Täna hakkasin ma igatsema oma ammust sõpra, kellega lõpetasime suhtlemise, kuna tundus, et sõprus on otsa saanud ja muud me ei tee, kui ärritame teineteist. Väga paljud ütlevad, et selline otsus kõlab nagu paarikestel lahkuminek ja eks ta mõnes mõttes seda ka oli: seal oli pisaraid, oli kahetsust, aga lõppude lõpuks oli see mõlemale parem.
Aga kuidas ta mul meelde tuli? Teed tehes. Ma vahepeal jõin teed täitsa puhtalt: ilma piima ja suhkruta, vaid tõmmist ise, kuid täna jõin teed piimaga ning äkki tuli kogu mälestustelaine peale. Kuidas me jõime keset mitmeid öid samasugust teed, rääkides kõigest, tehes nalju, vaadates filme ja videoid – kõik, mis tegi meist nii head sõbrad. Ja süda tõmbus kokku.
Ka teine kord on mul tulnud normaalsetest asjadest igatsus peale. Mu parim sõbranna on praegu tükiks ajaks välismaal ära, räägime temaga kogu aeg, hoiame ühendust, nii et arvasin, et ma tunnen temast küll puudust, kuid saan hästi hakkama ka temata, ei ole nii-öelda halvatud sellest. Kuid kord koristasin oma lauda ja nägin kingitust, mis ta oli mulle teinud: paberist nukud meile mõlemale meeldiva bändi liikmetest. Ja ise ka ei uskunud, kuidas pisarad hakkasid voolama lihtsalt nende peale. Ma naersin läbi pisarate, sest see tundus nii imelik ja ebatavaline minust. Eks need paberist nukud lihtsalt meenutasid meie omavahelist suhtlust ja aju reageeris sellele, et otsustas silmad lekkima panna. Ei mõelnudki eriti sellele kuni tänaseni, mil sarnase iseloomuga tee-intsident juhtus.
Naljakas, kuidas igatsus lööb nii ootamatult, kuidas täiesti tavalised asjad suudavad selliseid emotsioone tekitada, mitte mingid nutulaulud või –filmid. Tundub, et peab igapäevaselt hoidma tugevaid müüre üleval, muidu muutun varsti kurvaks näiteks nägu pestes – seda teevad ju kõik inimesed, ehk seegi tuletab kedagi või midagi meelde? Pigem karta kui kahetseda!
Odélice 