemast sõprade ringist sinna reisile suundusid, siis nimetasime seda oma “mois de miel” (mesinädalad). Praegu, kui ma aga seda üle guugeldasin, tuleb välja, et see on hoopis “lune de miel”. No kurat. Aga kõike, mida ma siin prantsuse keeles kirjutan, ma eriti üle ei kontrolli, sest mingi aja pärast tahan naasta ja vaadata, kas mu prantsuse keel on kuidagi arenguid läbi teinud või ei. Praegune otsus: EI.

Igatahes, reis algas 5.45: hurraa, 6 tundi bussis! Jalanõud jalast ja siis magamispositsiooni leidma. See buss oli parem kui Firenze oma, kuna ei olnud nii külm ja jalaruumi oli rohkem, nii et mu selg oli ainult 70% valus pärast.

Luksemburgi kohta ei olnud ma jõudnud midagi välja uurida: ei vaatamisväärsusi, ei maitsmisväärsusi, nii et läksin sinna päris pimedalt. Luksemburg ei ole mu lemmikkoht maailmas. Järjekordselt selle arvamuse taga võib olla halb ilm, mis meid seal tervitas, aga ta ei ole väga huvitav linn.

Otsisime kõigepealt üles turismipunkti, et kaart saada. Seal läheduses oli turg, kust Julega ostsime cannoli’sid (ma tean, väga Luksemburg). Ma ei tundnud üldse, et me oleks välismaale läinud, sest kõikjal räägiti prantsuse keelt. Prantsuse keel on mulle vist nii loomulikuks muutunud, et ma pean teda oma hetke-emakeeleks.

Töllasime mööda Luksemburgi ringi, kuni leidsime mingid koopad.Kuna ma olen salaja Gollum, siis mind muidugi tõmbavad koopad, nii me sattusimegi Luksemburgi alla. Seiklesime mööda koopaid, kadusime seal ära, tegime palju pilte seal.

IMG_4931
Koopaselfie Julega

IMG_4932

Meie grupp lagunes väga kiiresti, sest kõik käisid läbi koobaste eri tempodes, nii et lõpuks olid ellujäänud mina, Jule, Max ja Charlie. Me ei leidnud koobastes ühtegi basiliski, keda ära süüa, nii et olime päris näljas väljudes ja hakkasime otsima mingit toidukohta. Kui ma vingusin, et Itaalia on kallis (5 eurot kohv!), siis Luksemburg tegi talle silmad ette: pasta maksis vähemalt 15 eurot kõikjal! Nii et otsustasime jätkata Prantsuse traditsiooni ja süüa kebabi. Pärast olime väikses kohvikus, kus kirjutasime oma postkaarte ja niisama jutlesime. Oligi aeg lahkuda Luksemburgist (oh, seda kurbust) ja suunduda Metzi.

IMG_4929 IMG_4934 IMG_4936

Metzis peatusime mingis noorte hostelis. Äkitselt hakkasid kõik mind hüüdma ja ütlesid, et hostelis on Eesti lipp. Ma olin üllatunud: “Ohoh, siin on eestlasi käinud ja jätnud oma lipu? Lahe!” Sisenesin hostelisse, oodates näha palju lippe, mille vahel ka pisike sini-must-valge, aga milline üllatus! Seal oli vaid üks lipp! Eesti lipp! Ma küsisin administraatorilt selle kohta ja ta ütles, et hostelipidaja naine on eestlanna, kes on Prantsusmaal juba 20+ aastat elanud. Muidu ma just väga püksi ei lase eestluse pärast, aga see oli nii suvaline, et tegin lausa pilti sellest.

IMG_4954

Metzis esimene õhtu käisime baaris nimega Mojito, arvake, mida me seal jõime? 10 punkti, kui arvasite mojito! Seal oli täitsa tore, mõnus muusika oli, kuigi DJ nägi välja, nagu ta kuuluks süldibändi koosseisu: pisut kiilanev, liiga suures roosa T-särgis ja ee… omapäraste tantsuliigutustega.

Pühapäeval läksime siis Metzile tiiru peale tegema. Külastasime suurt Metzi katedraali missa ajal. Pidevalt tundsin kärsahaisu, kui kauem oleks seal olnud, oleksin paganana leekidesse lahvatanud. Metz oli kõvasti ilusam kui Luksemburg, ikkagi Prantsusmaa ju! Ma enne ei teadnudki, et Metz on Prantsusmaal, ma isegi imestasin, et miks mu Prantsuse telefonikaart seal töötab. See kestis nii kaua, kuni Jule mu mulli purustas ja tõestas mu geograafia nullteadmisi. Metzis tatsasime niisama ringi, kuna oli siiski pühapäev ja praktiliselt kõik on kinni.

IMG_4959 IMG_4958 IMG_4956

Leidsime kunstimuuseumi, kus kasutasime ära oma alla 26-aastase privileege ja saime tasuta olla kultuursed. See oli modernse kunsti muuseum, mida ma tavaliselt ei naudi, aga seal olid päris ägedad maalid. Minu lemmikuks oli maal, mis oli üleni must. See oli sõna otseses mõttes lõuend, mis oli mustaks trööbatud. Millegipärast ta siiski mulle väga meeldis: kui temast mööda liikuda, siis sai näha, kuidas sinu peegeldus oli heledam ja sinust taga- ja eespool oli kõik üleni must. Võibolla meeldis ta mulle sellepärast, et meenutas mulle mu hinge, mis on must kui öö. Teine korrus oli juba liiga modernne minu jaoks: ma ei suuda kuidagi tõsiselt võtta ühiskonda kritiseerivat kunsti, see on lihtsalt liiga lambine minu jaoks. Üks teos oli selline, kus olid lihtsalt eri toonides ja eri suuruses punased lipud. Ma lihtsalt ei saa aru sellest, kaevake mind kohtusse! Ma pean ikka Pariisi minema Musée des Beaux-Arts’i, kus on puhas impressionism!

Tagasitee oli nagu ikka: ebamugav, aga õnneks kiire. Tegin veel kodutöödki ära, kuni unne vajusin.

Peagi 3 kuud Prantsusmaal

Ma France, je t’aime!

  • Mulle öeldi, et mul on Dublini aktsent inglise keelt rääkides. Ütlesin seda Kate’ile, ta naeris ja vastas mulle: “Aga su aktsent pole kohutav!”
  • Kõik arvavad, et ma olen sakslane, sest nad ütlevad, et mul on saksa aktsent. See on vast seetõttu, et keegi ei tea, mis on eesti aktsent.
  • Kati käis mul külas! Sain teda šokeerida sellega, et ta pidi prantsuse keelt rääkima mu sõpradega. Sõpru šokeerisin Mesikäpa küpsiste ja kommidega, kohukeste ja kohupiimaga. Ja imede-ime! Kõigile meeldis kõik! Isegi kohupiim, mis Kate’i arust oli imelik, nii et tõestab jälle, et ei saa üldistada.
  • Mul on juba natuke juustust ja baguette’ist üle visanud. MIS??? QUE??? Jah, ma pean ütlema, et igatsen tavalisi Eesti asju, nagu singivõileiba või kohupiimakooki. Oh, kuidas ma igatsen kohupiimakooki. Ma küll armastan šokolaadi, aga mitte miski ei ole parem, kui üks hea Juubeli tordipulbri kohupiimakook.
  • Mul on olnud juba kontrolltöid ja ka üks eksam. Kõik kontrolltööd olen ma üpriski edukalt läbinud, eksam tulemust veel ei tea, nii et hoidke mulle pöialt!
  • Ma olen väga kade, et kõik mu sõbrad lähevad öölaulupeole.
  • Ma ei taha lahkuda. Mu süda murdub selle peale mõeldes, et on juba aprill. Miks, mineviku-Ode, sa ei otsustanud aastaks minna? Rumal-rumal-rumal.

Firenze 07.03 – 08.03

Nii, ? nädalat olen blogist eemal olnud. Võtke seda kui nüüd minu comebacki! Mul läks vahepeal tuju kirjutada blogisse üle, kuna see kipub jääma ikkagi liiga ühepoolseks vahepeal ja mul oli tunne, et mitte keegi tegelikult ei igatse mind päriselt, vaid on kui Facebooki sõbrad: stalgivad su pilte ja teavad sinust kõike, aga sinuga kunagi ei räägi. Ja mina – kättemaksuhimuline, nagu ma olen – siis otsustasin, et te ei vääri minu maagilisi postitusi!

Nüüd olen aga oma tusast üle saanud. Osaliselt. Ei saa midagi parata, et kogu aeg ei räägita minuga, aga vahetevahel oleks mul ka tore teada saada, mis Eestis toimub. Ma ei taha tagasi tulla ja tunda, nagu ma oleks viimased 6 kuud olnud koomas ja pean kõike tagantjärgi taastama hakkama. Enne ei mõista, mida tähendavad need asjad, mida muidu peaks tähtsusetuks, kui oled eemal, aga raisk, ma tahan teada, kui on uus kohuke või kellegi potitaim on surnud! Ehk see on kontrollifriik minus rääkimas, aga mul on vaja neid asju teada!


Mida ma siis nende kauni ei-tea-mitme nädala jooksul olen suutnud korda saata? Kaht riiki külastada: Itaaliat ja Luksemburgi!

Itaalis käisin Firenzes koos Jule, Jana, Luisi, Maurizio ja Williga. Käisime seal ühe korraldatud reisiga. Et sinna jõuda, pidime veetma 10 tundi bussis. Oeh, kui mugav oli ikka magada! Pidevalt külm ja kõik mu jäsemed surid vähemalt korra ära, kuna ma tegin sellist joogat seal, et leida mugavat asendit uinumiseks. Pärast kõik naersid mu akrobaatika üle, ütlesid, et nad ei teadnud, et saab magada nii, et jalad on õhus ja pea kuskil peidus.

Firenze oli ilus ja armas väike linn, aga tundub, et minu kriteeriumiks linnade laheduses on see, et kas ma tahan seal elada või mitte ning Firenze tulemus oli EI. Liiga turistirohke ja väike. Ma olen kohutava nimemäluga, nii et ma ei mäleta pooli (khm, kõiki) kohanimesid ja ehitisi, mida nägime/külastasime. Jalutasime palju Firenzes ringi ja kulutasime palju raha, Itaalia on hullult kallis! Et restoranis süüa, võetakse sinult raha! Vaestel tudengitel on juba niigi raske, aga Erasmuse tudengitel on veelgi vähem raha, nii et meie varanatuke rööviti. Ühes kohvikus öeldi meile, et kõik joogid on 2 eurot, aga hiljem tuli välja, et kohv piimaga maksis 5 eurot ja tee maksis 6 eurot. Tee! 6 eurot! See on ju põhimõtteliselt lehed kotis, mida kuumas vees leotatakse. Et õigustada nii suure summa maksmist, eemaldasime ühe klaasi kohvikust, sest klaase on alati vaja. Pealegi, tasakaal maailmas! Silm silma vastu, hammas hamba vastu.

IMG_4806 IMG_4826 IMG_4830 IMG_4868 IMG_4866 IMG_4865

IMG_4842
Leidsin sõbra

Meie hotell oli väga kaugel Firenzest, lausa teises linnas, nii et kahjuks pidutsema ei jõudnud Firenzes. Istusime hotellitoas, jõime veini ja mängisime mängu. Õppisin (väga halvasti) ütlema tikutoos saksa keeles.

Leidsime hästi laheda turu ka, kus sai veini juua ja asju maitsta. Seal tahan ma küll elada:

IMG_4873 IMG_4878 IMG_4875 IMG_4879

Teine päev mõtlesime minna sünagoogi, aga jõudsime sinna liiga vara ja ta ei olnud veel lahti, nii et pidime aega surnuks lööma pisut. Tegime seda, mida kõik tavalised 20-midagi inimesed teevad: leidsime mänguväljaku ning ronisime, kiikusime ja mängisime ninjat.

IMG_4896 IMG_4893 IMG_4891

Lõpuks siiski ei läinud sünagoogi, sest see oli liiga kallis ja me polnud ka liialt huvitatud, nii et krokodillipisaraid me ei valanud. Käisime hoopis muuseumis, kus on “Taavet”. Jõllitasime siis seda kaunist meheideaali ning pärast kohtusime Jule sõbrannaga, kellega hängisime turul ja sõime gelatot.

IMG_4902
Milline kaunis mees!
IMG_4848
Pistaatsia ja stracciatella gelato

Viimasel päeval leidsin Pino restorani. See pani Julet küsima, et kas mul on itaalia juuri. Hmm… Arvestades seda, et itaallaste kohta öeldakse tavaliselt, et neil on oliivikarva nahk ja mu vanaisa ütleb, et ma olen kui kartuliidu, siis vast mitte.

IMG_4906

Bussisõit tagasi oli samasugune nagu minnes: väga palju kondiväänamist ja huvitavaid positsioone. Jõudsime Besanconi kell 4 hommikul, nii et pidime jalutama kampusele. Ma veel mõtlesin minna loengusse hommikul, aga voodi oli liiga mugav, nii et veetsin terve päeva sirgelt lamades, oh, kuidas seda oli vaja, 2 ööd lõngakera olla on pisut palju!