Ei saa öelda, et ma saareelu juba niigi ei naudiks, kuna Sitsiiliagi on tehniliselt saar, kuid ta on nagu Inglismaa. Sellel olles ei mõtle kunagi, et olen saarel, kuna see on nii suur, aga õnneks on Sitsiilia kõrval päris-saarekesi, kus elu peatub ja mere nägemiseks tuleb vaid ümber pöörata. Ühed saar-saared, kuhu ma alati tahtsin minna, kannavad nime Isole Eolie. Nad asetsevad Sitsiiliast kirdes ja on tekkinud sinna tänu merealustele vulkaanipursetele, nii et saared ongi täielikult hangunud laavast tehtud.
Kuna Emme oli mulle niigi külla tulemas, otsustasin ühendada meeldiva meeldivaga ja koos temaga võtta ette saaretripp. Kuigi kokku on saarekesi 8, siis aega (ega raha) polnud neid kõiki külastada, nii et kui olin lugenud juba lõputuid artikleid saarte kohta nii inglise kui ka itaalia keeles (vahepeal ka prantsuse keeles), jäid lõpuks sõelale Stromboli ja Vulcano. Et saartele pääseda, pidime kõigepealt sõitma rongiga Milazzosse. Rongisõit oli täielik seiklus, mis algas sellega, et aken vagunis ei läinud kinni, nii et teekond algas meeletu kolinaga ja tuulevilinaga kõrvus. Aken saadi mingi hetk kinni, kuid sellega seiklus ei lõppenud, oo ei.
Rong jäi mingi hetk lihtsalt seisma. Kiire guugeldus ja tuleb välja, et on käimas mingisugune streik Palermo-Milazzo raudteel, kus lihtsalt vahepeal rongiliiklus peatatakse. Kui me liikuma saime, tuli rongile mustlaspere, mille ema otsustas vahetada oma lapse mähet keset vagunit ja panna haisev mähe prügikasti. Kui ma saaks vaid öelda, et see prügikast püüdis kõik lõhnad kinni. Me olime asjaloo jaburuse üle naerust juba kõveras, muud lihtsalt ei olnud teha. Isa viis mähkme lõpuks kuskile minema, ei tea, kuhu, ehk kuskile mujale vagunisse inimesi välja tossutama. Lõpuks lahkusid nad rongilt suure tüli saatel, kus alguses tundus, et isa jätab oma pere maha, kuid siiski korjas ema lapse ja oma kodinad kaenlasse ning sibas oma mehele järgi.
Saime kergendatult hingata kuni otsustasin vaadata, kus me hotell on ja kas ikka on check-in südaööni. Google maps oli mulle jälle näkku pannud ja näidanud, et rongijaam Milazzos on sadama kõrval, aga siis ma vaatasin korralikumalt ja tuli välja, et 7-minutilise jalutuskäigu asemel ootab meid hoopis 7-kilomeetrine matk hotelli. Järjekordne episood seeriast “Google on parim sõber” ja saime teada, et takso maksab 15-20 eurot. Selleks hetkeks olime nii väsinud, et olime täitsa valmis seda maksma. Polnud me aga arvestanud, et raha ja tahe takso võtmiseks võib meil olla, aga takso ise? Lett kinni ja mitte üks sai. Ega motti eriti ei olnud selliseks retkeks, aga hakkasime sammuma linna pool, rongijaama jäämine oli veel halvem valik.
3 sammu tehtud ja meie kõrval peatus auto, kes lubas meid 5 euro eest sadamasse viia. Igasugune ettevaatlikkus lendas aknast välja ja sisse me istusime. Meie “taksojuht” oli hästi tore ja lobises minuga maast ja ilmast: kuidas ta käibki niimoodi rongijaama ja sadama vahet sõitmas, et vaeseid turistikesi linna viia, kuidas Milazzos ühistransport on kehv, kuidas tema süda lihtsalt ei lasknud meil pimedas linna jalutada ning et olime valinud head saared, mida külastada. Viiekas käes, lubas ta mulle järgmine kord Milazzos ringreisi teha. Saime siiski oma 7-minutilise jalutuskäigu tehtud hotelli, kus saime teada, et meil on hoopis teine aadress. Vist on päris hea, et ma oma karjääri turismis ei jätkanud, sest detaile, nagu näha, ma ei märka. Õnneks oli omanik väga mõistev ja viskas meid autoga õigesse kohta ära. Jummel, kui hea oli lõpuks lõpetada stressamine ja magama heita, eriti arvestades, et meid ootas ees varajane äratus, et Stromboli praami peale jõuda.
Kuigi me palju Milazzot nautida ei saanud, siis varahommikune jalutuskäik läbi linna oli küll mõnus. Taevas vaikselt hahetas, tänavad olid praktiliselt tühjad, vaid värske saia lõhn heljus õhus, kui pagaritöökodadest mööda jalutasime. Praamil tegime tasa need unetunnid, mis öösel saamata jäid ning Strombolil me olimegi! Kuna hotelli check-inini oli veel aega, käisime toidupoes enda vulkaanimatkaks toiduvarusid täiendamas. Toidupoes üritas juustumüüja mind keelitada temaga saarele jääma ja arvas, et Emme on mu õde, nii et see oli ka meeleolukas seik. Vulkaanimatk algas sellega, et mu matkatossud hinnati ebasobivaks ehk pidin endale rentima matkasaapad, et vältida kasvõi natuke vulkaanituha sisenemist saabastesse. Kuid teele me asusime!
Vulkaanile pääses vanasti ilma giidita ja täitsa omavastutus oli, aga kuna päris palju õnnetusi ja ka surmi juhtus sellise vabadusega, siis mõne aasta eest kehtestati nõue, et vulkaanile võib minna vaid koos giidiga. Meie giidiks oli Manuel, kes tegi päris palju peatusi üles minnes ning lobises meile lugusid vulkaanist ja tema koostisest. Kuna ta ise on täitsa läbi ja lõhki strombollane, siis ta teadis palju erinevatest vulkaanipursetest ja kuidas vulkaan igapäevaelu saarel mõjutab. Rääkis meile, kuidas saar sai endale elektri alles 21.sajandil, et vett peab tooma saarele Sitsiiliast suurte kanistritega ja kuidas ka tema on pidanud evakueeruma saarelt vulkaani tõttu.
Mida kõrgemale me läksime, seda ilusamaks läks vaade ja aina enam lõid jalalihased tuld. Ühel hetkel murdus üks naine meie grupist ja hakkas väga hingeldama, tundus nagu tal oleks ees ootamas paanikahoog. Seepeale võttis meie giid ta aga oma selja taha, et ta ikka vulkaani otsas ära saaks käidud, mille muu eest siis ikka makstud on. Tipu eel peatusime veel viimast korda, et panna pähe kiivrid ja kuivad riided selga ajada, nahk oli päris märjaks läinud peale sellist ronimist. Selle viimase 200 meetri peale nägime ka esimest purset. Käis äkki kõva pauk ja nägime väikest suitsuseenekest mäekünka tagant tõusmas.
Täitsa üleval olin väga jahmunud sellest, kui ilus seal oli. Meie matka terve mõte oli näha päikseloojangut vulkaani tipus, mis oli tõesti imekaunis. Ei teeks seal samas romantikat, sest mitte keegi ei näe punases ehitajakiivris just vapustav välja.
Kuigi päikseloojangut oli ilus vaadata, siis põhiatraktsiooniks oli siiski vulkaan ise. Hämmastav oli näha, kui aktiivne ta veel on, olime tunnistajaks vähemalt 6 purskele, kus nägime ka laavat lendamas. Kahjuks ma ei olnud väga hea reageerija ega ka piisavalt kannatlik, et oodata seda õiget hetke, nii et sain pildid vaid purskele järgnenud suitsust. Aga nagu öeldakse, kus suitsu, seal tuld. Meie puhul küll laavat.
Kõik oli tore ja puha, aga teate, mis juthub kui päike looja läheb? Külm hakkab! Panin küll kõik kihid endale selga ja tantsisin ringi, et sooja saada, aga ikka tundus nagu luud oleks jääst tehtud. Meie giid märkas seda ja kutsus meid natuke eemale, kus ta kraapis natuke tuhka ära ja ütles, et me käega maad katsuks. Ja see oli soe! Kügelesime selle maalohukese juures nagu kaks opakat, kes mõttejõuge endale tuld ette kujutavad, aga sooja sai, mis oli peamine!
Lõpuks meile halastati ja hakkasime allapoole kobima. Kuna oli juba pime, asetasime enda kiivrite külge pealambid ning laskumine algas. Kuna vulkaanituhka oli palju, siis sai vahepeal lausa suusatada: lihtsalt läksid tuhavooluga kaasa ja libisesid allapoole. Mu matkasaapad mind liialt ei säästnud ja ka teistel oli sama probleem, nii et saapatühjenduspeatus oli väga tervitatav. Alla saanud, premeerisime end pitsaga restoranis Da Giovanni, Emme võttis mereannipitsa ja mina tomati-pesto-mozzarella pitsa. Mõlemad viisid keele alla, eriti peale 5-tunnist üles-alla rännakut.
Järgmine päev olime taas varahommikul jalul. Võbiseval ja nõrgal jalul, aga siiski! Luukasime sadamasse oma Vulcano praami ootama.
Vulcano oli täitsa teise iseloomuga saar. Strombolil oli näiteks autod keelatud, aga Vulcanol vurasid need rõõmuga ringi. Vulcano tundus ka kõvasti enam turistikas, seal oli ikka midagi enamat ja linnalikumat kui ainult vulkaan. Tegime kohvipeatuse, kuna meid ootas ees ülla-ülla, järgmine vulkaan! Seekord ei pidanud keegi me kätt hoidma ja saime täitsa omapäi üles turnida.
Oeh, algus oli ikka päris raske. Jalad olid kui tina ja lihased olid nii pinges, et tundusid kohe-kohe rebenemas. Olime eelnevast päevast õppinud ja tegime tihedalt pause, et keha maha rahustada ning mitte veel ära surra, tipus võis alles seda teha.
Lõpuks jõudsime esimesse vaatepunkti, kus vaade võttis enam hingetuks kui mäkkeminek ise.
Teekond ei lõppenud aga seal! Ronisime täitsa kraatri äärde, kus nägime väävlitossu ja veel kõrgemalt saarekesi. Oeh, oleksin võinud sinna igaveseks jääda, aga väävlihais ei ole siiski nii meeldiv, et seal kaua aega veeta.
Tegime kraatri ümber ringi ja süda verd tilkumas, hakkasime allapoole minema. Üldse tegelikult ei tahtnud, sest minu jaoks oli see vaade täiuslik: olin mäe otsas, nägin mägesid, saari ja merd ühes kombos, see oli imeline!
Alla saanuna käisime lõunat söömas ja siis kobisime hotelli. Meie hotell oli 4-tärniline, mille olin saanud meeletult soodsa hinnaga. Hooajalõpp on vahel kasulik! Vahetasime end ujumisriietesse, et minna Vulcano teist tõmbenumbrit üle kaema: vulkaanili kuumaveeallikaid! Pileti lunastasime 3 euro eest ja astusime selle väävlihaisuse vanni äärde. Saime kohe kõrvetada kuumade aurude poolt ja pagesime sooja vette, kus tõdesime, et ka seal pole me päästetud väikeste aurujugade poolt, aga vähemalt saime mulle jälgides neid enam-vähem vältida.
Määrisime end seal mudaga, sest see pidi nahale kasulik olema ja lõõgastusime. Näkku ma seda muda panna ei julgenud, kuna Merili oli juba hoiatanud, et silmadele teeb see põrgupiina ning sildidki andsid teada, et silmadele on see päris kahjulik.
Kuulsin pealt üht vanameest ühte paarikest hoiatamas, et üle 20 minuti ei tasu peeruvannis vedeleda, nii et kuulasime ka meie teda. Pesime muda maha ja läksime merre end loputama. Üritasime hiljem ka rannatoolidel lebades kuivada, aga hakkas külm, nii et naasesime hotelli. Käisime küll seal duši all, aga mudahais jäi siiski heljuma naha külge. Käisime gelatot söömas ja üritasime teha õhtust jalutuskäiku, aga nii sääsed kui ka langev pimedus ajasid meid tagasi. Saarekeste juures on see omapära, et tänavavalgustust ei ole kuskil ning kuna Vulcanol oli siiski ka autosid, eelistasime mitte saada laiaks litsutud kui konn ning läksime hotelli, kus peagi magama vajusime.
Hommikul ärkasime raske südamega – oli aeg lahkuda! Veetsime oma viimased tunnikesed hommikusööki nosides ja musta liiva rannas. Rannas oli vaid mõni inimene, nii et tunne oli kui erarannas oleks. Vaade oli ka miljonit väärt: künkad mõlemal pool, merel kaunid jahid ja eresinine selge vesi, mille all mustas liiv. Ei tahtnud ikka üldse lahkuda! Hotellist lahkudes ja sadama poole minnes tegime veel viimased suveniiriostud, isegi mina ostsin endale käevõru kirjaga “Vulcano” ja uue rannarätiku sisalikega, mis on Isole Eolie sümboliks, et oleks midagi käegakatsutavamat mälestuseks. Mulle lihtsalt nii meeldis seal!
Praam saabus ja koos temaga me jätsime hüvasti Vulcanoga, minu lemmiksaarega. Stromboli oli väga äge oma vulkaanimatka pärast, aga Vulcano oma vapustavate vaadetega ja mõnusa külaeluga võitsid mu südame. Ma juba ootan seda hetke, millal saaks tagasi minna. Seda küll selle aastanumbri sees ei juhtu, aga ma kunagi võtan kätte ja tulen veel tagasi, see on kindel. Sellist ilu ei saa vaid ühe korra elus kogeda!
Odélice 