Il mio luogo preferito in Italia

Ei saa öelda, et ma saareelu juba niigi ei naudiks, kuna Sitsiiliagi on tehniliselt saar, kuid ta on nagu Inglismaa. Sellel olles ei mõtle kunagi, et olen saarel, kuna see on nii suur, aga õnneks on Sitsiilia kõrval päris-saarekesi, kus elu peatub ja mere nägemiseks tuleb vaid ümber pöörata. Ühed saar-saared, kuhu ma alati tahtsin minna, kannavad nime Isole Eolie. Nad asetsevad Sitsiiliast kirdes ja on tekkinud sinna tänu merealustele vulkaanipursetele, nii et saared ongi täielikult hangunud laavast tehtud.

Kuna Emme oli mulle niigi külla tulemas, otsustasin ühendada meeldiva meeldivaga ja koos temaga võtta ette saaretripp. Kuigi kokku on saarekesi 8, siis aega (ega raha) polnud neid kõiki külastada, nii et kui olin lugenud juba lõputuid artikleid saarte kohta nii inglise kui ka itaalia keeles (vahepeal ka prantsuse keeles), jäid lõpuks sõelale Stromboli ja Vulcano. Et saartele pääseda, pidime kõigepealt sõitma rongiga Milazzosse. Rongisõit oli täielik seiklus, mis algas sellega, et aken vagunis ei läinud kinni, nii et teekond algas meeletu kolinaga ja tuulevilinaga kõrvus. Aken saadi mingi hetk kinni, kuid sellega seiklus ei lõppenud, oo ei.

Rong jäi mingi hetk lihtsalt seisma. Kiire guugeldus ja tuleb välja, et on käimas mingisugune streik Palermo-Milazzo raudteel, kus lihtsalt vahepeal rongiliiklus peatatakse. Kui me liikuma saime, tuli rongile mustlaspere, mille ema otsustas vahetada oma lapse mähet keset vagunit ja panna haisev mähe prügikasti. Kui ma saaks vaid öelda, et see prügikast püüdis kõik lõhnad kinni. Me olime asjaloo jaburuse üle naerust juba kõveras, muud lihtsalt ei olnud teha. Isa viis mähkme lõpuks kuskile minema, ei tea, kuhu, ehk kuskile mujale vagunisse inimesi välja tossutama. Lõpuks lahkusid nad rongilt suure tüli saatel, kus alguses tundus, et isa jätab oma pere maha, kuid siiski korjas ema lapse ja oma kodinad kaenlasse ning sibas oma mehele järgi.

Saime kergendatult hingata kuni otsustasin vaadata, kus me hotell on ja kas ikka on check-in südaööni. Google maps oli mulle jälle näkku pannud ja näidanud, et rongijaam Milazzos on sadama kõrval, aga siis ma vaatasin korralikumalt ja tuli välja, et 7-minutilise jalutuskäigu asemel ootab meid hoopis 7-kilomeetrine matk hotelli. Järjekordne episood seeriast “Google on parim sõber” ja saime teada, et takso maksab 15-20 eurot. Selleks hetkeks olime nii väsinud, et olime täitsa valmis seda maksma. Polnud me aga arvestanud, et raha ja tahe takso võtmiseks võib meil olla, aga takso ise? Lett kinni ja mitte üks sai. Ega motti eriti ei olnud selliseks retkeks, aga hakkasime sammuma linna pool, rongijaama jäämine oli veel halvem valik.

3 sammu tehtud ja meie kõrval peatus auto, kes lubas meid 5 euro eest sadamasse viia. Igasugune ettevaatlikkus lendas aknast välja ja sisse me istusime. Meie “taksojuht” oli hästi tore ja lobises minuga maast ja ilmast: kuidas ta käibki niimoodi rongijaama ja sadama vahet sõitmas, et vaeseid turistikesi linna viia, kuidas Milazzos ühistransport on kehv, kuidas tema süda lihtsalt ei lasknud meil pimedas linna jalutada ning et olime valinud head saared, mida külastada. Viiekas käes, lubas ta mulle järgmine kord Milazzos ringreisi teha. Saime siiski oma 7-minutilise jalutuskäigu tehtud hotelli, kus saime teada, et meil on hoopis teine aadress. Vist on päris hea, et ma oma karjääri turismis ei jätkanud, sest detaile, nagu näha, ma ei märka. Õnneks oli omanik väga mõistev ja viskas meid autoga õigesse kohta ära. Jummel, kui hea oli lõpuks lõpetada stressamine ja magama heita, eriti arvestades, et meid ootas ees varajane äratus, et Stromboli praami peale jõuda.

Kuigi me palju Milazzot nautida ei saanud, siis varahommikune jalutuskäik läbi linna oli küll mõnus. Taevas vaikselt hahetas, tänavad olid praktiliselt tühjad, vaid värske saia lõhn heljus õhus, kui pagaritöökodadest mööda jalutasime. Praamil tegime tasa need unetunnid, mis öösel saamata jäid ning Strombolil me olimegi! Kuna hotelli check-inini oli veel aega, käisime toidupoes enda vulkaanimatkaks toiduvarusid täiendamas. Toidupoes üritas juustumüüja mind keelitada temaga saarele jääma ja arvas, et Emme on mu õde, nii et see oli ka meeleolukas seik. Vulkaanimatk algas sellega, et mu matkatossud hinnati ebasobivaks ehk pidin endale rentima matkasaapad, et vältida kasvõi natuke vulkaanituha sisenemist saabastesse. Kuid teele me asusime!

IMG_1846
Vaade vulkaanile veel tasaselt maalt

Vulkaanile pääses vanasti ilma giidita ja täitsa omavastutus oli, aga kuna päris palju õnnetusi ja ka surmi juhtus sellise vabadusega, siis mõne aasta eest kehtestati nõue, et vulkaanile võib minna vaid koos giidiga. Meie giidiks oli Manuel, kes tegi päris palju peatusi üles minnes ning lobises meile lugusid vulkaanist ja tema koostisest. Kuna ta ise on täitsa läbi ja lõhki strombollane, siis ta teadis palju erinevatest vulkaanipursetest ja kuidas vulkaan igapäevaelu saarel mõjutab. Rääkis meile, kuidas saar sai endale elektri alles 21.sajandil, et vett peab tooma saarele Sitsiiliast suurte kanistritega ja kuidas ka tema on pidanud evakueeruma saarelt vulkaani tõttu.

IMG_1855
Vaade umbes kolmandast pausikohast

Mida kõrgemale me läksime, seda ilusamaks läks vaade ja aina enam lõid jalalihased tuld. Ühel hetkel murdus üks naine meie grupist ja hakkas väga hingeldama, tundus nagu tal oleks ees ootamas paanikahoog. Seepeale võttis meie giid ta aga oma selja taha, et ta ikka vulkaani otsas ära saaks käidud, mille muu eest siis ikka makstud on. Tipu eel peatusime veel viimast korda, et panna pähe kiivrid ja kuivad riided selga ajada, nahk oli päris märjaks läinud peale sellist ronimist. Selle viimase 200 meetri peale nägime ka esimest purset. Käis äkki kõva pauk ja nägime väikest suitsuseenekest mäekünka tagant tõusmas.

IMG_1867
Tipueelne plahvatus

Täitsa üleval olin väga jahmunud sellest, kui ilus seal oli. Meie matka terve mõte oli näha päikseloojangut vulkaani tipus, mis oli tõesti imekaunis. Ei teeks seal samas romantikat, sest mitte keegi ei näe punases ehitajakiivris just vapustav välja.

IMG_1886
Lähen nii kiivri kui ka kohukesega kokku

Kuigi päikseloojangut oli ilus vaadata, siis põhiatraktsiooniks oli siiski vulkaan ise. Hämmastav oli näha, kui aktiivne ta veel on, olime tunnistajaks vähemalt 6 purskele, kus nägime ka laavat lendamas. Kahjuks ma ei olnud väga hea reageerija ega ka piisavalt kannatlik, et oodata seda õiget hetke, nii et sain pildid vaid purskele järgnenud suitsust. Aga nagu öeldakse, kus suitsu, seal tuld. Meie puhul küll laavat.

IMG_1901
Laavake ja seeneke
IMG_1898
Põrgu sissepääs

Kõik oli tore ja puha, aga teate, mis juthub kui päike looja läheb? Külm hakkab! Panin küll kõik kihid endale selga ja tantsisin ringi, et sooja saada, aga ikka tundus nagu luud oleks jääst tehtud. Meie giid märkas seda ja kutsus meid natuke eemale, kus ta kraapis natuke tuhka ära ja ütles, et me käega maad katsuks. Ja see oli soe! Kügelesime selle maalohukese juures nagu kaks opakat, kes mõttejõuge endale tuld ette kujutavad, aga sooja sai, mis oli peamine!

IMG_1880
Meie viimane soojaallikas kustumas

Lõpuks meile halastati ja hakkasime allapoole kobima. Kuna oli juba pime, asetasime enda kiivrite külge pealambid ning laskumine algas. Kuna vulkaanituhka oli palju, siis sai vahepeal lausa suusatada: lihtsalt läksid tuhavooluga kaasa ja libisesid allapoole. Mu matkasaapad mind liialt ei säästnud ja ka teistel oli sama probleem, nii et saapatühjenduspeatus oli väga tervitatav. Alla saanud, premeerisime end pitsaga restoranis Da Giovanni, Emme võttis mereannipitsa ja mina tomati-pesto-mozzarella pitsa. Mõlemad viisid keele alla, eriti peale 5-tunnist üles-alla rännakut.

IMG_4917.jpg
Frutti di mare

Järgmine päev olime taas varahommikul jalul. Võbiseval ja nõrgal jalul, aga siiski! Luukasime sadamasse oma Vulcano praami ootama.

IMG_4921.jpg
Päikseloojang vulkaanil nähtud, käes oli aeg nautida päiksetõusu sadamas

Vulcano oli täitsa teise iseloomuga saar. Strombolil oli näiteks autod keelatud, aga Vulcanol vurasid need rõõmuga ringi. Vulcano tundus ka kõvasti enam turistikas, seal oli ikka midagi enamat ja linnalikumat kui ainult vulkaan. Tegime kohvipeatuse, kuna meid ootas ees ülla-ülla, järgmine vulkaan! Seekord ei pidanud keegi me kätt hoidma ja saime täitsa omapäi üles turnida.

IMG_1908.jpg
Kiisu, keda kohtasime teel vulkaanile – ta nautis samavõrra pitsat kui meie eelneval päeval

Oeh, algus oli ikka päris raske. Jalad olid kui tina ja lihased olid nii pinges, et tundusid kohe-kohe rebenemas. Olime eelnevast päevast õppinud ja tegime tihedalt pause, et keha maha rahustada ning mitte veel ära surra, tipus võis alles seda teha.

IMG_1926.jpg
Väike hingetõmbepaus

Lõpuks jõudsime esimesse vaatepunkti, kus vaade võttis enam hingetuks kui mäkkeminek ise.

IMG_4923.jpg
Saarevaade
IMG_1936.jpg
Võidukad vulkaanivallutajad

Teekond ei lõppenud aga seal! Ronisime täitsa kraatri äärde, kus nägime väävlitossu ja veel kõrgemalt saarekesi. Oeh, oleksin võinud sinna igaveseks jääda, aga väävlihais ei ole siiski nii meeldiv, et seal kaua aega veeta.

IMG_1956.jpg
Väävlist maa täitsa kollaseks värvunud

Tegime kraatri ümber ringi ja süda verd tilkumas, hakkasime allapoole minema. Üldse tegelikult ei tahtnud, sest minu jaoks oli see vaade täiuslik: olin mäe otsas, nägin mägesid, saari ja merd ühes kombos, see oli imeline!

IMG_1991.jpg
Vulcano vulkaanil ontlikuna

Alla saanuna käisime lõunat söömas ja siis kobisime hotelli. Meie hotell oli 4-tärniline, mille olin saanud meeletult soodsa hinnaga. Hooajalõpp on vahel kasulik! Vahetasime end ujumisriietesse, et minna Vulcano teist tõmbenumbrit üle kaema: vulkaanili kuumaveeallikaid! Pileti lunastasime 3 euro eest ja astusime selle väävlihaisuse vanni äärde. Saime kohe kõrvetada kuumade aurude poolt ja pagesime sooja vette, kus tõdesime, et ka seal pole me päästetud väikeste aurujugade poolt, aga vähemalt saime mulle jälgides neid enam-vähem vältida.

IMG_2008.jpg
Peeruvannis ligunedes

Määrisime end seal mudaga, sest see pidi nahale kasulik olema ja lõõgastusime. Näkku ma seda muda panna ei julgenud, kuna Merili oli juba hoiatanud, et silmadele teeb see põrgupiina ning sildidki andsid teada, et silmadele on see päris kahjulik.

IMG_2007.jpg
Nahk oli pärast NII pehme

Kuulsin pealt üht vanameest ühte paarikest hoiatamas, et üle 20 minuti ei tasu peeruvannis vedeleda, nii et kuulasime ka meie teda. Pesime muda maha ja läksime merre end loputama. Üritasime hiljem ka rannatoolidel lebades kuivada, aga hakkas külm, nii et naasesime hotelli. Käisime küll seal duši all, aga mudahais jäi siiski heljuma naha külge. Käisime gelatot söömas ja üritasime teha õhtust jalutuskäiku, aga nii sääsed kui ka langev pimedus ajasid meid tagasi. Saarekeste juures on see omapära, et tänavavalgustust ei ole kuskil ning kuna Vulcanol oli siiski ka autosid, eelistasime mitte saada laiaks litsutud kui konn ning läksime hotelli, kus peagi magama vajusime.

IMG_4928.jpg
Päikeseloojang ja vulkaan tunduvad selle reisi teemaks olevat

Hommikul ärkasime raske südamega – oli aeg lahkuda! Veetsime oma viimased tunnikesed hommikusööki nosides ja musta liiva rannas. Rannas oli vaid mõni inimene, nii et tunne oli kui erarannas oleks. Vaade oli ka miljonit väärt: künkad mõlemal pool, merel kaunid jahid ja eresinine selge vesi, mille all mustas liiv. Ei tahtnud ikka üldse lahkuda! Hotellist lahkudes ja sadama poole minnes tegime veel viimased suveniiriostud, isegi mina ostsin endale käevõru kirjaga “Vulcano” ja uue rannarätiku sisalikega, mis on Isole Eolie sümboliks, et oleks midagi käegakatsutavamat mälestuseks. Mulle lihtsalt nii meeldis seal!

Praam saabus ja koos temaga me jätsime hüvasti Vulcanoga, minu lemmiksaarega. Stromboli oli väga äge oma vulkaanimatka pärast, aga Vulcano oma vapustavate vaadetega ja mõnusa külaeluga võitsid mu südame. Ma juba ootan seda hetke, millal saaks tagasi minna. Seda küll selle aastanumbri sees ei juhtu, aga ma kunagi võtan kätte ja tulen veel tagasi, see on kindel. Sellist ilu ei saa vaid ühe korra elus kogeda!

Advertisements

Una notte sulla spiaggia

14./15. august on Sitsiilias traditsiooniks tähistada püha nimega ferragosto. Ma ei ole praeguse hetkeni aru saanud, miks see on püha, sest keegi ei tundu täpselt teadvat, aga traditsiooniks sel kuupäeval on südaöösel merre joosta. Väidetavalt peaks see öö olema kõige soojem aastas, aga ega me kaua selle üle pead murdnud, sest kui Sitsiilia pakub oma veidrate traditsioonidega sulle 2 vaba päeva, siis mida muud ikka teha, kui oma seitse asja kokku pakkida ja sõita San Vito lo Caposse!

San Vito lo Capo on üks nendest suvelinnadest, mis teenib 95% oma tuludest suvel ja on talvel täielik kummituslinn. Meie tahtsime sinna ammu minna, kuna rand tundus seal kaunis ja ega meiegi saa hoida eemale turistilõksudest. Sõitsime sinna maailma kõige ebamugavamas bussis, kus isegi minul olid põlved vastu eesolevat istet ning kus õhukonditsioneer oli nii põhja keeratud, et ma pidin endale teki peale võtma, et need paar tunnikest üle elada.

Kohale jõudes tegime väikse lõunapausi, kus saime jälle tõestust, et itaallased ei oska arvutada, kuna keerasid meie arvele veel 10 eurot otsa. Kuna me oleme ikkagi vaesed vabatahtlikud, siis me ei hakanud 4 võileiva ja 2 joogi eest 38 eurot maksma, nii et saime oma itaalia keele proovile panna ja õigust jalule seada.

IMG_1208
San Vito lo Capo rand pärast päikseloojangut

Kuna San Vito lo Capos eriti muud ei olegi, siis edasi suundusime randa, kus ujusime ja tõdesime, et päris jahe on. Me olime otsustanud öö rannaliival veeta ning iga hetke ja tuuleiiliga hakkas see tunduma aina halvema ideena. Et end vähemalt seest soojendada, leidsime ühe ilusa rannabaari, kus jõime kokteile.

IMG_4355
Jamaican Julep, mis maitses nagu mahl, nii et viis eriti keele alla

Teel tagasi randa tegime tantsupausi, kuna ühest teisest klubist tuli head muusikat, nii et Victor näitas oma barokktantsuliigutusi, mis teenis isegi aplausi ühelt möödakäijalt ja tegime väikse salsatunni, millega keegi kahjuks liituda ei soovinud, nii et meie tänavaesineja karjäär jäi üürikeseks.

Et ööd üle elada, pakkisime end kõikidesse oma soojadesse riietesse ja viskasime pikali. Me olime kõik meeletult väsinud, nii et ma olin päris kindel, et ärkame järgmine kord juba hommikul. Aga võta näpust! Ma ärkasin peagi värisedes nagu haavaleht, sest mul oli nii külm! Aasta soojeim öö, mida kuradit? Ma visklesin ringi, otsides soojemat positsiooni (ma ei leidnud seda), kirudes teisi, et kuidas nad nii vaikselt magavad, kuidas neil külm pole? Ühel pöördel ma näen, kuidas Meryem lihtsalt jõllitab mulle näkku kõige tõsisema pilguga maailmas. Sel hetkel ma mõistsin, et ma pole üksi ja ma hakkasin kontrollimatult itsitama. Selle peale reageeris ka Marie, kes ka meile avaldas oma öö õudused, kuidas ka tema oli jääpulgaks transformeerunud. Victorgi ei olnud silmatäitki maganud, nii et seal me olime, neli õnnetut, kes ootasid silmakannatamatult koidikut nagu vampiiride ohvrid. Me veetsime aega mõeldes välja igasugu plaane, kuidas sooja saada: koputada kõrvalolevate telkide ustele, et paluda öömaja, kummitada telkide ümber, et inimesed sealt kabuhirmust välja jookseks ja me ise sisse minna saaks, leida Airbnb või hotell kell 2 öösel või lihtsalt lasta surmal end võtta. Lõpuks otsustasime hoopis piknikku pidada, et midagi teha päikest oodates ja lootuses, et ehk see annab kuidagi lisasoojust. Toit otsas, üritasime uuesti magama jääda, seekord oli strateegiaks “kilud karbis” ehk mina, Marie ja Meryem ronisime üksteise külje alla, soovides, et koidik jõuab kohale varem kui surm.

IMG_1217
Laibakesed aovalguses

Ja ta jõudiski! Koidik siis, mitte surm. Ja temaga koos tuli politsei, kes tuli telkijaid äratama, sest vist on illegaalne telkida rannas. Meid nad ainult teretasid, kuna meil ju telki polnud, nii et kuigi me külmetasime öösel, siis vähemalt meid ei tülitanud politsei. Päeva veetsime ujumas käies ja pikutades rannal, sest unetunde saime siiski ainult 1 käe peal kokku lugeda. Kuigi me elasime kõik päiksekreemi sees, põlesime me kõik: mina ja Marie tagumiku pealt, Meryem õlgadelt ja Victor jalalabadest sõrmenukkideni välja. Rannast lahkusime lõpuks millimallika hirmus ja näljastena. Mina ja Meryem läksime turistilõksu peale ehk sõime San Vito lo Capo eripära caldofreddot, mis on hunnik gelatot, mille vahele on pandud koogikihte ning mille peale on pandud vahukooretorbik ja soe šokolaadikaste. Nimi tulebki tal sellest, et seal on jäätis ehk siis freddo (külm) ja soe šokolaadikaste ehk caldo (kuum). Ta oli huvitav maitseelamus, aga mul oli väga hea meel, et me otsustasime seda jagada, kuna kõik need kihid kokku moodustasid ühe väga magusa ampsu.

IMG_4360
Caldofreddo ja Meryem taustal

Suundusime pärast kõhu täis puukimist bussile, mis suutis meid üllatada sellega, et oli veel ebamugavam kui buss, millega San Vito lo Caposse tulime. Selles ei olnud õhukonditsioneeri, aga oli veel vähem jalaruumi ja vastik bussihais heljus kõikjal. Õnneks visati meid täitsa koduukse ees maha, nii et bussijuht oli vähemalt kena me vastu!

San Vito lo Capo oli väga nunnu koht tegelikult ja kuigi me kõik kannatasime seal külma, päiksepõletuse või millimallika hirmus, siis kokkuvõttes oli meil seal nii naljakas ja tore, et teeks seda kohe uuesti. Need öised naljad, mis meid peaaegu pisarateni ajasid, jäävad meile tükiks ajaks meelde ning me oleme grupina nii lähedasteks muutunud, et kõiki negatiivsusi võtame me juba naljana, hea loona, mida tulevikus meenutada. Kahjuks see toob ka kaasa selle, et mida aeg edasi, seda raskem on mõelda sellele, et meie aeg koos siin Palermos hakkab otsa saama…

20931029_955645734578089_1901748314_o
Marie, mina, Meryem ja Victor – mu pisike Palermo pere

La mia famiglia a Palermo

Kaugele lõunamaale saabusid Kati ja mu vanaema Mummi, et kaeda üle minu eluolu ja maitsta kõike head, mida Sitsiilia pakkuda võib. Kohe, kui nad kohale jõudsid, andsid nad mulle hunniku Kalevi maiustusi, leiba ja asja, mida kõige enam olen igatsenud, KOHUPIIMA! Viskasin kohe kõik sügavkülma, et ma tervet kilo kohupiima kohe näost sisse ei ajaks. Mõõdukus ennekõike.

Esimese päeva veetsime Palermos ringi vaadates, külastades põhituristilõkse ning ka Cathedrale katusele ronides. Sinna minek oli mul juba ammu plaanis olnud, nii et kaks kärbest sai ühe hoobiga! Sinna üles minek oli kui Oleviste torn, aina ringiratast ja ülespoole, nii et peagi hakkas ringi käima. Tasus aga ära 5-eurone pilet ja peapööritus, sest vaade ülevalt oli võimas.

Lemmikkohaks sai nii Mummil kui ka Katil Piazza della Vergogna ehk häbiplats maakeeli. Itsitasime päris kaua oma labaste naljade üle, mida skulptuuride kohta tegime ja veel rohkem, kui tegime pilte kujusid igasugustest ebasobivatest kohtadest katsudes.

IMG_20170508_111809
Häbile alla vaadates
IMG_20170508_111119
Habemikuga chillimas
IMG_20170508_110703
Kui keegi kunagi huvi peaks tundma, kust ma oma huumorimeele olen saanud…

Järgmine päev võtsime endale auto, et ka muid linnu ja kohti Sitsiilias avastada. Olgem ausad, ega Palermo just kõige põnevam koht ole, nii et tasub siin ikka ringi reisida, kui juba nii kaugele tulla. Esimesena viis meid tee Castellamare del Golfosse, mis on imearmas mereäärne linnake, mis suvel on kindlasti paksult turiste täis, nii et meie saime nautida hooajavälist kõledust.

 IMG_2970IMG_2988

Meie selle päeva lõpp-punkt see-eest oli Riserva Naturale dello Zingaro, mida Marie mulle oli soovitanud. Sitsiilia on selle poolest omapärane, et kõik, mille pealt saab raha küsida, seda ka tehakse, nii ka seekord. 5 eurot võeti selle eest, et 7 kilomeetrit oleks võimalik jalutada. Me nii vaprad siiski polnud ja leppisime suplemisega umbes poolel teel, pärast mida tagasi pöörasime. Kuigi oli kulukas jalutuskäik, oli see siiski üks ilusamaid kohti Sitsiilias, kus kõrvuti olid suur laiuv helesinine meri ja teisel pool kõrgusid rohelust täis mäed.

IMG_3008
Sissekäik reservi
IMG_3018
Kaks mu lemmikasja koos, meri ja mäed
IMG_3024
Meie rannake

Tagasiteel hüppasime ka Trapanist läbi, aga kuna parkisime ainult üheks tunniks, enam-vähem jooksime sealt läbi, aga olgem ausad, ega seal eriti midagi olnudki, nii et vast väga millestki ilma ei jäänud.

IMG_3037
Ainuke Trapani vaatamisväärsus

Öö veetsime Palermos, et järgmine päev juba Cataniasse suunduda. Seekord istusin mina autorooli peal umbes aastakest eemalolekut, nii et oli tunne, et oleks kui korra kõndima õppinud ja kohe maratonile läinud. Ellu jäime me aga kõik ja ka auto ei saanud ühtegi kõksu, nii et võin end jälle autojuhiks lugeda. Väga mõnus oli kulgeda mööda Sitsiilia meeletult pikki autosildu, mis olid küll ainult künkad-mättad. Catanias tegime ka ringikese põhikohtades, mida tundsin tänu Merilil külas käimisest ning käisime ära minu lemmik gelaterias nimega Fiordilatte, mis on kahjuks ainult Sürakuusas ja Catanias, nii et Palermos ma seal oma vabatahtlike kopikaid kulutada ei saagi. Õhtul kohtusime Taaviga, et tülgastavalt-meeldivalt õhtustada Trattoria da Marios. Selline kirjeldus oli Taavi poolt, kuna seal tuuakse lauda hunnik antipastisid ja karahvinide kaupa veini, nii et on meeldiv seal süüa, aga mingi hetk tunned tülgastust iseenda vastu, et nii palju oled söönud ja ikka kahvlit käest ei pane.

IMG_0839
Tuvide kaev
IMG_0834
3/3 – kõik Fiordilatte gelateriad Sitsiilias läbi käidud

Tegelik põhjus, miks me Sitsiilia idakalda poole suundusime, oli aga Etna. Kuidas siis saab nii, et tuled Sitsiiliasse ja tema kuulsaimat vulkaani ei näe? Me suutsime valida kõige imelisema päeva selleks üldse, tuul oli megatugev ja päikest ka ei paistnud. Meie gondlisõit üles oli selle pärast ka asendatud suurte maasturitega.

IMG_0852
Sõit üles

Ega seal üleval ilm paremaks läinud, kõndisime ringi kui beduiinid, sallid ümber pea, et igasugu sodi ja tuul kogu aeg näkku ei puhuks. Saime üles minna ainult 2700 meetri peale, siis suunati meid alla tagasi, kuna giidi eest me ei maksnud. Nii et ma pean tagasi minema, loodetavasti ilusamal päeval, kui kontroll nii range pole.

IMG_3101
Hetkerekord Etnal

Alla saime aga tulla oma gondlikesega, kus meiega liitus üks Prantsuse paarike, kellega sain jutelda Prantsusmaa poliitikast ja Sitsiiliast, nii et järjekordne võimalus oma prantsuse keelt praktiseerida.

IMG_20170511_114627
Gondlike läbi räpase akna, mille tõttu me Prantsuse paarikesega vestlema sattusime

Pärast Etnat tahtsime puhata, nii et reedese päeva veetsime Mondello rannas, kus suplesime ja päevitasime. Kati oli ka tubli ning maitses brioche con gelatot. Päev oli aga nii palav, et lõpuks oli see pigem Kati con gelato, sest jäätis oli kõikjal. Tema arvamus oli, et eraldi on brioche ja gelato imelised, aga koos on nad absoluutselt jumalavallatu kombinatsioon.

Viimase päeva veetsime suveniire ostes. Kuna oli viimane päev ja nad polnud selle hetkeni veel arancinat söönud, siis parandasime selle vea ja läksime kePallesse, et nad saaksid ka osa sellest imelisest Sitsiilia riisipallikesest. Arancina sai kõvasti kõrgema hinde, kui brioche con gelato, nii et jätsime parima viimaseks!

IMG_3109
Arancina nautlejad

Õhtul vaatasime veel Eurovisiooni, et ikka mingit Eesti traditsiooni Sitsiiliasse tuua. Kahjuks jäi minu lemmik Bulgaaria teisele kohale ja showna oli ta üpriski igav, aga mõnus oli ikka veeta nende viimane õhtu maasikaid ja kirsse süües ning halba europoppi kuulates.

Kokkuvõtteks, see oli üks imetore nädal! Nii tore lausa, et pisardasin päris korralikult, kui head aega ütlesime, ma ütlen, Sitsiilia on mu nõrgaks teinud! Aga ega kaua enam ootama pea, et jälle koduseid näha, juulis ju naasen Maarjamaale, et te mind päris ära ei unustaks.

Abbracci!

4 mesi a Palermo

Mõtlesin, et vahelduseks lobisen ka niisama. Tänane päev märgib 4 kuud Palermos olemist minu jaoks. Sellesse on mahtunud palju toredat, nii mõningat keskpärast ja ka halba on sattunud selle kolmandiku sekka. Eks ma ürita sellest mingit ülevaadet teha.

  • Ma käisin 1. aprillil esimest korda ooperit vaatamas ja et ta oleks ikka võimalikult eriline, siis Itaalia suurimas ooperiteatris Teatro Massimos. Vaatama sattusin “La Traviatat” ja ooperikaaslasteks olid Meryem ja Pepe. Juba enne ooperit tahtsid nad mulle südameataki tekitada, öeldes, et meil aega on ja tasub ikka enne gelatot süüa. 20 minutit oli aega alguseni ja me polnud teatri läheduseski! Kohale me aga lõpuks jõudsime, istusime kõige kõrgemal rõdul, nii et pidime päris palju kaela küünitama, et lavale näha, aga see oli seda väärt! Mulle hirmsasti ooper meeldis, nii et ehk see on esimene samm tõelise kultuuri nautimise poole?
    IMG_2223
    Rõõmsad lapsed astumas samme sügavama kultuuriteadmise poole

  • Ma ei tea, kas ma olen paksemaks läinud, kuigi hoiatasin kõiki eelnevalt, et ma tulen tagasi väikse mozzarella pallina. Püksid veel lähevad jalga, nii et seegi väike edu! Toit samas on siin siiski imehea ja tihti friteeritud, nii et kolesterool on küll arvatavasti laes. Aga! Siin on imelised turud, kus saab kõiki mu lemmikköögivilju lademetes! Lugege ja imestage, mu pikajalgsed blondiinid, paprikat saab siin 5 tükki 1 euro eest!
  • Mul on meeletu armastus-vihkamissuhe Palermoga. Kui ma turul olen, siis ma täiesti kujutan end ette siin elamas. Kui ma tööle jalutan ja igalpool prügi silman, mõtlen ma, et Palermo on rõve ja tunnen puudust Eesti puhastest tänavatest. Kui ma randa lähen, olen ma jälle õnnelik ja naudin merevees sulistamist. Kui ma aga järjekordset “Ciao, bella” või vilet kuulen, mõtlen ma, et ma ei taha end tunda kogu aeg mingi lihatükina. Eh, vähemalt ei ole kunagi igav…
  • Maddi käis mul külas! Tema oli esimene, kes tuli mulle külla teisest riigist, sest isegi kui nii Merili kui ka Taavi Palermot külastasid, siis nad ei loe, sest nad ise elasid ka sel hetkel Sitsiilias. Maddit oli nii tore näha, sest ta on ka mulle kui tükike kodu või noh, midagi tuttavat.
    IMG_2910
    Teatri eriala lõpetanule kohaselt tahtis Maddi Teatro Politeama ees pilti

    Kuna ta oli siin ainult ühe nädalavahetuse ja tema ainus eesmärk oli süüa sama palju gelatot, kui ta kaalub, siis põhiliselt oligi meil gurmaanide reis. Algas see reede õhtul pitsa ja gelatoga, jätkus laupäeval suure hommikusöögiga koos Eva, Marie ja Meryemiga, kui olime turult kõike head-paremat kokku ostnud, siis sõime cannolot ja arancinat ja pühapäeval panime punkti järjekordse gelatoga.

    IMG_2909
    Jätkan oma usuelu, istudes katedraali ees ja süües taevalikku cannolot

    Söömise vahepeale mahutasime linnavalitsuse  Palazzo delle Aquile külastamise, mis meile mõlemale meenutas Sigatüügast oma treppide ja laternatega ning ka rannas käimise, kus Maddi sai ka esimest korda supeldud.

    IMG_2885
    Gryffindor hinges, aga Potterworldi poolest Slytherini loositud
  • Ma värvisin vahepeal oma juuksed siniseks ja lillaks. Kasutasin ära veel seda võimalust, et mu juuksed blondeeritud, nii et mis muud teha, kui end värviliseks ükssarvikuks värvida. Kahjuks see püsis vaid ühe päeva, mille kasutasime ära, et teha väike pilditõestus. Hiljem on juba mulle öeldud, et äge, värvisid juuksed halliks! Mnjah, kunagi lähevad nad niikuinii halliks mul, miks mitte juba praegu vaadata, milline (loodetavasti) aastakümnete pärast välja näen.

    IMG_2631
    Varsti värvin jälle!
  • Itaalia keelega on nagu on. Vahetevahel tunnen end päris hästi selles suheldes, teine kord ma täiesti suren ajuinsuldi kätte. Raskusi tekitab minu jaoks see, et me kodus suhtleme ainult inglise keeles, nii et mul ei ole väga suurt võimalust praktiseerida keelt väljaspool tööd, poode ja turgu. Peab leidma itaallastest sõpru, aga kuidas??? Ma olen vastamisi täiskasvanuelu probleemiga, et kuidas sõprust sobitada? Päris lambiste itaallaste juurde tänaval ju ei lähe, kuigi ehk peaks? Keeruline elu! Igatahes, üritan end kätte võtta ja tublim olla uut keelt praktiseerides, luban!
  • Pidasime lihavõtteid! Kuna Meryem ei tea tuhkagi neist, siis mina ja Eva võtsime juhtimise enda kätte, keetsime mune ja tassisime hunniku värve lauale. Meryem kiitis meie traditsioonid heaks ja isegi koksisime mune!
    IMG_2444
    Meie kunstiteosed
    IMG_2449
    Algaja õnn võidutses

    Pepe ja Victor lihtsalt vaatasid meie hullusi pealt, aga lõpuks andis Pepegi alla ja tuli muna koksima. Kaotas ta küll koheselt, aga proovis vähemasti! Lõpuks tegime sellest hunnikust munadest Türgipärase salati, nii et kõik kultuurid olid esindatud lihavõtetel.

    IMG_2463
    Kaks noviitsi esmasel koksimisturniiril
  • Palermos oli tänavatoidufestival, kuhu ka meie õgima suundusime. Pileti soolasele toidule lunastasime 2,50 eest, igaüks meist ostis kaks tükki, et suurem valik oleks ning järgnesime lõhnadele. Nad ei teinud nalja, et on TÄNAVAtoidufestival, sest see oli vaid ühel pikal tänaval, kus iga 50 meetri tagant oli midagi, nii et kõht läks seal tammudes päris tühjaks. Endale valisin Pakistani roa ja Pad Thai, mis olid päris head, aga Telliskivi vääriline festival ta siiski ei olnud.

    IMG_2773
    Käed toitu täis
  • Praegu vaatan, et see postitus muutub lihtsalt pühamuks minule endale, nii et miks mitte lisada veel üks pilt, mis mulle meeldib? Tagalugu sellele on, et leader trainingul oli meil töötuba, kus pidime tegema pilte koos inimesega, kellega polnud eriti rääkinud ning vaatama, kuidas töötoa alguses ja lõpus pildid erinevad. Minu lõpupilt oli minust ronimas müüril, sest pidime fakte jagama endast ning üks minu omast oli, et mulle meeldib ronida, nii mägede kui ka muude kõrgete kohtade otsa, nii et see pilt peaks seda väljendama, isegi kui see müür ei olnud just kõrgeimate killast.IMG_8862
  • Ma ei ole elu sees nii suurt koduigatsust tundnud kui praegu. Ma ei tea, miks, aga tunnen meeletult puudust Eesti suvest, oma sõpradega mööda Vanalinna hängimisest, Tartus Kuuba baaris käimisest, Kompressoris pannkookide söömisest, veiniõhtutest Annabeli ja Keiduga, Popularis vesipiibu tegemisest, metsmaasikate ja mustikate korjamisest, moosi tegemisest Mummi ja maukudega, Emme diivanil lebamisest ja niisama lobisemisest, kassidest, Jüriga millegi küpsetamist, Shootersis tantsimisest, maal jões ujumas käimisest ja nii paljust muust, mis hetkel meelde ei tule, aga hingel ikka kripeldab! Ma ise arvan, et enne Prantsusmaad oli mul mingi õnnetusehoog peal, kus leidsin, et Eestis ikka ei ole nii hea, kui mujal, aga Palermos tunnen, et kuigi mul on siin ka tore ja ma ei kahetse siiatulekut üldse, siis suur tükk südamest on koju jäänud. See on teie süü, sõberid, et ma teid taga igatsen, te kohtlete mind liiga hästi!

Elu siis selline Palermos, kolmandik mu elust siin möödanik, topelt sama palju veel ees! Eks see ole edasi selline Ameerika mäed, siin elu just rahulik pole, aga nii ongi huvitavam, jätab vähem aega koduigatsusele. Lisan veel juurde, et mulle meeldib praegu palju rohkem blogi kirjutada, sest teadvustan endale, et mul endal pärast tore tagasi lugeda, nii et tasub ikka mõtted kirja panna. Hindan ka kõigi teie kiitust, see teeb tõesti hingele pai, et ikka ootate minu mulisemist!

Siete carini!

Un fine settimana a Napoli e Roma

Sain vahelduseks Sitsiiliast mandrile! Nimelt, Merilil oli õppereis Napolisse ning tal oli plaan hiljem veel paar päeva lebotada Itaalias ja ütles, et ma liituks tema, Tuti ja Mariannega. Ryanair oli armuline ja pakkus odavaid pileteid Rooma, nii et otsustasin väikse lennu- ja bussireisi teha ning taaskülastada Napolit ja külastada Itaalia pealinna ka. Kaks kärbest ühe hoobiga, nagu öeldakse.

Minu reis algas päris kaootiliselt. Jõudsin Rooma lennujaama, sealt bussiga Rooma Termini rongijaama, kust pidin Napoli bussi peale minema. Jõudsin sinna umbes 40-minutilise ajavaruga ning mõtlesin, et saan rongijaamas mõnusalt ringi jalutada, aga igaks juhuks tahtsin üle vaadata, et kus see bussipeatus on pileti pealt. Ja sealt vaatas mulle vastu sõnapaar: Tiburtina Stazione. Süda jättis löögi vahele! Väike guugeldus ja tuli välja, et õige bussijaam on 40 minuti kaugusel jala! Google Maps avaldas ka, et rongiga saab sinna, aga piletid olid otsas sellele rongile, nii et tuli uus plaan leida! Metrookaart ei aidanud ka mind, ei olnud mingit ühendust Termini ja Tiburtina vahel, nii et võtsin julguse kokku ja rahakoti välja ning võtsin takso. Selle aja peale oli mul 20 minutit bussini, aga võtan mütsi maha oma taksojuhi ees, kes kihutas ka vastassuunavööndis, et ma ikka Napolisse õigel ajal jõuaks. See reis võttis minult küll 10 eurot, aga ka see oli soodukaga, nii et kiidan Rooma taksojuhte, sest bussile ma sain!

Too taksojuht samas oli aga nii armas, lobises minuga itaalia keeles ja kiitis mu itaalia keelt, nii et mingi areng ehk siiski toimub. Selle lühikese 15-minutilise sõidu jooksul suutis ta minult välja pinnida mu vanuse, mille peale ta tõdes: “Giovannissima!” (Nii noor!), uurida minu suhtestaatuse kohta (millal ja miks ma lahku läksin, kes mulle hetkel meeldib, mis tema vanus on jne) ja rääkida ka oma elust (ta on 69-aastane, 4-kordne vanaisa ja väike pension sunnib töötama taksojuhina). 10 euro eest taksosõit, psühholoogi juures käik ja itaalia keele tund, imeline pakkumine!

Napolisse jõudes seadsin sammud meie Airbnb poole. Meie host Fabrizia oli imetore, näitas kohe kõik kohad, mida Napolis vaja näha, kaardi peal ära ning ka korter oli imekena. Ta oli küll 5.korrusel, kuhu pidi ronima, aga seal oli suur terrass vaatega linnale, nii et silmailu korvas tagumikuvalu.

IMG_0618
Maasikatega vaade

Mul oli aega üksi ringi kolada enne teiste saabumist Ischialt, nii et seadsin sammud linna poole. Avastasin päris kiirelt, et Napolis piisab ühe korra käimisest, sest olin näinud kõike, mida Fabrizia oli soovitanud. Nii et otsustasin ronida üles Pedamentina a San Martinost, kus pidi kaunis vaade linnale olema.

IMG_0581
Tõlge markerile: “Võiksite siia panna lifti”
IMG_0598
Kuigi mäkkeminek oli raske, oli tõesti äge näha tervet Napolit, Vesuviusest rääkimata

Kuigi mu jalad ei andnud alla üles ronides, siis telefon tegi seda küll. Tegin korra ühe pildi ja ekraan läks mustaks. Mõtlesin, et ehk lihtsalt veiderdab natuke, küll ta pildi ette võtab, aga tutkit! Mustaks kui öö ta jäi ning minul lõi paanika sisse. Ma ei olnud Meriliga mitte midagi konkreetset kokku leppinud, nii et mõtlesin, et lähen üritan nende laevale vastu jalutada sadamasse, aga mida polnud, oli laev Ischialt. Läksin tagasi korterisse, et telefon laadima panna, ehk võtab lusika nurgast ära, aga tummaks ta mul jäi. Uus plaan: kaart taskusse, ostan uue telefoni või leian koha, kus helistada oma emale, et ta helistaks Merilile, et nad korterisse tuleksid. Alla minnes aga kuulsin eesti keelt, arvasin, et juba on hallutsinatsioonid tekkimas, aga seal nad olid oma kohvritega! Mind mitte kätte saades olid nad pakkunud, et ma kas a) magan b) olen hääletule pannud telefoni c) olen surnud. Lohistasime kohvrid üles, kukutades oma kopsud kokku, rääkisin neile oma telefonist ja Merili tegi talle niks-naks restardi ning telefonile oli jälle elu sisse puhutud! Miks, oh miks, ei võinud ta seda enne teha ja säästa mu elust 10 aastat??? Õhtul eriti midagi ette ei võtnud, sõime kõhud pastast punni, üritasime oma eludega kurssi saada jälle ja magama me vajumisegi.

Laupäeval ärkasime varakult, et minna suurele riideturule ja niisama Napolit avastada. Merili ja Tuti läksid raamatukokku, et leida viimaseid infoallikaid oma lõputöödele. Mina ja Marianne suundusime turu poole. Kuna Mariannel on missiooniks saada 10 000 sammu täis iga päev, siis jalutasime. Pool teed möödus kesklinnas, teine pool aga veidras äärelinnas, kus tajusime, et kuhu kurat me end joonud oleme. Vahepeatus oli postkontoris, kus läks pool tundi, sest kaks töötajat tegelesid sellega, et automaatuksed ei töötanud nii nagu nemad soovisid. Seda vaadata oli juba frustreeriv, kuidas nad aina avasid üht ust, aga sellega ka rahul polnud, kui mõlemad uksed lahti jäävad. Meile halastas lõpuks üks teine töötaja, kes meile margid järjekorraväliselt müüs.

Kohale jõudes tervitasid me sissepääsu juures kõhedad vanamehed oma traditsioonilise lausega “Ciao, bella!” ning riietes tuulamine võiski alata säärase stardipauguga. Turg ise oli nagu määratult suur Balti jaama turg, kus hunnikutes kingi, riideid, aksessuaare. Mina skoorisin endale vaid päikseprillid, sest ega väga ei olnud jaksu seal kembelda kõigi müüjatega. Merilil ja Tutil, kui nad lõpuks kohale jõudsid, oli enam õnne, said nii kotte kui ka riideid enesele.

Pärastlõuna veetsime oma terrassil maasikaid ja herneid süües, Tuti tegi lõunauinaku, Marianne kirjutas oma magistritööd ning mina ja Merili panime maailma paika.

IMG_0620
Vaikelu hernestega

Õhtul tähistasime viimast õhtut koos restoranis. Seal oli elav järjekord, nii et lauda ootasime umbes 40 minutit, mis lõpuks tundus raiskamisena, kuna toit ei olnud üldse nii hea, kui oleks oodanud. Parimaks minu jaoks jäi eelroog erinevatest molluskitest, Tuti aga arvas, et õhtu tipphetkeks oli sai, mida meile korvide kaupa toodi. Hiljem korteri vaatasime tunnikese “Kaunitari ja koletist”, millest pärast tunnikest loobusime, et saada lisatund und.

Hommikul pidime üksteisega hüvasti jätma, sest mind ootas Rooma ja teisi Istanbul. Sain jälle nautida Flixbusi teenuseid ja jõuda jälle oma armastatud Tiburtina bussijaama. Nädal kloostrielu selja taga, otsustasin jätkata religioossetel radadel ja veeta pühapäevahommik Vatikanis paavsti kuulates. See oli üks veider kogemus, sest juba metroost väljudes hakkas ristiretk Vatikani poole pihta. Tänav oli inimesi täis, kes kõik lootsid näha paavsti ja tema õpetussõnu tõena võtta. Enne Vatikani pääsemist oli kord kui lennujaamas, kõik kotid skänniti läbi ja pidi jalutama läbi metallidetektori.

IMG_0632
Paavsti oodates

Terve Vatikani väljak oli inimesi paksult täis, seal olid paavsti groupied nunnad, inimesed Poolast, Venemaalt, Hispaaniast, ütleme nii, et paavst on päris rahvusvaheline superstaar. Ja nagu superstaarile kohane, pakkus paavst oma publikule rõõmu tervitades erinevaid noortegruppe, kes olid kohale saabunud tema nimel ja hõiskasid oma linna nime kuuldes. See oli minu jaoks väga veider ülistada mingit hommikumantlis vanameest, kes erineb tavainimesest vaid selle poolest, et talle mingi kett kaela on pandud. Aga eks igaühele oma.

IMG_0650
Paremal pool olevalt ekraanilt sai ka paavsti nägu näha, tegelikkuses oli ta umbes 4 korrust kõrgemal

Edasi tatsasin ma kesklinna poole, et seal turisti mängida. Meryem oli mulle südamele pannud, et ma Fontane dei Trevi juurde ikka läheksin, sest temal jäi see nägemata, nii et see ja Colosseum olid ainsad kindlad punktid, kuhu tahtsin jõuda. Tee peal tegin hommikusöögi peatuse ja mõistsin, et enam ikka heas odavas Lõuna-Itaalias ei ole, 5 eurot läks nagu niuhti.

Enne turismi sihtpunkte leidsin aga väga ägeda poe nimega Fox Gallery. Haaras ta minu pilku tänu kaunile logole imeilusast rebasest ja sisse ma astusingi.

IMG_0667

Ei pidanud pettuma, see oli üks lahedamaid poode maailmas, ei tea isegi, kas saabki seda nii nimetada, sest kõik müügil olevad esemed oleks vabalt võinud kuuluda kunstigaleriisse. Seal oli nii postkaarte, magneteid, tasse, märkmikke, raamatuid, pakkepabereid, postreid, kõike, mida minusugune paberiarmastaja hing ihaldab! Lahkusin küll vaid 1 postkaardiga, mille ka teele panin, nii et suveniiri nimel tuleb tagasi Rooma suunduda!

IMG_0665
Sisekujunduski pakkus silmailu
IMG_0664
Kui vaid rahakott (ja Ryanair) lubaks osta…

Tee läbi Rooma kulges jalamehena. Rooma õnneks on selline mõnus koht, kus liialt pole kaarti vajagi, kuna iga nurga taga leidub midagi uut, mis silmailu pakub. Komistasin niimoodi näiteks Altare della Patria otsa.

IMG_0763
Altare della Patria
IMG_0764
Ehitised Altare ümbruses, mis mulle lihtsalt oma kuppelja kuju poolest meeldisid

Ja mis kõrgus nurga taga? Colosseum, muidugi mõista. Sisse ma seekord trügima ei hakanud, kuna ei olnud väga palju aega jäänud lennukini, nii et imetlesin teda väljastpoolt. Jääb siis järgmiseks korraks!

IMG_0804
Järjekord & Colosseum

Vahepeal otsisin ka ikka kaardi peal, mida vaadata ning oli kirjas, et Pantheon tuleks ikka üle vaadata. Leidsin siis selle platsi üles ja mulle avanes selline vaatepilt:

IMG_0710

Mina selle peale mõtlesin omaette, et SEDA ma tulingi vaatama? See on kindel asi, mida näha Roomas??? Kehitasin õlgu ja mõtlesin, et tatsan siis edasi. Keeran ringi ja siis…

IMG_0713

Järjekordne hetk aduda, et on lausa ime, et ma püksid õigesti hommikul jalga panen. Igatahes, piinlikkustunne alla neelatud, läksin järjekorda, et Pantheoni ka seestpoolt kaeda. Seest oli ta nagu suur altar Vittorio Emmanuelele ja kindlasti mõjuvõimsam on ta eksterjööri poolest, aga kui ma sees olin, tuli äkki kõlaritest “SSSSSHHHHHHHHH!” – ehk külastajaid kutsuti korrale, et nad ikka pühalikult vaiksed oleksid. Mina seepeale lahkusin itsitades, sest ei tahtnud vastu näppe joonlauaga saada.

IMG_0717
Üleannetud Pantheoni külastajad

Range jumalajünger nagu ma olen, astusin sisse ka paari kirikusse. Mulle tegelikult meeldivad katoliku ja õigeusu kirikud, kuna nad on tõesti nagu kunstiteosed, kõik need maalid ja vitraažid on ikkagi hämmastavad, arvestades veel ajastut, millal need loodud on. Luteri kirikud näevad aga välja nagu külmad laudad, nii et Skandinaaviamaades mind nii lihtsalt jumalakotta ei saa.

IMG_0702
Imeilus altar kirikus, mille nime ei tunne
IMG_0708
Mina niisama inglitega hängimas, peaaegu nagu vetsuselfie Shootersis

Lisapeatus oli Piazza di Spagna, mis oli paksult inimesi täis, nii et seda valikut kahetsesin praktiliselt koheselt. Aga kohal ma olin, nii et pidin üles enda kere vedama mööda Scalinata Della Trinita Dei Monti treppe. Erilist vaadet ta kahjuks ei pakkunud, inimesed olid ees!

IMG_0735
Igaüks tahtis oma tagumikku neil treppidel toetada

Päeva jooksul läks mul kõht tühjaks ja otsustasin endale mingit kõhupoolist leida. Läksin mingisse suvalisse pitsakohta, et väike pitsalõik soetada. Vaevu olin jõudnud pobiseda “Üks pitsa margherita, palun”, kui müüjapoiss suured silmad tegi ja ütles: “Sa räägid NII hästi itaalia keelt!” Ega ma komplimendist kunagi ära ütle, nii et lobisesin temaga veel pisut, kuna pitsa pidi ahjus veel soojenema ja silma täitsa puhkas tema peal. Pitsakoht oli ühtede treppide läheduses, kus mõtlesin väikse puhkepausi teha ja rahulikult leiva luude poole lasta. Olin juba põlvi nõksutamas, et maha istuda, kui mu poole lendas vasikasuurune kajakas, kes mu pitsa naksti! mul käest haaras ja ise seda õgima hakkas. See ei ole minu esmakordne juhus kajakaraisa ohvriks olla, nii et ma ise hakkasin naerma, aga ei hakanud uuesti riskima uue pitsalõigu ostmisega, nii et lahkusin kiirelt sündmuskohalt. Kuna suhkruvett polnud käepärast võtta, et šokist üle saada, ostsin teise parima asja ehk gelato.

IMG_2856
Ferrero Rocher, Dulce de leche ja pähklivõi+Nutella

Rooma jättis mulle väga sügava mulje. Ma ei tea, miks, aga suurlinnad rahustavad mind maha ja teevad mind õnnelikuks. See pidev melu, mis neis on ja pulbitsev elu haaravad mind meeletult, isegi kui sellega kaasnevad turistidehordid. Roomas lihtsalt oli midagi erilist, temas on mingi maagia, millega mina koheselt kaasa läksin. Ainus asi, mis ma endale negatiivse poolena kirja panin, on vetsude puudus. 8 tundi jalad ristis olla ei olnud mul plaanis algselt, aga nii ta välja kukkus!

Siiski, see väike miinus välja arvata, on Rooma minu jaoks järjekordne linn, kus ma kujutleks end elamas. Kui ma vahepeal kahtlesin, et kas mulle ikka Itaalia meeldib, siis pärast Roomas käiku saan kindlalt öelda, et kui ei meeldi mitte just terve Itaalia, siis vähemalt Rooma jääb alati minu südamesse. Plaanin juba järgmist reisi sinna…

A dopo,

 

La vita è la vita

Minu vabatahtliku töö enamasti hõlmab vaid kontoris töötamist, kus minu ülesanded vahelduvad inimeste avalduste ülevaatamisest promotsioonide kirjutamiseni itaalia keeles. Ei kõla just põnevalt, aga aitab kaasa mu itaalia keele oskustele ja annab võimaluse möllata Itaalia bürokraatiaga, eriti kui asi puudutab viisade vormistamist. Vahetevahel aga korraldame erinevaid rahvusvahelisi kursusi, mis enamasti kestavad umbes nädal aega ja kutsuvad inimesi ebaformaalselt õppima. Kui ma olin eelmine nädal netikauge, siis see oligi ühe sellise kursuse tõttu, kuhu mina ja Meryem olime appi võetud korraldama ja ka osa võtma, nagu hiljem välja tuli. Liiga detailidesse ma siin ei lasku, mida me ette võtsime, sest siis mu EVS oleks enne läbi, kui kõik saaks kirja pandud. Aga tahtsin ikka midagi endale meeldetuletuseks panna kirja, sest see oli väga äge nädal, põhiliselt tänu kõigile inimestele, kes olid koondunud kokku ühisel eesmärgil õppida, kuidas olla juht ja meediat kasutada.

Algas kõik juba allamäge. Olime valinud korralduseks koha Petralia Sottana, kus me ööbisime kloostris ehk sain lõpuks oma igavese lubaduse täidetud ja kloostrisse elama mindud. Aga mungad elavad tagasihoidlikku elu, seekord lausa nii tagasihoidlikku, et kuuma vett ei olnud meil head 8 tundi umbes. Lisaks olid toad Itaaliale omaselt meeletult külmad, nii et Petralia Sottana linnapea pidi meile tooma soojapuhureid.

IMG_2237
Kloostriõu, kus mungad kohe kindlasti ohverdasid lambaid, milleks muidu see renn seal oleks?

Kloostris ei olnud kööki, nii et lõunatasime ja õhtustasime all-linnas. Nimelt on Petralia Sottana üles ehitatud väga astmeliselt, nii et iga päev kõndisime üles-alla vähemalt kaks korda, mis tihti tõi kaasa tahtmise oma magu tühjendada kloostrisse naastes. Restoraniomanik tituleeris minu oma lemmikneidiseks, kõik tänu sellele, et ma ühel õhtul Meryemiga kahekesi õues õhtustasime, kuigi teised töötajad kahtlustasid, et selle tõi kaasa minu blond pea.

IMG_2271
Petralia Sottana ülaltvaates

Iga päev olid meil erinevad töötoad, et anda kõigile võimalus kätt proovida nende läbiviimises. Minu lemmikud olid Arise (Läti) enesearendusteemaline töötuba, Nilgüni (Türgi) ja Aide (Soome) töötuba juhtimisstiilidest ja meedias oleva propaganda kohta käiv töötuba. Need lihtsalt olid kõige paremini korraldatud ja olid minu jaoks huvitavad, kuigi enamik olid siiski põnevad, vaid harva oli mul tunne, et jään magama mõne töötoa ajal.

Magamisest rääkides, ega me seda liialt seal teinud. Minule ja Meryemile olid sõnad peale loetud, et me peame inimesi tagant utsitama varem linnast tagasi tulema ja kohe kindlasti mitte liiga palju alkoholi tarbima. Nii et loomulikult me jõime liiga palju ja tulime 3 tundi enne äratust linnast pidutsemast tagasi. Petralia Sottana ei ole suur koht, nii et meil ei olnud erilist valikut peokoha suhtes, aga selleks osutus Saxum, kus me jätsime omanikule nii suure mulje, et ta meile mitmel õhtul tasuta jooke välja tegi. Põhisõnaks oli “rituale”, mida omanik kasutas, et kellegagi klõmakas rummi võtta. Selles pubis panime ikka niimoodi hullu, et seinad värisesid. Esimene õhtu, kui me sinna läksime, siis me tõmbasime kõik sitsiillased tantsima, hiljem alles kuuldes, et Sitsiilia kutid just eriti ei tantsi, mil saime aru, miks kõik meid vahepeal lihtsalt jõllitasid. Nad olid aga kõik väga huvitatud sellest, mida äkki hunnik välismaalasi Petralia Sottanas teevad ning rääkisid meie kõigiga keelebarjääridest hoolimata, kuigi mina sain väga palju oma itaalia keelt harjutada. Teisel õhtul, kui me sinna läksime, siis plaan oli alguses tagasi tulla, et pidu kloostris jätkata, aga nagu ikka, reggaeton võttis võimust ja hakkasime tantsima täiesti tühjas pubis. Seda vaba ruumi kasutasime ära selleks, et pidada maha võimsad tantsulahingud, kus kellegi tagumik ei jäänud hööritamata ja slutdrop tegemata. Kuigi meie peod olid ülinaljakad ja võimsad, siis nad maksid meile alati järgmine päev kätte, kui vesi oli parim sõber ja surm silme ees.

IMG_2299
Mina ja Nilgün peojärgsel hommikul

Ühel päeval oli meil vaba pärastlõuna, kus läksime Cefalùsse. Meil oli seal kahjuks ainult 4 tundi, mille jooksul jalutasime mööda linna, peesitasime päikse käes ja ostsime gelatot. Aris oli ainus aktiivne, kes viitsis Cefalù mäe otsa ronida, mina arvasin, et meil jääb aega väheks selleks, aga kui tagasi lähen, siis võtan mäevallutamise ette, isegi kui see maksab 4 eurot.

IMG_2325
Cefalù ja ta mägi
20170408_144852
Vasakult: Deniel (Makedoonia), Leo (Soome), Aris, Aide, Elina (Läti) ja mina Cefalùs

Üleüldiselt tegid trainingu toredaks kõik inimesed seal, me saime esimesest päevast väga hästi läbi, pidevalt töötubadesse hiljaks jäädes, kuna jutt ei saanud kuidagi kunagi otsa. Hirmus kurb oli lahkuda, kuna nädalaga oli saanud uueks normiks mäest üles-alla ronimine ja pidevalt inimestega ümbritsetud olemine. Reaalsuses ajaks selline elu mind lõpuks täiesti hulluks, aga nädal sellist elu andis küll energiasüsti edasiseks. Natuke lisakurbust lisas see, et kõik teised said koju tagasi minna oma pere-sõprade juurde, aga mina pidin Palermosse naasma, mis küll nagu on kodu, aga samas ikka ei ole ka. Nii et väike koduigatsus tuli peale, mille kustutas pakk, mille Jüri oli mulle saatnud kõige hea ja paremaga, mida Eestist saada on.

IMG_2355
Diabeet on tulekul!

Igatahes, hetkel üritan Palermo eluga jälle ära harjuda. Loodan kunagi kõiki trainingul osalejaid kuskil kohata, aga eks elu teeb oma korrektuurid ja mõistan, et see ei pruugi võimalik olla, aga mis teha, lootus on lolli lohutus…

Baci!

Ma… è bellissimo!

Et tähistada oma teismeaastate selja taha jätmist, soovis poiss minna matkama. Kuigi Eestis on lumi maas ja telgis magamine tundub kui end sügavkülma lukustamisena, siis Sitsiilias on märtsikuu ideaalne väikseks matkaks ja miks ka mitte, öö tähtede all veetmiseks. Neljapäeva õhtul asutasingi end Catania poole teele, et küpsetada kaasa lihapirukaid ja teha pastasalatit. Sain ka hunniku Eesti komme süüa tänu Taavi vanaema lahkusele, kes oli karbitäie Kalevi toodangut kingina teele pannud.

IMG_2084
Täitsa ise tehtud poolkuud

Reedel oli meil vaja jõuda 10.15 bussi peale Sortinosse, mis oli linnake Pantalica lähedal, mis oli meie esimeseks peatuspunktiks. Peaaegu oleks see jäänud Taavi viimaseks sünnipäevaks, sest ta ei olnud kotti kokku pannud ja liikus teokiirusel, mis mind meeletult närvi ajas. Pidime veel poest ka läbi käima, et vett kaasa osta ja siis spurtisime bussijaama poole. Sealt ostsime piletid Sortinosse, piletimüüja ütles, et peame Sürakuusasse viiva bussi peale minema ja väljudes piletipunktist, nägimegi säärast bussi meie poole sööstmas. Õnneks ta pidas kinni meie käeviibutamiste peale, aga bussijuht, nähes meie pileteid, läks ise tagasi piletipunkti, et olla kindel oma trajektooris. Meie olime väga segaduses, aga tagasi ta tuli, küll torisedes, aga tuli! Saime kergendatult hingata, mina, et bussile jõudsime, Taavi, et ta oma meeletut aeglast otsa sel päeval ei leidnud minu käte läbi.

Sõitsime natuke ja siis jäi buss seisma. Bussijuht ütles meile lihtsalt: “Tule, tule!” Kas me oleme Sortinos? Ei, tuli välja, et pidime bussi vahetama kuskil pärapõrgu linnas. Korjasime oma kodinad kokku, aga ei saanud täpselt aru, kust me seda bussi kohata saame ning küsisime ühelt mööduvalt vanamehelt. Oh seda õnne, ta oli väga abivalmis ja rääkis ainult sitsiilia keelt. Ega muud meil polnud teha, kui naeratada ja noogutada, kuni ta meid ise bussipeatusesse kohale viis, nähes, et ega meist head nahka saa. Bussipeatuses sõbrustasime ühe Itaalia naisega, kes meile tutvustas oma tütart ja tema kutti. Ema ise oli väga tore ja lobises meiega heal meelel, samal ajal tütar vaatas meid sellise pilguga, et tahaks oma kunstküüned meile näkku lüüa. Enne, kui see juhtus, nad lahkusid ja peagi tuli ka meie Sortino buss, nii et kaua me ei saanudki oma plaan B üle mõtiskleda.

Sortinost oli meil plaan jalutada Pantalicasse, sest see pidi minu andmetel olema 6 km kaugusel.

IMG_2093
Tegime pildi sellest sildist, et kui tee peal kõngeme, siis vähemalt on teada, et Sortinosse me jõudsime

Nagu arvata võis, seda ta ei olnud. Me vast nägime tee peal nii õnnetud välja oma suurte seljakottidega, et meie kõrval peatus auto, kes pakkus küüti. Meie päästjateks oli Austria neiu ja Itaalia kutt, kes olid täielikud hipid. Nad rääkisid meile oma kommuunist ja peatasid auto iga taime juures, mis neile huvi pakkus. Nad olid see-eest väga toredad ja kiitsid meie telkimisplaani heaks, isegi kui see teoorias ei ole Pantalicas lubatud. Tänasime neid Kirju Koera kommidega ja nii me teed lahku läksid.

Pantalica on loodusreserv Sürakuusa külje all, mis on kuulus oma haudade poolest, mis on oma 3000 aastat vanad. Need hauad on nagu aknakesed kalju sees, mis paneb mõtlema, kuidas inimesed ikka viitsisid laipu tarida sinna üles.

IMG_2164
Natüürmort
IMG_0343
Laibakum

Kuigi hauad on põhiatraktsiooniks Pantalicas, siis terve reserv on imeilusa loodusega, kus saab mööda kaljut ronida ja käia suplemas jões, mis seda läbib.

IMG_0334IMG_0425

Meie ka koperdasime ühte oaasi, kus vesi oli helesinine ja väga sügav, nii et oleks saanud isegi vettehüppeid seal teha. Ujuma siiski ei jõudnud, sest sinna tulid ka teised matkajad. Meil ei olnud tuju itaallasi šokeerida, nii et vaid lõunatasime, varbad vees, ja siis jätkasime teed.

IMG_0377
Calcinara jõgi
IMG_0375
Kunst jõekaldal

Kuna ametlikud rajad tundusid otsa olevat saanud, tegime oma seikluse ja ronisime mööda kaljusid. Nagu Taavi ütles: “Me pole vaid matkajad, me oleme seiklejad.”

IMG_0437
Seikleja oma loomulikus keskkonnas

Vahel pidime vähetallatud radadel läbima “purgatooriume” ehk oksi, mis end nii madalale olid painutanud, et pidi enam-vähem roomama nende alt läbi.

IMG_0432
Dante oleks uhke
IMG_0401
Kaljualune, mida kaunistasid meie-aja-eelsete inimeste kirjad nagu “Te amo, Giuseppe”

Leidsime veel ühe kauni jõesopi, kus Taavi üritas teha teist katset ujuma minekuks. Selle rikkusid ära aga kaks naist, kes tuletasid Taavile ta häbelikkust ja särgitaolekut meelde, nii et sinna ta jäi. See jõeosa oli sarnane eelmisele, kallas kivine, aga läheb hirmkiiresti sügavaks. Vesi oli samamoodi puhas ja põhi oli nähtav.

IMG_0414

Kui päike loojuma hakkas, leidsime endale kaljunukikese, kus tähistasime Taavi sünnipäeva šokolaadi ja päikseloojangu vaatamisega.

IMG_0444
Seal kaljunukil oli mõnus lihtsalt puhata ja tahtsin selle jäädvustada. Üritasin leida taas positsiooni puhkamisest pärast kaamera juurest jooksmist, Taavi: “Ma tunnen, kuidas sa üritad chill välja näha….”

Kui päike oli meie vaateväljast kadunud, otsisime telgile koha, milleks oli ideaalne Grotta Trovata ehk tõlkes “leitud koobas”. Enne magamaminekut tegime otsa peale oma pastasalatile ja vaatasime tähti, kuna Palermos ega Catanias seda väga teha ei saa valgusreostuse tõttu.

IMG_0452
Hetk enne täispimedust

Mina läksin täisriides magama, sest meeles on siiski kõik Roheliste Rattaretke ööd, kus külm jõudis kontideni, kuigi päeval oli rannailm olnud. Taavi otsustas panna proovile teooria, et magamiskotis tuleks magada võimalikult väheste riietega. Kuigi olin end valmis pannud, oli öö siiski külm ja seetõttu uni rahutu. Ja seda vaid minul, Taavil olid isegi põlved öösel külmetanud.

Hommik oli täis avastusi. Leidsime, et me olime hooletud olnud telgikatte peale panemisel ja see oli öösel pooleldi maha tulnud, nii et see oli minu öiste judinate põhjuseks. Taavi oli väga pettunud oma magamiskotis, mis tema sõnul pidi ka -4 kraadist külma kannatama. Lõhkusin selle mulli, öeldes, et see spektrum, mis magamiskotil kirjas on, näitab, millal ei sobi üldse seda kasutada ja mis kraadi juures mugav on magada. Taavi polnud silti korralikult varem lugenud ja sai siis teada, et -4 juures lubatakse juba alajahtumist, nii et õnnetuke ei saanud isegi oma magamiskotti enam süüdistada.

IMG_0464
Elu ainus õnn sel hommikul oli pirukas

Jätkasime Pantalica avastamist, minnes allapoole teise jõe Anapo äärde. Tee oli väga järsk, eelmine olime mõlemad sellel perseli käinud, nii et adrenaliin veres oli kõrge, aga varahommikune loodus oli imeilus, nii et minul läksid öised koledused meelestki.

IMG_0471IMG_0476

IMG_0492

Anapos ei pidanud pettuma, jõgi oli sama kaunis, kuigi pisut kärestikulisem kui Calcinara. Anapo kallastel tegime lutsuviskamisvõistlust, mille tulemuseks jäi Ode 3, Taavi 38 (ei oska nii kiiresti lugeda, et täpset arvu kirja panna, aga 38 tundus õige).

IMG_0523
Sillake, mis oli meie eesmärgiks alla tulles

IMG_0515

Ületasime korra ka jõe, sest nägime teisel pool kallast lauakest, mis oli kui jala sirutamiseks loodud. Taavi varbad ei olnud ööst veel toibunud, nii et tema piinles kõvasti libedatel kividel edasi rühkides. Lauakese ümbruses oli puuviljaaed, sidruni- ja apelsinipuud kõikjal. Kahjuks ei olnud ükski neist küps, nii et ainult silmad said kosutust.

IMG_0540
Kuigi pole suurim sidrunifänn, siis nende aroom oli küll imeline

Ületasime veel korra jõe, et leida tagasitee mööda teist kallast, aga ees ootas meid vaid risu ja praht, nii et Taavi suureks kurvastuseks pidime jälle läbi vee minema. Ta keeldus seda tegemast, nii et otsustas hüpata ühelt suurelt kivilt teisele. Mina olin juba ammu üle läinud ja pidin siis tema koti kinni püüdma, sest sellega ta kalpsata ei julenud. Julgust kogudes Taavi aga libastus ja terve tema üks jalg sulpsas vette, nii et kuiva jalaga ta ikka ei saanud üle tuldud. Tuletasin talle meelde, et kord veel peame oma jalad vette panema ning see pettumus, mis ta näol oli, ajas mind nii itsitama, et oli tunne, et kops kukkus kokku.

Laupäeval oli meil kindel plaan minna Sortinost Sürakuusa bussi peale. Tee pargist välja viis meid mööda vana raudteed, kus sattusime täiesti kottpimedasse tunnelisse, kus vahepeal ei näinud isegi oma käsi. Pargivalvur ütles, et 4 kilomeetrit on Sortinosse, kui õigesti pöörame ja mis see 4 kilomeetrit siis ära ei ole. Tegime kogemata aga väikse ringi ja sattusime hoone peale, mis nägi välja kui õudusfilmist. Sealt hakkas meid järgima ka üks suur koer, kes oli sõbralik, aga kes siiski ei mahtunud meie Sürakuusa plaani, aga maha raputasime ta alles siis, kui sattusime tagasi õigetele radadele. Sortino on nagu Taorminagi, mäe otsas, nii et tee sinna oli ränk ja tagumik lõi küll tuld neid kallakuid pidi üles ronides. Lohutuseks oli see, et tee oli ääristatud apelsinipuudega, kus viljad olid isegi küpsed, nii et noppisime neid, et ikka C-vitamiinist puudust ei tuleks.

Kohale jõudes tegime hingele ja kehale pai, sõime jäätist ja Sürakuusa bussile läksimegi. Sürakuusas tegime lisapeatuse gelaterias, mis oli kõvasti parem Sortino tavalisest vahvlijäätisest, nii et andis jõudu minna edasi Fontane Bianchesse, kust edasi tahtsime minna rahvusparki nimega Cavagrande del Cassibile. Sinna pidime minema rongiga, mis oli seest kui saun, aga meil oli siht silme ees, nii et kannatasime ära selle 13 minutit. Fontane Bianche on täiesti rikaste inimeste puhkuslinn, kus olid villad igalpool ja meri ilus ja sinine. Meie matka nimeks võiks ka panna “Plaan oli ujuma minna, aga…”, sest ka siin vaid istusime mererannal, kuulates laineid laksumas.

IMG_0561

Järjekordselt ütles Google Maps, et Cavagrande pole kaugel ja kuna meil autot pole, siis jalutasime. Sattusime hoopis apelsinipuudevälule jälle, aga tee viis edasi ning seeläbi ka meie jalad.

IMG_0562

Minu peas tagus aina mõte, et see vast õige tee küll pole, kuna Tripadvisor oli enne öelnud, et parki pääsemiseks tuleb kuskil ronida, aga meil oli tee ees sile. Taavi telefon aga ütles, et oleme siiski pargis ja ümber pöörata ka enam ei jaksanud. Lootus oli hinges, et mingi nurgakese enda telgikesele siiski leiame puude vahel, nii et vedisime oma könte edasi.

IMG_0566
Jalad villis, selg valus ja surm silme ees
IMG_0569
Aga ilus oli!

Meie teekond lõppes Cavagrande hüdroelektrijaama juures, kus ka telgi püsti panime. Seekord oli meil oidu panna vaiad ka maasse, et end öökülmade eest kaitsta. Et olla täiesti kindel, et magada saame, kobisime magamiskottidesse juba kell 19, sest Taavi loogika oli: “Siis saame vähemasti 3 tundi rahulikult magada, enne kui öö jäine hingus meieni jõuab.”

Hommikul ärkasime 06.30 ja saime kurta ainult selle üle, et meil mõlemal oli külje all kivi, mille ümber tuli öösel manööverdada, et sõba silmale saada, aga kõik varbad-sõrmed olid alles, nii et oli toimunud areng meie telgitarkustes!

Sitsiilias on pühapäeviti enam-vähem kõik kinni ja rongidki ei käinud Fontane Bianchest tagasi Sürakuusasse, nii et muud meil ei jäänud üle, kui hääletada. Esimene päästja viis meid väiksesse linnakesse nimega Cassibile, kus ostsime endale süüa, et jätkuks jaksu pöialt püsti hoida. Järgmist inglit pidime aga 1,5 tundi ootama, aga kui ta tuli, oli ta meeletult tore itaalia vanamees, kes meile jutustas selle piirkonna rattakultuurist ja andis isegi kommi. Ta viskas meid eelmise päeva gelateria ette, mida võtsime märgina, et on aeg gelatot jälle süüa. Sürakuusas meil ei olnud kindlat sihtmärki, lihtsalt teadmine, et minu viimane buss Palermosse läheb kell 17, nii et otsustasime minna Ortigiasse, mis on imeline poolsaar Sürakuusas.

IMG_2097
Parginurgake

IMG_2108

Edasi sealt läksime Castello Maniacesse, mis oli vana kindlus. Sealt lõpuks löödi meid välja, sest ta pandi kinni 13.45 juba. Aga temast oli tore läbi jalutada ja paar pilti klõpsutada. Lõpuks me ka lihtsalt istusime ühel verandal ja lobisesime, kui meile hüüti altpoolt, et kaduge kus kurat!

IMG_2120
Sellise vaate eest maksime 2 eurot
IMG_2123
Oli küll silt, et ei tohi ronida müüridel, aga kõik tegid seda, nii et ega minagi halvem olnud, et seda pilti saada
IMG_2130
Ma olin küll vast ainus, kes lagunenud müüridest pilti tegi

Ortigia meeldis mulle väga, seal on imearmsa kitsad tänavad paljude kohvikutega. Meie jaoks olid need siiski liiga kallid, nagu ma Taavile ütlesin, olid mul sel hetkel vaid lombaka sandi kopikad taskus ja suur soov Palermosse tagasi jõuda, nii et leppisime kebabiga. Aga leidsime kebabi poole suundudes üles Sürakuusa Piazza Duomo, kus istusime ja kuulasime akordionimängijat, et ikka elada võimalikult klišeelikult.

IMG_2144
Sürakuusa Duomo
IMG_2145
Apollo tempel (Tempio di Apollo)
IMG_2158
Ilus (minu jaoks) nimetu purskkaev

IMG_2142

Et leiba luusse lasta pärast lõunat, istusime kaljule mere ääres, kus nägime laevu möödumas. Sel hetkel tundsin, et laup kuidagi kisub ja on valus katsuda – ma põlesin ära! Aga siiski oli ilus, nii et väike ohverdus.

IMG_2151
Nii sinist merd Palermos kahjuks ei näe
IMG_2156
Lehvitasin neile, ei tea, kas nägid?

Et ikka viimast võtta Sürakuusast ja tema imelisest gelatost, tegime vahepeatuse samas gelaterias ning siis läksid meie teed lahku, mina tõttasin bussile ja Taavi rongile. Kuigi ma põlesin ära, mu jalad said igatpidi vatti (nad olid nii villis kui ka igasugu taimede poolt kriimustatud) ja mu selg oli kange kui kivi, siis see kõik tasus end ära, sest nii tore oli aega veeta looduses ja avastada Sitsiiliat, kus paljud põliselanikudki pole käinud. Soovitan kindlasti kõigile Pantalicat, sest see on tore päevane matk, mis pole kaugel ka suurtest linnadest, nii et piknikumaterjali on küll ja veel, mida osta.

Baci!