Mandorlo in fiore a Agrigento

Tundub, et ma muud ei teegi, kui tripin mööda Sitsiiliat ringi ja eks ta enam-vähem tõsi ka ole, Palermot tunnen kahetsusväärselt vähe, aga kui on rongiühendused päris head, siis kasutan võimalust ära ja näen ka saarekest, kus elan. Seekord viisid rööpad meid Agrigentosse, kus oli toimumas festival Sagra del mandorlo in fiore. Asualt öeldes, ega me eriti midagi selle kohta ei teadnud, aga et juba kaks sitsiillast meile olid seda soovitanud, siis mõtlesime, et vaatame järgi!

Läksime sinna juba laupäeva hommikul, et päevast viimast võtta. Enne kottide airbnb’sse viskamist tegime väikse kohvipausi ja siis otsustasime Valle dei Templisse minna, kuna pidustused linnas pidid alles õhtul toimuma.Agrigento on väga huvitav linn, sest ta on ehitatud künka otsa, nii et kuskile jõudmiseks peab kogu aeg mööda treppe üles-alla käima. Meie korter oli õnneks üpriski lähedal ülalinnale, nii et liialt ei pidanud põlvi kulutama, aga Valle dei Templi oli täiesti linnast väljas, nii et pidime päris palju laskuma. Valle dei Templi ise on vabaõhumuuseum, kus saab näha Vana-Kreeka templeid ja nende jäänuseid ning näha, kuidas Vana-Kreekas elati. Minekuks valisime muidugi imelise päeva, mil päike lõõskas, nii et higinäärmed töötasid täisvõimsusel. Kohale me aga jõudsime, isegi kui tegime meeletu suure ringi, et leida piletikassa, mida tegelikkuses oli kaks, aga me suutsime valida muidugi kaugema. Valle dei Templi oli väga äge koht, kus jalutada ja ajalugu näha ning mis tegi selle veel lahedamaks, oli must kass, kes meiega tee peal liitus. Panime talle nimeks Marcel ja nii oligi meie reisiseltskond viiene.

Kahjuks ajas meid ja Marcel lahku teiste külastajate koer, kes Marceli puu otsa hirmutas. Meie jätkasime teed ja Marcel leidis endale itaallastest nunnutajad – Marcelist sai Marcello.

IMG_1894

Templitesse kahjuks sisse minna ei saanud, aga tegime palju pilte langenud ingliga. Mina vähemalt kutsusin teda nii, sest ta pikutles külili ja tal olid tiivad. Igaüks, kes on kunagi Agrigentos käinud, on teinud temaga pilti, nii et ega me saanud halvemad olla.

Pärast Valle dei Templit sattusime kokku teiste Palermo vabatahtlikega ning läksime sööma. Kuna olime päris surnud Valle dei Templist, tundus hea mõte võtta vastu kohviku pakkumine osta väga grandioosne jäätisekokteil.

IMG_1955

Mina ja Carla võtsime selle kahe peale, sest see tundus meeletult magus ja seda ta ka oli, nii et ei kahetsenud. Ei saaks öelda, et ta oleks meeletu maitseelamus olnud, ta on siiski ainult Instagrami vääriline asi ehk ilus vaadata, aga sisu pole. Jätkasime pärast seda suhkrulaksu linna avastamist ja veetsime õhtu teiste vabatahtlike Bed&Breakfastis, kus tegime hunniku pastat ja jõime veini. Sealt suundusime linna, kus oli Sitsiilia muusika kontsert, mis oli üllatavalt hea muusikaga, nii et möllasime seal kontserdi lõpuni. Hakkasime siis edasi liikuma, aga meid peatas Hispaania muusika ühe baari ees, mis jala tatsuma pani. Sinna me lõpuks ka jäime, kuni uni meid murdis ja voodisse vedas.

Pühapäeval olid pidustused juba suuremad. Tahtsime jalutada Agrigento katedraali juurde, aga meid peatas paraad, mis läbi linna tutvustas eri rahvustest tantsijaid ja muusikuid, kes pidid esinema pärastlõunal festivali lõputseremoonial.

Paraadile jõudsime üldse ainult sellepärast, et nad jäid itaallaslikult hiljaks ja alustasid tund aega hiljem ettemääratud ajast. Peale paraadi jätkasime ristiretke katedraali poole, kus saime katedraali otsa ronida ja Agrigentot ka ülaltpoolt näha.

Pärast katedraali külastust kohtusime Taavi ja teiste Catania vabatahtlikega ning suundusime taaskord Valle dei Templisse, et näha festivali lõpupidustusi. Järjekordselt pidime sinna jalutama, sest see on traditsiooniks saanud, isegi bussid ei sõida sel päeval. Võtsime end siis itaallaste sappa ja läksime nagu üks mees templite poole.

Lõputseremoonia ise oli väga vahva, sest kõik riigid esinesid oma tantsudega seal ja paljud neist olid väga hoogsad, mis haarasid kaasa. Minu lemmik oli Palestiina, kus tantsijad hüppasid nii kõrgele ja keerlesid nii kiiresti, et tundus uskumatu, et nad sellises palavuses lõpuks kokku ei kukkunud. Tagasi Agrigentosse läksime ka kui palverändurid, ostsime enne rongi kosutuseks jäätist ja pagesime tagasi Palermosse.

Agrigento on täitsa tore, aga ilma festivalita ei oleks ta just väga huvitav olnud, nii et arvatavasti tagasi sinna peagi ei suundu, kui just seal mingit uut sündmust ei korraldata. Siiski oli tore nädalavahetus, kuna sai palju nalja ja teiste vabatahtlikega jälle aega veeta. Tuli jälle Nola meelde, kus Sitsiilia vabatahtlikud alati kõige rohkem lärmasid ja pidu panid!

Baci!

Taormina

Ma käin praegu itaalia keele kursustel Palermo ülikoolis, mille itaalia keele välismaalaste õpetamise osakonna nimi on Itastra. Itastra korraldab iga pärastlõuna oma õpilastele igasugu tuure Palermos, millele ma kahjuks tavaliselt ei jõua, kuna pean ka oma vabatahtliku tööd tegema, ning iga nädalavahetus mingit väljasõitu kuskil Sitsiilias. See nädalavahetus oli sõit Taorminasse, mis mind ja Mariet kohe haaras, nii et broneerisime endale ka kohad.

Laupäeval algas päev varakult, buss pidi lahkuma ülikooli eest 8.30, nii et meie pidime kell kaheksa juba kodust lahkuma. Meie olime õigel ajal kohal, aga sitsiillastele omaselt, lahkusime lõpuks ülikooli eest kell 9, sest aeg ja täpsus ei eksisteeri siin. Sõit oli pikk, nii et jõudsime kohale 13 paiku. Kuna Taormina on mäe otsas, siis pidime bussi vahetama, sest meie 60-kohaline buss ei suudaks väikestel mägiteedel kurve välja võtta. Tegelikkuses pidime Taorminasse minema väikeste vagunitega, mis lähevad mööda trossi üles ja neist avaneb ilus vaade merele, aga muidugi olid need sel päeval katki, nii et väiksemad bussid olid lahenduseks.

Esimene peatus oli Teatro Greco, mis on vana antiikteater Taorminas. Jalutasime seal ringi ja tegime palju pilte. Sealt avanes väga ilus vaade merele ja mägedele rannikul. Ma kahjuks ajalugu Teatro Grecol ei tea, sest see jäi lugemata, aga ta on väga äge koht, mida näha.

Tegime veel ühe suure grupipildi ja siis lasti meid Taormina kesklinna 1,5 tunniks ula peale. Mina ja Marie olime selleks hetkeks juba nälgimas, hommikune Nutella cornetto oli juba ammu meelest läinud. Kuigi meil oli kohe plaanis minna sööma, siis Taormina üllatas meid ja tegime palju fotopeatusi, et seda ilu endaga kaasa võtta.

Lõpuks leidsime väikse pizzeria, kust ostsime pizzat ja scacciatat. Me kumbki polnud varem scacciatat söönud, nii et oli toiduelamus. Nagu mina aru saan, siis scattiata on suur ümmargune pirukas, umbes pitsasuurune, millel on tainas ka pealpool. Sees on soolane täidis ja pirukas ise friteeritud. Meie ostsime kaks lõiku: üks singi, mozzarella ja tomatikastmega, teine sibula, vorsti ja kartulitega. Minu lemmik oli viimane, sest seal oli rohkem kasutatud maitseaineid ja oli huvitav süüa kartulipirukat. Istusime purskkaevu ääres Taormina Piazza Duomol, mille teisel poolel olid meie reisi korraldajad Itastrast, kes meile pakkusid falafelit ja hummust. Kuna hummus ei olnud liiga populaarne, siis me vaikselt ärandasime selle, et seda hiljem nosida ning peagi jätkasime teed, et veelgi Taorminat avastada.

Mulle väga meeldis Taormina, nii et olin päris kurb, kui meile öeldi, et peame tagasi pöörduma, et teistega kohtuda. Tagasiteel hakkasime aga muusikat kuulma ja nägime, et Carnevale on jälle linnas! Meile tantsisid vastu 101 dalmaatsia koera ja Cruella de Vil imelises punases kabrioletis. Kohtusime väikse dalmaatsiakoeraga, kes meile paberipudi peale viskas, natuke kõhklevalt küll, aga ta vanaisa aitas, nii et see sattus ikka kõikjale.

Järgmisena sattusid meile teele trollid. Neil oli oma tantsukava, nii et me ei kõhelnud ja liitusime nendega. Tantsisime nendega ringis ja see oli nii tore! Üleüldiselt kõik seal olid nii rõõmsad ja haarasid inimesi kaasa, et tõi kohe naeratuse näole.

img_1817

Ja ega see olnud kõik! Järgmisena olid ees minionid, kes olid kõik väiksed lapsed, kellele väga meeldis kõige pihta paberipudi loopida, nii et seal olime ka meie, ainult ootamas, et veel paberipudi enda juustesse saada.

img_1819

Edasi tulid kõik superkangelased ja nende vaenlased. Tantsisime Jokkeri ja Supermaniga, nägime Kassnaist, Thori, Deadpooli ja palju teisi. See osa meeldis mulle kõige rohkem, sest inimesed järjekordselt tantsisid ja panid kõvasti pidu seal. Osadel oli lausa õlu näpus, nii et peomeeleolu oli tänu sellele kindlasti laes. Pilti ma kahjuks ei saanud, sest oli vaja tantsida, aga nii äge oli!

Viimane osa Carnevalest oli hiinateemaline laevuke, kus väga paljud mehed olid ka naisteks riietunud ja sellise meigikorra all, et tohhoopele. See oli imeline ja täiesti minule loodud koht! Tantsisime ka nendega, kostüümides mehed olid seal eriti katsujad, tulid võtsid käe alt kinni ja flirtisid kõigega, mis liikus. Korjasime ise maast paberipudi ja tegime oma väikse Carnevale pidustuse.

img_1820

Tahtsime kõik veel kauemakski jääda, aga Isola Bella ootas. Carnevale oli imeline üllatus, mis poleks isegi pidanud sel päeval aset leidma, aga kuna planeeritud päeval sadas, siis see oli edasi lükatud, nii et me sattusime kogemata täiesti õigel ajal sinna. Kõik nõustusid, et see oli parim osa päevast ja raskete südametega liikusime Isola Bella poole.

img_1846
Isola Bella

Isola Bella tähendab tõlkes ‘ilus saar’ ja õnneks ei pidanud pettuma. Meil oli alguses probleeme sissesaamisega, sest tegelikult pannakse saar kell 17 kinni ja me olime seal 16.47, nii et olime valmis läbi jooksma seda. Sellega olid piletimüüjad valmis veel leppima, aga tuli välja, et oli olnud mingi möödarääkimine – pidime saama sama piletiga sisse, mis meil Teatro Grecos oli, aga öeldi meile, et sellist kokkulepet pole olnud, nii et makske 3 eurot nägu või minge minema. Õnneks sai kõik lahendatud, nii et saime siiski saarele sissepääsu. Kuni kõik teised ootasid mingit käsklust, siis mina ja Marie jooksime erladi teistest, et hakata saart avastama.

Ja nagu ikka Taorminas juba traditsiooniks saanud, oli ta imeline! Järjekordselt imeilusad vaated merele ja ümbritsevale loodusele. Taormina on minu arust väga mõnus rahulik koht, kus olla, aga ta on kindlasti suvel turiste täis. Juba praegu oli kuulda väga palju saksa ja inglise keelt, sest seal olid suured turistigrupid nendest maadest.

Kuigi meie teekond sinna ja tagasi oli väga pikk, siis nautisin väga seda päevatrippi. Saime rohkem tundma oma itaalia keele kursuse kaaslasi ja terve päeva rääkida itaalia keelt, nii et oli igatpidi kasulik. Kuigi oli meeletult väsitav, siis ma olen hakanud juba harjuma itaalia keelt rääkima, vähemalt vestluses, aga minuga peab ikka aeglasemalt rääkima ja leian, et on lihtsam ise vestlust alustada, kui mõnega liituda, sest siis saan oma vastusi ette valmistada.

Taormina aga läheb kindlasti minu Sitsiilia lemmiklinnade listi, kuhu tahan selle aasta jooksul vähemalt ühe korra naasta. Kohti, kuhu minna, on aga nii palju ja aega nii vähe, nii et ei tea, kas jõuab, aga üritan!

Ciao!

Buon carnevale!

Kui Eestis me tähistame paastu algust tagasihoidlikult vastlapäeval ühe kuklikese ja pika liuga, siis Sitsiilias on Carnevale rahvusspordi mõõtmetes. Olin kuulnud, et põhipaigad, kuhu Carnevale ajal minna, on Sciacca ja Acireale. Kuna Acireale on Cataniale lähemal ja Merilil oli viimane nädalavahetus veel Sitsiilias veeta, siis saatuse sõrm osutas Acirealele. Lisaks oli mu itaalia keele õppejõud öelnud, et Acireale Carnevale on tema meelest etem, nii et olin juba niigi kallutatud.

Läksin Cataniasse juba reedel, meie iseseisvuspäeval, et Merili, tema ema, Taavi ja veel ühe eestlasest vabatahtliku Anniga vaadata presidendi vastuvõttu ehk kleite kommenteerida. Merili ema oli toonud Eestist terve laadungi asju kaasa, nii et laual oli nii kiluvõileibu kui ka kartulisalatit. Taavi oli teinud Sitsiilia versiooni kirjust koerast, nii et kõik oli Eesti päraselt kolesteroolirikas. Ka Merili Ungari sõbranna liitus meiega, nii et me saime teda harida Eesti kultuuriga ehk läksid käiku meie uued ja vanad Eurovisiooni lood ning ka “Tujurikkuja”. Kinga (jah, see oli tema nimi) jäi siiski ellu ja nautis iga hetke sellest keele- ja kultuurikümblusest.

Järgmine päev oligi tipphetk ehk Acireale! Pidin minema koos Taavi, Anni ja Anni sõbra Raduga (Rumeenia), sest Merilil oli veel vaja oma korteriomanikuga kokku saada. Peaaegu jäime oma rongist maha, sest need kolm otsustasid kohvitada enne ning lõpuks lihtsalt sprintisid rongile. Ma pidin kontrolöri lausa anuma, et rong natuke veel ootaks, et me kõik peale saaks, aga jõudsime  – mina ja kolm higist läbimärga karnevalikülastajat.

Läksime Acirealesse varem, et saaks ka linnas ringi jalutada, kuna Taavi oli öelnud, et linnal on enam pakkuda kui lihtsalt Carnevale pidustused. Jalutasime alla mere äärde treppidest nimega Santa Maria la Scala.

All käisime ka merd katsumas, kus olid megasuured lained, mis pritsisid isegi siis, kui ainult pahkluuni vees seisin, mulle merevett silma. Samas oli väga kaunis ja kui oleks ujumisriided kaasas olnud või julgust rohkem olnud end paljaks tõmmata, oleks isegi ujuma läinud.

Käisime ka söömas ühes imenunnus restoranis, mis oli tõeliste Itaalia mammade loodud. Sellel restoranil on see võlu, et sa kunagi ei tea, mida sa sel päeval saada võid, sest kõik oleneb selle päeva kalasaagist. Sel päeval oli päevaroaks spagetid merekarpidega, mis olid lihtsalt imelised. Tuli meelde Normandias merekarpide söömine, nii et kaunis nostalgiline hetk oli. Sõin seal restoranis ka oma esimese granita, mis on põhiliselt sorbee. Võtsime kahte varianti, sidruni ja maasika oma. Nagu tavaliselt, leidsin mina, et sidruni oma maitseb nagu vetsupuhasti, aga maasika oma oli väga värskendav.

img_1574

Ja oligi aeg Carnevale jaoks! Taaviga olime ostnud hommikul maskid, et ikka korralikult integreeruda massi, nii et meie olime valmis! Carnevale oli hästi lahe, kuna seal oli nii palju inimesi, kes olid kostüümides ja maskides, nii et oli näha, et seda püha võetakse ikka tõsiselt. Rongkäigus oli palju paraadilaevu (? ma ei tea, kuidas need eesti keeles olla võiksid), mis igaüks tegid ringi rahva seas ja siis näitasid oma väljapanekut. Need olid kindlasti tehniliselt väga keerukad, sest igast laevast tuli umbes 3 eri asja välja, mis kõik olid eri valgustuse ja liikumisega. Muusikat oli seinast-seina seda kõike saatmas: nii itaalia kui ka hispaania ja inglise muusikat said kõrvad kuulda. Igalpool loobiti sellist paberipudi, mis on Carnevalele omane ja üleüldse oli atmosfäär väga lõbus ja rõõmsameelne, nii et nautisin väga.

Meie küll naasesime õhtul Cataniasse, aga Carnevale kestis veel edasi, meist jäid maha veel mitu paraadlaevakest, mis veel meeleolu kindlasti üleval hoidsid. Meie aga tellisime koju pitsat ja vajusime magama, sest olgem ausad, päris väsitav päev oli olnud.

Pühapäeval käisime veel hobuseliha restoranis, et ikka terve Catania kogemus kätte saada. Nimelt ei ole hobuseliha mujal väga populaarne, aga Catanias saab seda igast kohast kätte ja väga odavalt: maksime ühe kotleti eest 1 euro. Ja nii oligi aeg Merilile head aega öelda mõneks ajaks. Naljakas on jälle olla eri riikides, aga mis teha, kaugsõprus on meil märksõnaks! Jääb mu ainsaks eestlaseks ja Catania pidepunktiks nüüd Taavi…

Ciao!

Taavi è venuto a Palermo

Eelmine nädal kirjutas Taavi mulle, et uurida, mida nädalavahetusel teen. Minul polnud plaane, nii et Taavi ise täitis selle tühja koha mu elus ja tuli Palermosse. Esimesel õhtul, kui ta tuli, korraldasin meie korteris taimetoidu õhtusöögi: läätsehautis, baklažaan tomatikastmes mozzarellaga ja bešamellikastmes brokkoli. Külla tulid ka teised vabatahtlikud, kes meiega Nolas trainingul olid, nii et rahvast oli palju ja kõik potid-pannid lausa lakuti puhtaks. Magustoiduks pakkusin Eesti šokolaadi ja komme, mis kui tolmuimejaga tõmmatult laualt kadusid. Erilised lemmikud olid Tõmmu, Šoks ja muidugi Mesikäpa Dops küpsised. Vaikselt hakkasid inimesed väsima, nii et õhtusöök muutus peagi pidžaamapeoks.

Laupäeva hommikul me lõpetasime pidžaamapeo hea noodiga: tegime pannkoogipeo! Pannkoogid kõhus, oli meil plaan minna Capo Gallo teist otsa minna avastama, kuhu saab läbi Palermo põhilise ranna Mondello. Et ka Taavi on vaene vabatahtlik, kellel pole just raha priisata, otsustasime sinna jalutada. Mis see väike 7-8 kilomeetrit ära ei ole! Minu ja Taaviga liitusid veel Carla ja Victor, kellega hakkasime varasel pärastlõunal tatsama. Vahepeal oli tee päris ohtlik, sest pidime kurvilise autotee kõrval jalutama, nii et oli hetki, kus ei olnud absoluutselt aru saada, kas meid sõidetakse kohe laiaks või ei. Õnneks neid lõike oli vähe ja suurema osa teest saime jalutada loodusrajal, kus kohtasime palju tervisesportlasi. Enamiku teest möödus Monte Pellegrino kõrval, mis pani tahtma tema otsas kaljuronimist teha.

Pärast umbes 1,5 tunnist jalutuskäiku olimegi Mondellos! Rannas oli üks paarike pulmapilte tegemas, keda me väga kriitilise pilguga jälgisime, kuna neidis kandis saapaid väga koleda pulmakleidi all ja kumbki neist ei näinud just õnnelik oma vastse kaasa üle. Mondellos tegime ka väljateenitud gelato pausi, et jätkata teed Capo Gallo poole.

Seekordne Capo Gallo valitud rada oli naljaka algusega: pidime igaüks maksma 50 senti, et sisse saada. See on mingi omavoliliselt püstipandud äri, nii et ei tahtnud meie maffiaga raksu minna, nii et loovutasime oma 2-eurose. Aga see oli seda väärt! Saime jalutada nüüd Capo Gallo mäe teisel küljel ja näha piiritut merd. Meri oli nii sinine, et ei saanud aru, kust ta algas ja meri algas, laevadki tundusid õhus hõljuvat. Capo Gallo see osa on kuulus sellepärast, et tema otsas on majakas ja nudistide rand. Kuna oli siiski külm viimase jaoks, piirdusime majakaga. Kohale jõudes avastasime, et majakas on luku taha pandud. See meid siiski ei takistanud: Taavi eesotsas, ronisime kõik majaka kõrvale, et seal lõunatada.

Keha kinnitatud, jätkasime seiklust ja ronisime majakale endale seltsi! Nähes, kuidas Taavi sinna ronib, lubasin endale, et ma sellist uljust üles ei näita, aga peagi olin ise juba maa ja taeva vahel, et üle piirde ronida. Tasuks end ikka vist peale 22 aastat juba teada, et ronimisele ma “ei” ei ütle.

Kui me allapoole ronisime, siis märkasime Carlaga ilusaid keraamilisi plaate, mis olid mitmeks killuks kukkunud. Kuna tahtsime suveniire, siis korjasime need üles, et saada endale uued ilusad kuumaalused. Poisid samal ajal ronisid aina ülespoole ja ega me siis kehvemad olnud, läksime aina järgi. Nägime ühel kivil istudes ära ka päikseloojangu, mis oli imeilus, kuna nägime täpselt, kuidas päike mere sisse sulpsab.

img_1442

img_1446
Mere ja taeva sulam

Õhtul olime päris väsinud, nii et tagasi sõitsime bussiga ja ikka jänest, nii et Palermo infrastruktuuri me just ei toeta. Mina ja Taavi läksime pärast linna aperitivole, mis on selline imeline asi, kus ostad endale ühe joogi, aga saad süüa nii palju, kui jaksu ja soovi on. Pärast avastasime koos Palermot või noh, Taavi näitas mulle sadamaala. Järgmine päev oli meil plaanis minna Monte Pellegrino otsa, nii et kaua väljas ei tolgendanud.

Pühapäeval olid küll jalad meeletult kanged Capo Gallost, aga ega pühapäeva raisku lasta saanud, nii et Monte Pellegrino oli kõige kiuste meie eesmärk, sest Taavi ei olnud sinna oma eelmise Palermo reisi ajal jõudnud. Lihased alguses väga koostööd ei teinud, aga ots oli lahti tehtud ja me ei vaadanud tagasi. Retk üles oli kõvasti piinarikkam lõõskava päikese tõttu, aga see-eest oli vaade palju kaunim. Seekord ronisime ka täitsa tippu, sest alustasime päeva varakult, nii et ei olnud hirmu pimedas laskumise ees. Tipu eel oli küll silt, et elektromagnetväljad on inimkehale kahjulikud, aga meil oli vaja tipp ju vallutada, nii et sellele me erilist tähelepanu ei pööranud. Peaasi, et telefonid pekki ei keeraks.

img_1451
Monte Pellegrino tipust vaade

Pärast Monte Pellegrinot hängisime veel meie korteris ja oligi Taavil aeg Cataniasse tagasi pöörduda. Ta jäi küll peaaegu oma bussist maha, sest usaldasin Palermo linnaliinibusse liialt, aga  kohale ta jõudis, nii et lõpp hea, kõik hea! Hästi tore nädalavahetus oli, kuigi mu jalad pärast tulitasid, aga eks see näitabki, et on asju tehtud ja nähtud, mis ongi mu põhiline eesmärk siin Sitsiilias, nii et järgmised asjad oma nimekirjast maha tõmmatud!

Bacino!

 

Pakisaamissaaga – Itaalia eri

Kui olete olnud minu kauaaegsed lugejad, siis teate, et Prantsusmaal oli mul igasuguseid probleeme, et pakke kätte saada. See oli tõesti keeruline ja pani mu prantsuse keele päris tugevasti proovile. Kuna Itaalia ja Prantsusmaa kuuluvad mõlemad Vahemeremaade kategooriasse, ei oodanud ma palju enamat Itaalia postiteeninduselt. Aga kui ma küsisin teistelt korteris, et kuidas on siin pakke kätte saada, oli alati sama vastus: Lihtne! Pakk tuuakse sulle koju kätte, ükskõik, kes võib selle vastu võtta ja ongi kõik!

Oh, milline õnn ja rõõm mind sel hetkel valdas, nii et kui Sten, Annabel ja Keidu mulle avaldasid, et saatsid midagi minu poole teele, ei olnud ma üldse mures, peaaegu alati on meil ju keegi kodus. Kahjuks aga see nädal, mil pakk Sitsiiliasse jõudis, hakkasid meil kõigil itaalia keele kursused, mis meid kodust eemale viisid 4 tunniks igal hommikul, lisaks pärastlõunati vabatahtliku töö ei saanud tegemata olla, nii et pikk aeg oli päevast meil kõigil vaja kodust eemal olla. Väga halb kombinatsioon paki saamiseks ja Murphy seadus tõestas end järjekordselt.

Mulle helistati siis, kui olin kontoris ning nägin sõnumit alles hiljem, et kuller oli käinud. Ma ise ei julgenud tagasi helistada, sest kuigi ma käin A2 tasemel itaalia keeles, siis ma olen meeletult halb kuulaja, eriti kui mul pole inimest ees, kelle näoilmeid ja žeste jälgida. Aga kahjuks pidin siiski selle tee ette võtma, kuna mulle helistati siiski hiljem tagasi. Vestlus käis umbes järgnevalt:

Postitöötaja: “Tere, me üritasime teile pakki enne tuua”

Mina: “Jah, ma ei olnud kodus kahjuks”

Postitöötaja: “Okei… *itaaliakeelne mula* eesnimi ja perekonnanimi… *itaaliakeelne mula*”

Mina: “Vabandust, ma pole itaallane, rääkige palun aeglasemalt”

Postitöötaja: “Pole itaallane? *veel itaaliakeelset mula sama kiirelt*”

Mina, vaikselt juba nööri kaela panemas, sest ei saa mitte midagi aru: “…”

Postitöötaja: “Halloo? Halloo?”

Ja nii ta jätkus umbes 10 minutit, kuni ma sain aru, et nad arvasid, et vale aadress on pakile märgitud, kuna meie uksekellal on teine nimi. Sain siis neile öeldud, mis uksekella vajutada ja palusin, et nad tuleksid järgmine päev pärast mu itaalia keele loengut. Vastus: “Jaa, homme helistame!” Oeh, tahtsin juba guugeldada, kus oleks lähim kask, et sooritada väike “Tõe ja õiguse” Juss.

Järgmisel päeval olin terve päeva pinges, sest teadsin, et järgmine kemplemine itaalia keeles ootab mind ees. Muidugi eriti ebasobival ajal: olin itaalia keeles, kui järjekordne kõne. Oehhhhh… Nii palju sain hakkama, et leppisin kokku, et jooksen koju ja siis helistan tagasi, et see pagana pakk kätte saada. Mul olid närvid juba nii krussis, et tahtsin oma telefoni vaikselt vetsupotti poetada, et keegi mind enam tülitada ei saaks. Kui tagasi helistasin kodust, siis öeldi itaallaslikult, et 10 minutit ja kohal. 10 minutit võrdus 50 minutit. Ma ei suuda ikka harjuda sellega, et kõik pikeneb rahulikult vähemalt kahekordseks ja see on veel kiirelt tehtud…

Peale kõike seda stressi tundsin küll, et itaalia keel ja Itaalia loogika jääb mulle igaveseks hoomamatuks. Paki sisu aga suutis mu meele jälle rõõmsaks teha, nii et kõik läks asja ette! Pakis oli hunnik šokolaadi ja Kalevi komme, kirjad kõigilt kolmelt, sokid, vahvlid Amsterdamist ja pakisupid nii Annabelilt kui ka Keidult (nad ei olnud oma pakkide sisu varem arutanud, nii et naljakas kokkusattumus), et mul ikka mustadeks päevadeks oleks midagi süüa. Hirmus armas oli ja sellise nunnuduse nimel elaks kõik selle uuesti läbi, aitäh!

Alati on nii tore teada, et kodus on tagala olemas, kes ikka muretsevad minu heaolu pärast ja on valmis mulle midagi nii südantsoojendavat saatma. Kommid on juba ammu hävitatud, sest kõik, kes on kunagi Eestiga kuidagi kokku sattunud, armastavad Kalevit ning ma olen ikka lahke jagama. Lemmikšokolaadid hoidsin siiski endale, sest ega ma siis loll ole, et endale vaid näpud jäävad!

Aitäh, sõberid!

Capo Gallo

See nädalavahetus jätkus aktiivselt, kuna olin Mariega juba varem kokku leppinud, et lähme pühapäeval Palermo kõrval asuvasse rahvusparki Capo Gallo. Kuna teised meie korteris magavad enamasti pärastlõunani, siis ei hakanud teisi eriti kaasagi kutsuma, sest tahtsime varakult minema hakata, kuna Capo Gallo on tunnise bussisõidu kaugusel ning tahtsime päevast viimast võtta. See oli meil tark otsus, kuna pärast tagasi tulles ilm muutus pilviseks ja jahedaks ning siis poleks meil üldse nii mõnus olnud seal jalutada.

Et rahvusparki saada, pidime kõigepealt sõitma Sferracavalosse, mis küll näeb välja nagu omaette küla, aga on siiski Palermo osa. Sferracavallo oli väga nunnu, seal olid madalamad majad ning palju vaiksem kui Palermos, nii et kõrvad puhkasid. Juba Sferracavallos hakkasime ilusaid vaateid märkama, kui sadama poole jalutasime: mäed kahel pool ja keskel meri.

img_1368

Tee peal sattusime väikese poolsaare peale, mille nimeks Punta Barcarello. Saare peal leidus kaktuseid, antiikseid purskkaeve ja väikseid ehitisi, mis nägid välja nagu oleksid need ehitatud nukkudele.

Lõpuks jõudsime ka Capo Gallosse, kus tuli välja, et me ei saagi tervet rahvusparki näha, sest pargis on kolm erinevat rada, mis omavahel ei ristu. Mis ikka, peab need rajad mõnel teisel päeval läbima, minul pole selle vastu mitte midagi!

See osa, mida aga saime külastada, oli imeilus! Saime mööda mereranda tatsata, kus päike lõõskas, nii et hakkasin juba muretsema, et saan oma esimese päikesepõletuse juba veebruaris. Õnneks seda siiski ei juhtunud, nii et pidasime piknikku ja ohkasime, et miks me küll ujumisriideid kaasa ei võtnud. Kui päike hakkas pilve taha tõmbuma, jalutasime tagasi Sferracavalosse bussi peale. Kuna bussid käivad Sitsiilias nii, kuidas jumal juhatab, siis ostsime ootamisajaks gelatot ning jälgisime inimesi, kes oma lapsed olid carnavale esimeseks päevaks riietanud Ämblikmeheks või Tuhkatriinuks. Nägi välja nagu oleks Halloween 7 kuud varem kohale jõudnud.

Kuigi Capo Gallost nägime vaid seda kolmandikku, siis tahan siia veel tagasi tulla, sest see on päris hea võimalus linnakärast eemale saada ja mere ääres peesitada. Kes külla tuleb, saab kaasa tulla!

Baci!

Monte Pellegrino

Laupäeval käisime suure kambaga Monte Pellegrino otsa ronimas. Teised olid mulle sellest juba väga kaua ja väga palju rääkinud, nii et kohe, kui plaan välja käidi, olin mina seljakoti valmis pakkinud ja valmis minema. Ronimisseltskond oli suur ja kirju: mina, Victor, Pepe, Anatole, tema vend ja sõbranna (kõik kolm Prantsusmaa), Georgina ja Dura (Ungari) ning Felix (Keenia).

Kuna meid oli nii palju, siis ikka tekkis väike gruppideks jagunemine. Alguses läksin mäkke koos Anatole’i ja tema vennaga mööda traditsioonilist rada pidi ehk sinna ehitatud kaldteid mööda, teised aga otsustasid teha väikest otseteed ja kivepidi minna. Siiski jõudsime meie kolm esimesena madalaimasse vaatepunkti.

img_1330
Esimene vaade Palermole

Kui teised ka järgi jõudsid, siis eraldusin juba üksi grupist. Minust rühkis mööda Dura, kelle eesmärk oli täitsa tippu esimesena jõuda, nii et ta lausa jooksis vahepeal. Mina võtsin rahulikult ehk teiste jaoks kalpsasin eest ära.

img_1334
Kohtasin teel kaktuseid

Anatole’i vend jõudis mulle mingi hetk järgi, kui olin kaktuseid pildistamas ja siis jätkasime teed üheskoos. Lobisesime prantsuse keeles, nii et kui mul enne oli hirm, et mu prantsuse keel läheb rooste, siis siin saab kõigi prantslastega ikka päris palju keelepraktikat.

img_1341
Teed ristusid ka lammastega

Monte Pellegrino tipus on kirik, mis on omamoodi: ta on ehitatud pooleldi koopa sisse, nii et ühes kohas polnud katustki pea kohal. Järjekordselt nägime mingi pühaku konte, mis olid meeletult põnevad ning oli ka võimalus osta endale palvehelmeid või väike indulgents poes, millele oli kavalalt pandud nimeks “Muuseum”. On ikka nihverdajad need jumalasulased!

img_1349
Vaade tipust

See koht, kus kirik on, pole päris tipp küll, aga kõrgeim punkt, kuhu saab minna (teoreetiliselt). Meie jaoks oli see aga vähe, nii et hakkasime mingi hetk lihtsalt päris tipu poole rühkima mööda päris järsku ja kivist kallakut.

img_1352
Pepe nõlva pidi ronimas

Jõudsime umbes poole peale nõlval, kui hakkas kiirelt pimenema. Mina ei tahtnud hakata pimedas mööda libedaid kive alla ronima, nii et otsustasime tagasi pöörata. Siin panin käiku kõik Emmelt õpitud laskumistarkused, et ikka ühes tükis alla jõuda. Korra küll oleks Pepe mulle otsa kukkunud, aga peatas end õigel ajal, nii et ehk kaotasin vaid mõned juuksekarvad ja surnud nahka laskudes.

img_1359
Hetk, mil hakkasime laskuma

Meie grupp oli selleks ajaks jälle kaheks jagunenud. Mina, Pepe, Felix ja Anatole’i vend olime esimestena all ja kui teistele helistasime, siis tuli välja, et nad alles töötavad tipu nimel, nii et otsustasime koju minna ja neid seal oodata. Päris kiiresti pimenes, nii et lootsime, et nad ikka leiavad tee ja ei jää kitsedele leidmiseks.

img_1364
Viimane pilt mäe pealt Palermole

Meie jõudsime koju ja siis tuli välja, et teised olid laisad ja bussiga alla tulnud. Sindrinahad! Siiski jäid kõik rahule sellise sportliku laupäevaga ning mina lähen kindlasti veel tagasi, kasvõi et lammastele seltsiks olla…

Ciao!