Sain vahelduseks Sitsiiliast mandrile! Nimelt, Merilil oli õppereis Napolisse ning tal oli plaan hiljem veel paar päeva lebotada Itaalias ja ütles, et ma liituks tema, Tuti ja Mariannega. Ryanair oli armuline ja pakkus odavaid pileteid Rooma, nii et otsustasin väikse lennu- ja bussireisi teha ning taaskülastada Napolit ja külastada Itaalia pealinna ka. Kaks kärbest ühe hoobiga, nagu öeldakse.
Minu reis algas päris kaootiliselt. Jõudsin Rooma lennujaama, sealt bussiga Rooma Termini rongijaama, kust pidin Napoli bussi peale minema. Jõudsin sinna umbes 40-minutilise ajavaruga ning mõtlesin, et saan rongijaamas mõnusalt ringi jalutada, aga igaks juhuks tahtsin üle vaadata, et kus see bussipeatus on pileti pealt. Ja sealt vaatas mulle vastu sõnapaar: Tiburtina Stazione. Süda jättis löögi vahele! Väike guugeldus ja tuli välja, et õige bussijaam on 40 minuti kaugusel jala! Google Maps avaldas ka, et rongiga saab sinna, aga piletid olid otsas sellele rongile, nii et tuli uus plaan leida! Metrookaart ei aidanud ka mind, ei olnud mingit ühendust Termini ja Tiburtina vahel, nii et võtsin julguse kokku ja rahakoti välja ning võtsin takso. Selle aja peale oli mul 20 minutit bussini, aga võtan mütsi maha oma taksojuhi ees, kes kihutas ka vastassuunavööndis, et ma ikka Napolisse õigel ajal jõuaks. See reis võttis minult küll 10 eurot, aga ka see oli soodukaga, nii et kiidan Rooma taksojuhte, sest bussile ma sain!
Too taksojuht samas oli aga nii armas, lobises minuga itaalia keeles ja kiitis mu itaalia keelt, nii et mingi areng ehk siiski toimub. Selle lühikese 15-minutilise sõidu jooksul suutis ta minult välja pinnida mu vanuse, mille peale ta tõdes: “Giovannissima!” (Nii noor!), uurida minu suhtestaatuse kohta (millal ja miks ma lahku läksin, kes mulle hetkel meeldib, mis tema vanus on jne) ja rääkida ka oma elust (ta on 69-aastane, 4-kordne vanaisa ja väike pension sunnib töötama taksojuhina). 10 euro eest taksosõit, psühholoogi juures käik ja itaalia keele tund, imeline pakkumine!
Napolisse jõudes seadsin sammud meie Airbnb poole. Meie host Fabrizia oli imetore, näitas kohe kõik kohad, mida Napolis vaja näha, kaardi peal ära ning ka korter oli imekena. Ta oli küll 5.korrusel, kuhu pidi ronima, aga seal oli suur terrass vaatega linnale, nii et silmailu korvas tagumikuvalu.
Mul oli aega üksi ringi kolada enne teiste saabumist Ischialt, nii et seadsin sammud linna poole. Avastasin päris kiirelt, et Napolis piisab ühe korra käimisest, sest olin näinud kõike, mida Fabrizia oli soovitanud. Nii et otsustasin ronida üles Pedamentina a San Martinost, kus pidi kaunis vaade linnale olema.
Kuigi mu jalad ei andnud alla üles ronides, siis telefon tegi seda küll. Tegin korra ühe pildi ja ekraan läks mustaks. Mõtlesin, et ehk lihtsalt veiderdab natuke, küll ta pildi ette võtab, aga tutkit! Mustaks kui öö ta jäi ning minul lõi paanika sisse. Ma ei olnud Meriliga mitte midagi konkreetset kokku leppinud, nii et mõtlesin, et lähen üritan nende laevale vastu jalutada sadamasse, aga mida polnud, oli laev Ischialt. Läksin tagasi korterisse, et telefon laadima panna, ehk võtab lusika nurgast ära, aga tummaks ta mul jäi. Uus plaan: kaart taskusse, ostan uue telefoni või leian koha, kus helistada oma emale, et ta helistaks Merilile, et nad korterisse tuleksid. Alla minnes aga kuulsin eesti keelt, arvasin, et juba on hallutsinatsioonid tekkimas, aga seal nad olid oma kohvritega! Mind mitte kätte saades olid nad pakkunud, et ma kas a) magan b) olen hääletule pannud telefoni c) olen surnud. Lohistasime kohvrid üles, kukutades oma kopsud kokku, rääkisin neile oma telefonist ja Merili tegi talle niks-naks restardi ning telefonile oli jälle elu sisse puhutud! Miks, oh miks, ei võinud ta seda enne teha ja säästa mu elust 10 aastat??? Õhtul eriti midagi ette ei võtnud, sõime kõhud pastast punni, üritasime oma eludega kurssi saada jälle ja magama me vajumisegi.
Laupäeval ärkasime varakult, et minna suurele riideturule ja niisama Napolit avastada. Merili ja Tuti läksid raamatukokku, et leida viimaseid infoallikaid oma lõputöödele. Mina ja Marianne suundusime turu poole. Kuna Mariannel on missiooniks saada 10 000 sammu täis iga päev, siis jalutasime. Pool teed möödus kesklinnas, teine pool aga veidras äärelinnas, kus tajusime, et kuhu kurat me end joonud oleme. Vahepeatus oli postkontoris, kus läks pool tundi, sest kaks töötajat tegelesid sellega, et automaatuksed ei töötanud nii nagu nemad soovisid. Seda vaadata oli juba frustreeriv, kuidas nad aina avasid üht ust, aga sellega ka rahul polnud, kui mõlemad uksed lahti jäävad. Meile halastas lõpuks üks teine töötaja, kes meile margid järjekorraväliselt müüs.
Kohale jõudes tervitasid me sissepääsu juures kõhedad vanamehed oma traditsioonilise lausega “Ciao, bella!” ning riietes tuulamine võiski alata säärase stardipauguga. Turg ise oli nagu määratult suur Balti jaama turg, kus hunnikutes kingi, riideid, aksessuaare. Mina skoorisin endale vaid päikseprillid, sest ega väga ei olnud jaksu seal kembelda kõigi müüjatega. Merilil ja Tutil, kui nad lõpuks kohale jõudsid, oli enam õnne, said nii kotte kui ka riideid enesele.
Pärastlõuna veetsime oma terrassil maasikaid ja herneid süües, Tuti tegi lõunauinaku, Marianne kirjutas oma magistritööd ning mina ja Merili panime maailma paika.
Õhtul tähistasime viimast õhtut koos restoranis. Seal oli elav järjekord, nii et lauda ootasime umbes 40 minutit, mis lõpuks tundus raiskamisena, kuna toit ei olnud üldse nii hea, kui oleks oodanud. Parimaks minu jaoks jäi eelroog erinevatest molluskitest, Tuti aga arvas, et õhtu tipphetkeks oli sai, mida meile korvide kaupa toodi. Hiljem korteri vaatasime tunnikese “Kaunitari ja koletist”, millest pärast tunnikest loobusime, et saada lisatund und.
Hommikul pidime üksteisega hüvasti jätma, sest mind ootas Rooma ja teisi Istanbul. Sain jälle nautida Flixbusi teenuseid ja jõuda jälle oma armastatud Tiburtina bussijaama. Nädal kloostrielu selja taga, otsustasin jätkata religioossetel radadel ja veeta pühapäevahommik Vatikanis paavsti kuulates. See oli üks veider kogemus, sest juba metroost väljudes hakkas ristiretk Vatikani poole pihta. Tänav oli inimesi täis, kes kõik lootsid näha paavsti ja tema õpetussõnu tõena võtta. Enne Vatikani pääsemist oli kord kui lennujaamas, kõik kotid skänniti läbi ja pidi jalutama läbi metallidetektori.
Terve Vatikani väljak oli inimesi paksult täis, seal olid paavsti groupied nunnad, inimesed Poolast, Venemaalt, Hispaaniast, ütleme nii, et paavst on päris rahvusvaheline superstaar. Ja nagu superstaarile kohane, pakkus paavst oma publikule rõõmu tervitades erinevaid noortegruppe, kes olid kohale saabunud tema nimel ja hõiskasid oma linna nime kuuldes. See oli minu jaoks väga veider ülistada mingit hommikumantlis vanameest, kes erineb tavainimesest vaid selle poolest, et talle mingi kett kaela on pandud. Aga eks igaühele oma.
Edasi tatsasin ma kesklinna poole, et seal turisti mängida. Meryem oli mulle südamele pannud, et ma Fontane dei Trevi juurde ikka läheksin, sest temal jäi see nägemata, nii et see ja Colosseum olid ainsad kindlad punktid, kuhu tahtsin jõuda. Tee peal tegin hommikusöögi peatuse ja mõistsin, et enam ikka heas odavas Lõuna-Itaalias ei ole, 5 eurot läks nagu niuhti.
Enne turismi sihtpunkte leidsin aga väga ägeda poe nimega Fox Gallery. Haaras ta minu pilku tänu kaunile logole imeilusast rebasest ja sisse ma astusingi.
Ei pidanud pettuma, see oli üks lahedamaid poode maailmas, ei tea isegi, kas saabki seda nii nimetada, sest kõik müügil olevad esemed oleks vabalt võinud kuuluda kunstigaleriisse. Seal oli nii postkaarte, magneteid, tasse, märkmikke, raamatuid, pakkepabereid, postreid, kõike, mida minusugune paberiarmastaja hing ihaldab! Lahkusin küll vaid 1 postkaardiga, mille ka teele panin, nii et suveniiri nimel tuleb tagasi Rooma suunduda!
Tee läbi Rooma kulges jalamehena. Rooma õnneks on selline mõnus koht, kus liialt pole kaarti vajagi, kuna iga nurga taga leidub midagi uut, mis silmailu pakub. Komistasin niimoodi näiteks Altare della Patria otsa.
Ja mis kõrgus nurga taga? Colosseum, muidugi mõista. Sisse ma seekord trügima ei hakanud, kuna ei olnud väga palju aega jäänud lennukini, nii et imetlesin teda väljastpoolt. Jääb siis järgmiseks korraks!
Vahepeal otsisin ka ikka kaardi peal, mida vaadata ning oli kirjas, et Pantheon tuleks ikka üle vaadata. Leidsin siis selle platsi üles ja mulle avanes selline vaatepilt:
Mina selle peale mõtlesin omaette, et SEDA ma tulingi vaatama? See on kindel asi, mida näha Roomas??? Kehitasin õlgu ja mõtlesin, et tatsan siis edasi. Keeran ringi ja siis…
Järjekordne hetk aduda, et on lausa ime, et ma püksid õigesti hommikul jalga panen. Igatahes, piinlikkustunne alla neelatud, läksin järjekorda, et Pantheoni ka seestpoolt kaeda. Seest oli ta nagu suur altar Vittorio Emmanuelele ja kindlasti mõjuvõimsam on ta eksterjööri poolest, aga kui ma sees olin, tuli äkki kõlaritest “SSSSSHHHHHHHHH!” – ehk külastajaid kutsuti korrale, et nad ikka pühalikult vaiksed oleksid. Mina seepeale lahkusin itsitades, sest ei tahtnud vastu näppe joonlauaga saada.
Range jumalajünger nagu ma olen, astusin sisse ka paari kirikusse. Mulle tegelikult meeldivad katoliku ja õigeusu kirikud, kuna nad on tõesti nagu kunstiteosed, kõik need maalid ja vitraažid on ikkagi hämmastavad, arvestades veel ajastut, millal need loodud on. Luteri kirikud näevad aga välja nagu külmad laudad, nii et Skandinaaviamaades mind nii lihtsalt jumalakotta ei saa.
Lisapeatus oli Piazza di Spagna, mis oli paksult inimesi täis, nii et seda valikut kahetsesin praktiliselt koheselt. Aga kohal ma olin, nii et pidin üles enda kere vedama mööda Scalinata Della Trinita Dei Monti treppe. Erilist vaadet ta kahjuks ei pakkunud, inimesed olid ees!
Päeva jooksul läks mul kõht tühjaks ja otsustasin endale mingit kõhupoolist leida. Läksin mingisse suvalisse pitsakohta, et väike pitsalõik soetada. Vaevu olin jõudnud pobiseda “Üks pitsa margherita, palun”, kui müüjapoiss suured silmad tegi ja ütles: “Sa räägid NII hästi itaalia keelt!” Ega ma komplimendist kunagi ära ütle, nii et lobisesin temaga veel pisut, kuna pitsa pidi ahjus veel soojenema ja silma täitsa puhkas tema peal. Pitsakoht oli ühtede treppide läheduses, kus mõtlesin väikse puhkepausi teha ja rahulikult leiva luude poole lasta. Olin juba põlvi nõksutamas, et maha istuda, kui mu poole lendas vasikasuurune kajakas, kes mu pitsa naksti! mul käest haaras ja ise seda õgima hakkas. See ei ole minu esmakordne juhus kajakaraisa ohvriks olla, nii et ma ise hakkasin naerma, aga ei hakanud uuesti riskima uue pitsalõigu ostmisega, nii et lahkusin kiirelt sündmuskohalt. Kuna suhkruvett polnud käepärast võtta, et šokist üle saada, ostsin teise parima asja ehk gelato.
Rooma jättis mulle väga sügava mulje. Ma ei tea, miks, aga suurlinnad rahustavad mind maha ja teevad mind õnnelikuks. See pidev melu, mis neis on ja pulbitsev elu haaravad mind meeletult, isegi kui sellega kaasnevad turistidehordid. Roomas lihtsalt oli midagi erilist, temas on mingi maagia, millega mina koheselt kaasa läksin. Ainus asi, mis ma endale negatiivse poolena kirja panin, on vetsude puudus. 8 tundi jalad ristis olla ei olnud mul plaanis algselt, aga nii ta välja kukkus!
Siiski, see väike miinus välja arvata, on Rooma minu jaoks järjekordne linn, kus ma kujutleks end elamas. Kui ma vahepeal kahtlesin, et kas mulle ikka Itaalia meeldib, siis pärast Roomas käiku saan kindlalt öelda, et kui ei meeldi mitte just terve Itaalia, siis vähemalt Rooma jääb alati minu südamesse. Plaanin juba järgmist reisi sinna…
A dopo,
Odélice 