Mu süda murdus eelmine nädal

Ja lausa kaks korda, mõlemal korral oli mu südamevalu põhjustajaks Jaapan.

Esimene kord juhtus see siis, kui kohtasin oma jaapani keele õpetajat. Ta küsis minult jaapani keeles, et kas mul on test. Mina vastasin: „Da! Oui! … Hai!“ Mu südamest kukkus tükike, kui adusin, kui palju ma olen kaotanud oma jaapani keele oskusest – see tegi valu.

Teine kord juhtus see siis, kui vaatasin filmi „Tokyo kallim“ PÖFFil. Film räägib 20-aastasest belglannast Amélie’st, kes naaseb Jaapanisse pärast 15 aastat. Seal hakkab ta andma prantsuse keele tunde 20-aastasele jaapanlasele Rinrile. Noored, nagu ikka, armuvad, aga nende armastus ei kesta. Lõputiitrites oli lause „Tout ce que l’on aime, deviendra fiction“. Minu süda pragunes ja kild langes, kui hakkasin mõistma, et mu armastus Jaapani vastu võib olla ühepoolne: isegi, kui ma kunagi lähen ka Jaapanisse ja elan seal, siis Jaapan ei pruugi mind armastada nii, nagu mina teda.

Ma tahaks uskuda, et Jaapan ei ole nii suletud ühiskond, nagu väidetakse, et seal ei ole iga valge vaid turist, vaid ka selgelt välismaalane võib sulanduda ühiskonda ja olla osa sellest. Ehk olen ma liialt unistaja, ehk vaatan maailma läbi roosade prillide, aga eks siis kunagi oma vitsad peksavad – Jaapanisse lähen ma ikka.

Cookie monster

Isa kinkis mulle lõikelaua. Kõik tuleb ju ikka sisse õnnistada ja järgi proovida, nii et esimeseks proovikiviks oli lõikelauale šokolaadi hakkimine, mis läks mõnusate küpsiste sisse.

IMG_3688

Ma absoluutselt armastan küpsiseid küpsetada! Juba nende taigen on nii maitsev, et mina ei mõtle sellele, et ahjusoojad küpsised külma piimaklaasiga on veelgi etemad ega ka salmonella ohule, mis mind varitseb. Seekord siis tulid säärased küpsised:

IMG_3690

IMG_3693

Taevastesse pürgimas

Kui ma olin noorem, siis käisin päris tihti igasugustel ronimisseintel ja kaljulaskumistel, kuna ema vedas mind sinna kõikjale. Või mis vedas, käisin vabatahtlikult ja suure entusiasmiga alati.

Nüüd kutsus mind sõbranna Tartus ronima. Tema seletus, kuidas ta sellise idee peale tuli: “Noh, ma olin bussis ja mõtlesin omaette. Tead, kuidas “Printsessi päevikutes” ta käib oma emaga seal seina peal ronimas? Noh, ma mõtlesin, et tahaks ka!”

Head mälestused lapsepõlvest veel peas, olin kohe nõus. Aga nagu ikka, mõistus oli suutnud end aastate jooksul kaitsta, jättes vaid kõik toreda meelde: kõrgustes olemise ja turnimisest tuleva adrenaliinilaksu. Alateadvus küll vaikselt teadvustas, et mingeid lihaseid on ikka vaja ka kasutada selle jaoks, aga see oli pisiasi!

Mida saan pärast ronimaskäiku aga öelda?

AI. Ronimine on raske. Mu käed värisesid kui haavalehed, mu säärelihased lõid krampi, mu kätenahk on verilihal.

Ahjaa, seda ka veel: RONIMINE ON NII LAHE! Isegi, kui ma kõrgustesse jõudsin tegelikkuses vaid kahel korral, olid ka ülejäänud 20+ korda, mil ma üritasin jõuda kõrgemale kui oma põlv, nii ägedad!

Kui ma homme tõusen ja ka veel järgmine nädal elus olen, siis naasen seinale. Seekord aga spordiretuuside ja pehmete tennistega. Jaksu võiks ka muidugi kaasa võtta, aga teda ma veel otsin.