Femme de ménage

Täna ma tegin midagi väga täiskasvanulikku ja koristasin. Et aga mitte päris end 20-aastasena kinnistada igavese vanurina, siis õhtusöögiks oli mul jäätis (hurraa, tervislikud valikud!).

Jäätise õhtusöögiks söömine ei ole minu puhul küll mingi selline vanemate-vastu-mässamise-akt, nagu see osadele tudengitele on, kellele vanemate juurest ära kolimine tähendab, et ei pea enam kunagi sööma salatit kotleti kõrvale ja saab lõpuks piima pakist juua, mis minu arust on päris rõve, ükskõik, kas sa jagad seda oma lehmalellepojaga või vaid sinu huuled puudutavad hellalt tetrapakki.

Ise küll ei mäleta, et minu käest oleks kunagi jäätis või šokolaad käest rebitud, sest “see pole korralik toit” või “sa rikud vaid enda isu”, võibolla sellepärast olin ma, nagu üks päev minu kallis tädi – poliitilise korrektsuse huvides – ütles, “paksem kui praegu”.

Igatahes, 20-aastane mulle olla ei meeldi tegelikult, kõik ütlesid mu sünnipäeval, et nüüd algab mu elus parim etapp ja ilgelt hea on olla 20, mina aga mõtisklesin, kas valida samet või siid enda kirstu polstriks. Ja kui ma veel adusin, et ma olen 20 juba üle kuu olnud! Kremeerimine tundub parem valik, uurisin järgi juba.

Kuidas inimesed vananemisega hakkama saavad? Tundub, et targemaks igatahes ei saada, sest keegi pole mulle veel vastust andnud…

Tartust

Vaatasin oma kausta arvutis, kuhu lisan oma blogisse kirjutatavate postituste mustandid ja avastasin sealt kaks postitust, mis olen kunagi ammu (praktiliselt aasta tagasi) kirjutanud, aga mingil põhjusel mitte avaldanud. Põhjuseks võib olla see, et mul ei ole ikka netti ühikas eriti (netipulk, jee!), kuid pigem taandub see sellele, et ma ei tahtnud neid oma eelmises blogis avaldada, mulle meeldib see anonüümsus, mida praegu säilitan koos oma 1 lugejaga (tere, mina!). Aga avaldan need siis praegu siia, et nad mul kaotsi ei läheks, kui kunagi oma arvuti ära lõhun. See on minu elu paratamatus juba, mina ja tehnika ei ole hingesugulased. Ehk kunagi kirjutan oma praegusest Tartust võrdluses eelnevate Tartu arvamustega, üle lugedes sain küll aru, et minu vaade Tartu elule on muutunud selle aastaga.


Tartu ja mina (15.09.2013)

  • Vein – kuidagi on nii sattunud, et kõik joovad siin veini. Algas see 3. septembril kursusega tutvudes ja on ainult jätkunud. Kui ma enne ei suutnud korralikult tervet klaasigi ära juua, siis nüüd olen rohkem kui kolmel korral veinitanud. Kas tõesti Tartu on pannud mind veini jooma? On mu maitse kõrgemaklassilisemaks läinud, ei ole enam labase siidri peal? Või olen ma lõpuks ometi head veini saanud? Kui nüüd aga järgi mõelda, siis see on kõik õpingute eesmärgil: romanistika tudeng peab ikkagi õppima oma keelemaa kultuuri. Vive le vin!
  • Söögitegemine = null-oskus. Kui ma kodus mässasin praktiliselt iga õhtu või vähemasti iga nädal mingi retsepti järgi või vähemasti keerukamat toitu teha, siis Tartus on vist kõige erilisem toit, mida olen teinud, tomatipüreesupp. Pliidi kasutamine päädib tavaliselt pudru keetmisega hommikul. Tänagi õhtul sõin õhtusöögiks konservmaisi ja ploome, haute cuisine
  • No-life’imine internetis on lõpu saanud. Kuna ma saan internetti vaid siis, kui ma telefonist hotspoti teen, siis mu internet pole just esmaklassilise kiirusega ja ma ei taha eriliselt ära kasutada oma 3G võimalikkust liialt, maksma peaks siis ja vaene tudeng ikkagi. Ning hotspottides saab mu telefon ülimalt kiirelt tühjaks, ta niigi on nutikas ja kulutab enda energia kiiresti ära, aga hotspot on täielik energiavampiir. Nii et head aega, Tumblri 3 minutit (3 päris tundi) ja Youtube’is kassivideote vaatamine, kohtume jälle, kui Tallinnasse satun.

Tartu elu (detsember? 2013)

3 kuud olen ma veetnud juba üliõpilasena. Ülikooli minnes oli inimestel vastakad arvamused minu valitud erialast, kas see ikka sobib mulle, mis ma sellega edasi teen, olen ma ikka kindel ja nii edasi. Mis siin salata, isegi ei ole kindel, mis minust veel saab, kuid praegu, arvatavasti hõisates küll enne õhtut, ei ole veel kahetsema pidanud oma valikus.

Ma ei saaks öelda, et mina ise olen ülikoolis teistsugune kui ma olin kesk- või põhikoolis, aga ülikool on kindlasti erinevam kui tavakool. Kõige suurem erinevus minu jaoks on vabadus. Jah, vabadus minna, vabadus tulla, kuidas tahad. Ma ei ole just kõige suurem selle võimaluse ekspluateerija, aga on tulnud ette olukordi, kus olen jätnud loengusse minemata, et pageda Tallinnase kodu manu, või et teha üks kosutav lõunauinak keset päeva.

Ka vahetus suhtlemisel õppejõududega on asi, mida tavakoolis ei kogenud just palju. Minu lemmikõpetajad koolis olid need, kellega ma sain rääkida kui võrdne võrdsega, kuid neid oli kahjuks vähe. Ülikoolis ei aseta õppejõud end mingile kõrgele pjedestaalile, vähemalt ma olen harva seda tundnud, et mind vaadatakse kui alamat looma. See muidugi ei tähenda, et ma high-five’in pidevalt oma õppejõududega või klatšin nendega kui oma sõpradega, aga positiivse tunde jätab loeng, kui oled veetnud selle muhedas õhkkonnas.

Iseseisvuse kohta ei oska ma midagi kommenteerida, vetsupaberit olen alati ostnud ja süüa oskan ka teha, isegi koristamine ei käi üle jõu, nii et selliste olmeliste asjadega probleeme pole. Aga alguses oli raske küll kodutunnet tekitada ühikas. Seal ma sain küll tõestuse, et ütlus „Loom teeb kodu koduks“ (või midagi sellist) on tõsi, ehk ma igatsesin oma kassi. Jah, ma olen crazy catlady, ma ei osanud olla nii, et mul pole kassi, kellega snuggle’ida. Aga absence only makes the heart grow stronger, nii et mu kass saab lihtsalt üledoosi kiusamist ja armastust, kui ma Tallinnasse satun.