Lyon&Montpellier 01.05-05.05

Pariisist tagasi, ei olndu mingit hingetõmbeaega, sest oli aeg uuele reisile minna! Meil polnud väga palju aega reisiks, kuna Paula ema oli Besanconi tulemas, nii et üritasime leida midagi, mis oleks lähedal ja soodne. Otsus langes Lyonile ja Montpellier’le.

1.mai hommikul võeti meid peale BlaBlaCariga (selline lahe asi, kus saad hästi odavalt kellegi auto peale, kes niikuinii läheks samasse destinatsiooni) ja läksime Lyoni. Järjekordselt alahindasime Prantsusmaad: jõuame Lyoni ja mitte ükski ühistransport ei tööta 1.mai puhul! Minu jaoks oli see nii naljakas, et naersin oma 10 minutit jutti, mille peale Paula arvas, et ma olen mõistuse kaotanud. Kogusime end kokku, tegime väikse kohvi ja siis jalutasime 40 minutit vihmas kesklinna Jule, Luisi ja Mauricioga kohtuma. Siis läksime oma korterisse, mille olime airbnb’ga võtnud.

IMG_5323 IMG_5327

Ja oligi aeg Lyoni avastada! Järjekordselt ma ei mäleta, mida me Lyonis nägime, aga ma olin seal juba varem käinud, nii et mulle midagi eriti uut seal polnud. Seda mäletan, et ostsime brioche praline’i jälle, mis polnud ikka suutnud oma maitsvust ega magusust kaotada.

IMG_5340
Jule ja Caramello
IMG_5343
Jule andis mu telefoni mingi 9-aastase lapse kätte, kes pidevalt tundus seda kohe maha pillavat, nii et seepärast ma olen kohkunud näoga

IMG_5337

Järgmine päev aga käisime varahommikul turul, kust ostsime maailma kallima kana (27 eurot umbes), sest me olime liiga rumalad, et uurida edasisi lette. Et see kana oli meile nii kallis, panime talle nimeks Henry. Õhtul teda prepareerida oli huvitav, sest tal olid kõik siseelundid sees ja pea ka veel otsas. Mis siis teha, hakkasin lihunikuks.

IMG_5345
Henry süda kuulus minule

IMG_5344 Ja siis ootas ees Montpellier, kuhu sõitsime bussiga. Seal olime järjekordselt airbnbga korteri võtnud, mis oli kõige ilusam korter maailmas! Ja seal oli kass Mushi!

IMG_5368

Montpellier’s veetsime kaks päeva ja ma armusin sellesse! See oli nii ilus ja armas! Montpellier’s käisin esimest korda ka Vahemeres ujumas, mis minu, Jule ja Paula jaoks oli soe, aga Luisi ja Mauricio jaoks kui jää.

IMG_5351
Montpellier trammide liinid olid kõik eri värvi, nii et eksida olida praktiliselt võimatu
IMG_5373
Mushi magas öösiti minu otsas

IMG_5380 IMG_5357 IMG_5356 IMG_5354 5.mail põrutasime tagasi Besanconi: mina ja Paula rongiga, teised jälle BlaBlaCariga. Hästi tore reis oli, mida kordaks kohe! Mida enam ma Prantsusmaad avastan, seda enam ma sellesse riiki armun!

Pariis 24.-26.04

Pariisi läksime reede varahommikul, mis tähendas, et TGV-l olime kui kaltsukotid: magamata, kammimata ja nägu ees kui oleks surma alasti näinud. Gare de Lyonis kohtusime oma Couchsurfingu hosti Redaga, kelle juurde kotid viskasime ja kes tahtis meile kohe näidata Pariisi. No miks ka mitte, ta on ikkagi kohalik, teab asju, mida näidata ja on juba palju couchsurfareid vastu võtnud.

Läksime Montmartre’i, mis on minu lemmikosa Pariisist – see on nii ilus, nii boheemlaslik, nii mõnus! Muidu ma Pariisi eriti romantiliseks ei pea, aga Montmartre’is peitub minu jaoks valguse linna romantika.

Montmartre’isse jõudes kohtasime armastuse seina, kus on igas keeles kirjas “Ma armastan sind”. Mäletate, mis ma Montmartre’i romantikast ütlesin?

Oh seda armastust!
Oh seda armastust!
Väike Dimale pühendus tuli ära
Väike Dimale pühendus tuli ära

Selle seina juures hakkasime Redat enam mõistma. Ta armastab pilte teha. VÄGA. Ma ei tea, mitusada pilti ta seal meist tegi, aga ütleme nii, et päris kiiresti tüdinesin ma ära sõnadest: “Oota! Vaata siia!” Silmad mul praktliselt kõõrdi nende pööritamisest, jätkasime teed. Reda otsustas, et kahele blondile neiule on kõige mõistlikum hakata tegema blondinalju. Me ju kõik teame, kui meeletult naljakad need on. Seetõttu ristisime ta peagi Minimeheks, et me saaksime temast vabalt eesti keeles rääkida. Me olime magamata ja hakkasime aina enam ärrituma, nii et hakkasime plaani valmistama, et temast lahti saada.

Montmartre’is tatsasime ringi ja leidsime turu, kust ostsime raclette’i, mis oli kui Prantsuse köögi olemus: kartuliroog lardon’idega (peekonitükid), mis on juustuga üle valatud.

11163580_10206541366953609_1260117423_o
Raclette’i järgne tuju
11194799_10206541367353619_158692178_o
Montmartre’is on palju treppe, nii pariislannad vast nii vormis ongi

11159211_10206541362913508_1688314934_o

Jalutasime surnuaias (andestage, ma ei mäleta kõiki kohanimesid, see on mu enda karistus selle eest, et olin liiga laisk, et ma seda postitust õigel ajal ei kirjutanud. Raputan tuhka pähe!) ja ma kohtusin seal kassiga! Miilustasin temaga mõni aeg, kuni ta mind kraapsas. Veel pole ära surnud, nii et ehk ta mulle koolerat ei andnud.

11136603_10206541370713703_1840909243_o
Le chat!

Järgmine peatus: Arc de Triomphe. Merili pidi seal autode, mootorrataste ja lihtsalt inimeste alla jääma, sest Minimees otsustas, et parim koht pildi tegemiseks on KESET AUTOTEED! Merili jäi ellu, kahjuks ka Minimees tuli tervena välja olukorrast.

   11180490_10206541371473722_1743587343_o

Ja oli aeg Pièce de résistance’iks: Eiffeli torn! Tegime väikse pikniku seal, mis oli imenunnu, välja arvatud Minimehe kohalolek.

11171499_10206541384394045_996234547_o
Peagi tuli turvamees, kes mu sealt äärelt istumast ära ajas
11195314_10206541384954059_794315777_n
Nurru&Nupsutupsu

Ma ei mäleta, millal, aga mingi hetk jõudsime Shakespeare and Company juurde. Et see on päris kuulus koht, astusime sisse ja lihtsalt lugesime raamatuid. Vabandame omanike ees, kui mõni raamat oli ilakahjustusega!

IMG_5116
Ilus nii seest kui väljast

IMG_5118

Väike lõuna tähendab tigusid roquefort’i (hästi tugev sinihallitusjuust) kastmes ja salatit, mis sisaldas 3 juustu, lardons’e, muna ja krõbekartuleid. Kui sellised on salatid, siis võin vabalt elu lõpuni vaid seda nosida.

IMG_5137 IMG_5136

Et olla ikka kellamees, siis läksime Notre Dame’i juurde. Minimees oli juba väga tüütu, hakkas meile ütlema, et ei tasu Notre Dame’i sisse minna. Excusez-moi, kelle puhkus see on?

11194764_10206541388994160_10427204_o
Notre Dame taustal

Minimeeski oli magamata – fakt, mida ta pidevalt kordas, et meile mõista anda, kuidas ta mingi tšikiga eile magas -, nii et peale Notre Dame’i otsustas ta, et lahkub meist. Hurraa! Algasid tõelised seiklused!

Meil polnud kahjuks aega Louvre’i sisse minna, aga see ei tähendanud, et ei võinud minna klaaspüramiidi juurde ja seal pilte teha!

IMG_5140 IMG_5153

IMG_5145

Õhtu hakkas vaikselt kätte jõudma, mis meie jaoks tähendas Eiffeli torni juurde naasmist, sest kavatsesime seekord ka tippu minna. Ma olen seda ühe korra juba teinud, aga seekord tegime seda öösel ja ootasin seda väga. Ja see oli ootust väärt! Miks ma armastan suurlinnu? Nende ilu pärast öösel. Jah, ma olen klišee ja mind pimestavad suurlinnatuled.

IMG_5157 IMG_5171 IMG_5181

Tipus juhtus ka naljakas asi, mis Hemingway teooriat tõestab. Tegime seal pilte ja minu telefon otsustab end välja lülitada.

Mina Merilile: “Kurat küll, mu telefonil hakkas külm ja ta lülitas end välja!”

Suvaline mees eesti keeles: “Pane ta siis kotti sooja!”

Ei oodanud sellist eesti keelset repliiki, Prantsusmaa juures meeldis mulle see hirmsasti, et ma võisin ükskõik kui piinlikku juttu Meriliga pläkutada, aga keegi ei pannud meid tähele, sest rääkisime siiski haldjakeelt.

IMG_5168

Eiffeli torni tipus oli nii ilus! Pariis öisel ajal on siiski täiesti teine asi. Tegime lubaduse, et järgmine õhtu naaseme, et veel kord end tulede paistel soojendada. Olime muljetest ja muust väsinud, nii et läksime oma öömajja.

Teisel päeval olime otsustanud, et teeme oma päeva, Minimehe jätame kohe kindlasti maha. Plaan oli minna Versailles’e. Terve meie reisi võib vist nimetada klišeeks, sest rongi tulid akordionimängijad, kes mängisid iga lugu, mida filmides lastakse, kui peategelased Pariisi lähevad. Ja muidugi meie sõime samal ajal veel croissant’e ja ekleere, et lisada punkte klišeelikkusele.

IMG_5182
Merili muusikat nautimas
IMG_5185
Soolakaramelli ekleer

Versailles’s käisime nii sees kui ka väljas. Naljakas oli see, et muuseum oli tasuta, aga aias käimise eest pidime maksma. See oli aga raha väärt, sest seal olid muusikalised purskkaevud: purskkaevudes vesi tantsis klassikalise muusika järgi, mis oli väga lahe.

IMG_5194
Enam pole Versailles’s vaid üks WC! Teel sinna tegime liftis selfie
IMG_5198
Merili Versailles’ ajalugu kuulamas

IMG_5188 IMG_5214 IMG_5225 IMG_5252 IMG_5270 IMG_5271Pärast Versailles’d tegime moepealinnas seda, mida peab: šoppasime! Me pole ka igavesti tugevad, nii et kõht läks tühjaks ja leidsime restorani. Sõin elus esimest korda boeuf tartare’i, mida olin elu aeg kartnud. Ma lihtsalt ei naudi toorest liha! Kotletitainas ajab mind oksele. Aga ma ei mõelnud sellele, et kotletitaignas on ka kondijahu ja muud jama, aga boeuf on tehtud heast kvaliteetsest veiselihast. See oli imemaitsev, aga nii rammus, et mul oli raskusi tema lõpetamisegagi.

IMG_5262 IMG_5263Magustoiduks ostsime makroone. Kõik oli tore, aga mis mind seal ärritas, oli see, et ma rääkisin poemüüjaga kogu aeg prantsuse keeles, aga ta pani mulle kindlalt inglise keeles vastu. Ma tean, et mul on aktsent, aga ma ju oskan seda keelt nii palju, et makroone tellida!

IMG_5266

Õhtusöögiks tegime oma eilse plaani teoks ja pidasime piknikku Eiffeli torni juures, Seine’i kaldal. Juust, baguette, siider… Mida veel elust tahta?

IMG_5267 IMG_5268Ja nii me viimane õhtu möödus… Juustu süües, Eiffeli torni vaadates, siidrit juues – imeline lõpp imelisele reisile! Eiffeli torni võtmerõngaste müüja lähenes meile vahepeal, alguses plaaniga meile neid müüa, aga hiljem plaaniga meid peole kutsuda. Keeldusime siiski viisakalt, aga midagi saime sealt ikka: ta andis meile tasuta kaks võtmerõngast. Tasub sõbralik olla!

Pühapäeval naasesime oma tavaelude juurde: mina Besanconi Gare de Lyon’ist, Merili Eestise Charles de Gaulle’ist. Kurb oli lahkuda, aga mul oli nii hea meel, et Merili viitsis mulle külla tulla. See nädal temaga oli väga vajalik mulle, sest meenutas mulle, millised head sõbrad mul on ja kuidas nad mind alati aitavad, kui ma ka rusudes olen. Aitäh, Merili!

Merili est arrivée à Besançon

Teine külaline saabus Prantsusmaale: Merili! Ta tuli Besanconi 19.04 ja lahkus Pariisist 26.04.

Merili tuli selles mõttes halval ajal, et mul oli ees neli päeva eksameid/eksamiteks õppimisi, nii et ma ei saanud temaga kogu aeg koos olla. Merili oli selleks aga ette valmistunud ja võtnud kaasa klassikalist hinnalist lektüüri: “Poisi järele hull”. Merilil oli väga vaja puhata, nii et seda me ka tegime. Võtsime viimast kaunitest päikselistest päevadest parkides hängides ja niisama ula peal olles. Kaasa tõi ta mulle Eestist mu Emme tehtud leiba, sest see on ainus leib, mida ma tegelikkuses igatsen, juustuvorsti (seletada juustuvorsti alust – lastevorsti – teistele oli keeruline) ja hunniku šokolaadi, mida ma lahkelt kõigile jagan.

Esimene päev tervitas meid Carnaval’iga. See on püha, mida meie nimetame vastlapäevaks ja Prantsusmaa armastab tegelikku tähistamist edasi lükata, nii et siin me olime, aprillis, vastlapäeva tähistamas. Carnaval oli üks suur pidu kesklinnas, kus oli äge paraad ja väga palju paberitükke lennutati õhku. Sellest kasvas loomulikult sõda, sest seda ju 20+-aastased teevadki. Leidsin neid tükke veel mitu tundi hiljemgi oma aluspükstest, nagu oleks paberitükkide rannas käinud!

IMG_5048 IMG_5046

20150419_160921
Mina kui ohver

Pärast käisime jalutamas Jule, Luisi ja Maurizioga. Istusime pargis ja maiustasime Eesti snäkkidega.

20150419_192254

Esmaspäeval olime niisama Besanconis, kuna mul oli loenguid ja õhtul käisime väljas kõikidega, kuna oli Georgia viimane õhtu. Merili mekutas virsikuõlut, mida isegi mina joon, sest see maitseb nagu siider humalaga. Et seda õhtut heaga meenutada, näppasime klaasi baarist. Karma aga karistas: klaas läks Merili koduteel katki.

Teisipäeval ootas mind eksam, Merili sel ajal istus pargis. Pärast üritasime minna laevasõidule, aga nad olid selleks ajaks juba sulgenud, nii et vantsisime Citadelle’i poole. Nähes aga, et pilet maksab 10,60 ja meil on põhimõtteliselt 30 minutit aega kõike näha, siis lahkusime ja jätkasime oma pargis mõnulemist.

IMG_5054
Citadelle’i minek on surm

IMG_5066

20150420_175451
Olge uhked, mu vanemad, ma õpin!

20150421_170733

Lõpuks löödi meid Citadelle’i territooriumilt minema, saatjaks ühe töötaja vali laul ja lill, mis mulle väravates anti.

Kolmapäeval oli Merili isiklik seiklus Šveitsis, kui mina samal ajal õppisin 2 eksamiks neljapäeval ja sooritasin üht eksamit samal päeval. Õhtul saabus Šveitsist vähkpunane Merili – ilmateade oli valetanud ja Šveitsis oli olnud aasta soojeim päev.

Neljapäeval oli minu eksaminädala lõpp! 2 eksamit, aga mitte midagi võimatut. Vähemalt nii ma arvasin, kuni jõudis kätte lingvistika eksam. Eeeehhhhh… Ma surin, ma hävisin, ma naersin maniakaalselt! Palun, palvetage kõigi jumalate poole, et sealt tuleks üks niru 10 punkti!

Eksam ja minu närvid läbi, saime kokku Jamesi (USA) ja Maddiga, kellega käisime lõunat söömas ja lõpuks ka oma kaua oodatud paadisõidul! Kuna oleme kõik kartuliidud, siis enne oli vaja panna 3 kihti päiksekreemi peale. Paadikaptenil oli väga palju nalja sellega. Ühel hetkel ütlesin ma talle “C’est bon” ja ta kohe kiitis mu prantsuse keelt ning küsis, kas ma olen õpetaja. Ma olin korraga meelitatud ja väga segaduses, kahest sõnast ei saa kohe kindlasti teada kellegi keeletaset? Pole tähtis, minu ego sai siiski pai. Paadisõit oli tore ja üks vähestest turistiasjadest, mis ma tegelikult olen Besanconis teinud, see on mulle nii koduks saanud, et ei tunne, et oleks vaja teda veel avastada.

20150423_135220
Fa-bu-lous

20150423_135232 Õhtul käisime kõikide mu sõpradega kampusel väljas ja Merili sai kohata Morganit, kes sai koheselt ta üheks lemmikinimeseks! Mängisime flip-a-cupi ja niisama tegime lollusi. Lahkudes jalutas meile vastu paljas kutt, kes hoidis konservipurki oma Kremli kellade ees ja tahtis seda meile maha müüa. Kahjuks või õnneks olime vaesed tudengid, purk jäi ostmata ja viiner varjatuks.

Reedel ootas meid Pariis!

La honte!

Häbi-häbi, ma pole jälle nii kaua kirjutanud! Andestage mulle mu patud! Aeg läheb siin nii kiirsti lihtsalt ja iga kord, kui minuga midagi juhtub, siis ma mõtlen, oh jess, blogisse! …ning unustan 30 sekundi pärast ära, mis juhtus.

Seda postitust kirjutangi oma aju kurnates, et mingeidki mälestuseriismeid kätte saada ja sellest pilt kokku panna. Ausalt ka, keerulisem kui Voldemorti mälestusi kokku koguda!

Mul oli vahepeal eksamid: see oli päris hirmus. Aga võin õnnelikult öelda, et kaks ainet on mul kindlalt läbitud ja punktidki olemas: Texte et Image (12/20) ja vene keel (15/20). Mu standardid siin on langenud porimülkasse, ma olen õnnelik juba kümnega, sest see tähendab, et üks sammuke raha mitte tagasimaksmisele lähemal. Vene keeles tulid kõik minu Kristiine juured välja – ma olin klassi parim! Asi, mis ma arvasin, et eales ei juhtu Prantsusmaal olles! Kahjuks või õnneks oli lihtsalt taustsüsteem tuhm, nii et oli lihtne särada. Vene-prantsuse tõlge jääb mind aga igaveseks kummitama…

Lihavõtted olid! Ma olin pisut (väga) kurb, et ma ei saanud oma perega maale minna nagu iga aasta, aga uus riik, uued traditsioonid. Isegi reede pole siin vaba, vaid hoopis esmaspäev! Läksime šokolaadimunadejahile! Jaht oli verine ja brutaalne, aga tulemuseks oli 2 šokolaadijänest ja umbes 4 muna. Pärast tegime piknikku, mängisime mänge ja värvisime ka mune! Aga need olid tühjad, mis oli imelik minu jaoks, aga mitte nii imelik, kui oli Mauriziol ja Luisil kuulda hullude eurooplaste lihavõtetest: “Te värvite munad ära ja siis teete nad katki, et nad ära süüa?!”

IMG_5006

Mu sõbrad saatsid mulle hunniku postkaarte vahepeal. Te olete kõik mu südames ja armastan teid palju! Mu väike süda ei suutnud kõige selle rõõmuga, mis te mulle tekitasite, üldse hakkama saada!

Ma ei tea, kuidas ma Eestisse tulen ja jälle käsi suruma hakkan. Mu absoluutne esimene reaktsioon on põsk ette keerata ja bisous! Olge valmis…

Kui Merili siin oli, siis ta ütles, et ma rääkisin unes. Prantsuse keeles. Hurraa! Ma alati tahan keelt õppides, et mul keel muutuks loomulikuks ning ma oskaks selles mõelda ja unenägusid näha, aga vat see on juba teine tase. Pole küll kindel, et see, mida ma rääkisin, oli loogiline või korrektne, aga teen siiski risti seinale!

Rääkides keeltest, mis on minu suurim hirm siin? See, et ma jään ükskord nii purjakile, et ma unustan ära, kuidas prantsuse või inglise keelt rääkida ja mulisen ainult eesti keeles. Kuidas keegi mind koju viib niimoodi? Kõik arvasid, et see on alusetu hirm, aga Paulaga see juhtus! Ta oli pisut (palju) võtnud ja siis ta rääkis ainult saksa keeles. Maurizio, kes temaga sel hetkel koos oli, pidi Julele helistama, sest ta, vaeseke, ei saanud midagi aru. Sellised igapäevaprobleemid.

Mesikäpp on ja jääb hitiks! Eriti Dopsid, mis on leidnud endale nimeks Eesti Oreod. See on ainult tervitatav, Prantsusmaa juba niigi tegi ja teeb mind veel paksemaks, ei ole mul selleks Eesti abi vaja värvata. Kuid tänan siiski kõiki, kes panustasid igasse mu rasvarulli ja lõualotti!

Luksemburg & Metz

21.-22. märts olin ma ESNi reisil Luksemburgis ja Metzis. Kuna mina ja Jule olime ainsad, kes meie lähemast sõprade ringist sinna reisile suundusid, siis nimetasime seda oma “mois de miel” (mesinädalad). Praegu, kui ma aga seda üle guugeldasin, tuleb välja, et see on hoopis “lune de miel”. No kurat. Aga kõike, mida ma siin prantsuse keeles kirjutan, ma eriti üle ei kontrolli, sest mingi aja pärast tahan naasta ja vaadata, kas mu prantsuse keel on kuidagi arenguid läbi teinud või ei. Praegune otsus: EI.

Igatahes, reis algas 5.45: hurraa, 6 tundi bussis! Jalanõud jalast ja siis magamispositsiooni leidma. See buss oli parem kui Firenze oma, kuna ei olnud nii külm ja jalaruumi oli rohkem, nii et mu selg oli ainult 70% valus pärast.

Luksemburgi kohta ei olnud ma jõudnud midagi välja uurida: ei vaatamisväärsusi, ei maitsmisväärsusi, nii et läksin sinna päris pimedalt. Luksemburg ei ole mu lemmikkoht maailmas. Järjekordselt selle arvamuse taga võib olla halb ilm, mis meid seal tervitas, aga ta ei ole väga huvitav linn.

Otsisime kõigepealt üles turismipunkti, et kaart saada. Seal läheduses oli turg, kust Julega ostsime cannoli’sid (ma tean, väga Luksemburg). Ma ei tundnud üldse, et me oleks välismaale läinud, sest kõikjal räägiti prantsuse keelt. Prantsuse keel on mulle vist nii loomulikuks muutunud, et ma pean teda oma hetke-emakeeleks.

Töllasime mööda Luksemburgi ringi, kuni leidsime mingid koopad.Kuna ma olen salaja Gollum, siis mind muidugi tõmbavad koopad, nii me sattusimegi Luksemburgi alla. Seiklesime mööda koopaid, kadusime seal ära, tegime palju pilte seal.

IMG_4931
Koopaselfie Julega

IMG_4932

Meie grupp lagunes väga kiiresti, sest kõik käisid läbi koobaste eri tempodes, nii et lõpuks olid ellujäänud mina, Jule, Max ja Charlie. Me ei leidnud koobastes ühtegi basiliski, keda ära süüa, nii et olime päris näljas väljudes ja hakkasime otsima mingit toidukohta. Kui ma vingusin, et Itaalia on kallis (5 eurot kohv!), siis Luksemburg tegi talle silmad ette: pasta maksis vähemalt 15 eurot kõikjal! Nii et otsustasime jätkata Prantsuse traditsiooni ja süüa kebabi. Pärast olime väikses kohvikus, kus kirjutasime oma postkaarte ja niisama jutlesime. Oligi aeg lahkuda Luksemburgist (oh, seda kurbust) ja suunduda Metzi.

IMG_4929 IMG_4934 IMG_4936

Metzis peatusime mingis noorte hostelis. Äkitselt hakkasid kõik mind hüüdma ja ütlesid, et hostelis on Eesti lipp. Ma olin üllatunud: “Ohoh, siin on eestlasi käinud ja jätnud oma lipu? Lahe!” Sisenesin hostelisse, oodates näha palju lippe, mille vahel ka pisike sini-must-valge, aga milline üllatus! Seal oli vaid üks lipp! Eesti lipp! Ma küsisin administraatorilt selle kohta ja ta ütles, et hostelipidaja naine on eestlanna, kes on Prantsusmaal juba 20+ aastat elanud. Muidu ma just väga püksi ei lase eestluse pärast, aga see oli nii suvaline, et tegin lausa pilti sellest.

IMG_4954

Metzis esimene õhtu käisime baaris nimega Mojito, arvake, mida me seal jõime? 10 punkti, kui arvasite mojito! Seal oli täitsa tore, mõnus muusika oli, kuigi DJ nägi välja, nagu ta kuuluks süldibändi koosseisu: pisut kiilanev, liiga suures roosa T-särgis ja ee… omapäraste tantsuliigutustega.

Pühapäeval läksime siis Metzile tiiru peale tegema. Külastasime suurt Metzi katedraali missa ajal. Pidevalt tundsin kärsahaisu, kui kauem oleks seal olnud, oleksin paganana leekidesse lahvatanud. Metz oli kõvasti ilusam kui Luksemburg, ikkagi Prantsusmaa ju! Ma enne ei teadnudki, et Metz on Prantsusmaal, ma isegi imestasin, et miks mu Prantsuse telefonikaart seal töötab. See kestis nii kaua, kuni Jule mu mulli purustas ja tõestas mu geograafia nullteadmisi. Metzis tatsasime niisama ringi, kuna oli siiski pühapäev ja praktiliselt kõik on kinni.

IMG_4959 IMG_4958 IMG_4956

Leidsime kunstimuuseumi, kus kasutasime ära oma alla 26-aastase privileege ja saime tasuta olla kultuursed. See oli modernse kunsti muuseum, mida ma tavaliselt ei naudi, aga seal olid päris ägedad maalid. Minu lemmikuks oli maal, mis oli üleni must. See oli sõna otseses mõttes lõuend, mis oli mustaks trööbatud. Millegipärast ta siiski mulle väga meeldis: kui temast mööda liikuda, siis sai näha, kuidas sinu peegeldus oli heledam ja sinust taga- ja eespool oli kõik üleni must. Võibolla meeldis ta mulle sellepärast, et meenutas mulle mu hinge, mis on must kui öö. Teine korrus oli juba liiga modernne minu jaoks: ma ei suuda kuidagi tõsiselt võtta ühiskonda kritiseerivat kunsti, see on lihtsalt liiga lambine minu jaoks. Üks teos oli selline, kus olid lihtsalt eri toonides ja eri suuruses punased lipud. Ma lihtsalt ei saa aru sellest, kaevake mind kohtusse! Ma pean ikka Pariisi minema Musée des Beaux-Arts’i, kus on puhas impressionism!

Tagasitee oli nagu ikka: ebamugav, aga õnneks kiire. Tegin veel kodutöödki ära, kuni unne vajusin.

Peagi 3 kuud Prantsusmaal

Ma France, je t’aime!

  • Mulle öeldi, et mul on Dublini aktsent inglise keelt rääkides. Ütlesin seda Kate’ile, ta naeris ja vastas mulle: “Aga su aktsent pole kohutav!”
  • Kõik arvavad, et ma olen sakslane, sest nad ütlevad, et mul on saksa aktsent. See on vast seetõttu, et keegi ei tea, mis on eesti aktsent.
  • Kati käis mul külas! Sain teda šokeerida sellega, et ta pidi prantsuse keelt rääkima mu sõpradega. Sõpru šokeerisin Mesikäpa küpsiste ja kommidega, kohukeste ja kohupiimaga. Ja imede-ime! Kõigile meeldis kõik! Isegi kohupiim, mis Kate’i arust oli imelik, nii et tõestab jälle, et ei saa üldistada.
  • Mul on juba natuke juustust ja baguette’ist üle visanud. MIS??? QUE??? Jah, ma pean ütlema, et igatsen tavalisi Eesti asju, nagu singivõileiba või kohupiimakooki. Oh, kuidas ma igatsen kohupiimakooki. Ma küll armastan šokolaadi, aga mitte miski ei ole parem, kui üks hea Juubeli tordipulbri kohupiimakook.
  • Mul on olnud juba kontrolltöid ja ka üks eksam. Kõik kontrolltööd olen ma üpriski edukalt läbinud, eksam tulemust veel ei tea, nii et hoidke mulle pöialt!
  • Ma olen väga kade, et kõik mu sõbrad lähevad öölaulupeole.
  • Ma ei taha lahkuda. Mu süda murdub selle peale mõeldes, et on juba aprill. Miks, mineviku-Ode, sa ei otsustanud aastaks minna? Rumal-rumal-rumal.