Sõbrad, ma olen Prantsusmaal!

Kuidas ma siia jõudsin?

Algas kõik kell 4.20 hommikul, kui Emme mind üles ajas ja ütles, et me peame varsti minema. Ma ei tahtnud üldse ärgata, kuna see tähendas, et on aeg lahkuda Eestist ja kõigest, mis sinna jääb. Umbes 5.15 olime lennujaamas, kuhu oli saabunud ka Merili, kes mind tahtis pisarates ära saata. Istusin nendega viimase hetkeni, kuni umbes boardinguni oli 5 minutit jäänud. Oh kui raske oli! Mõtled küll, et ah, mis see pool aastat ära ei ole, aga kui see hetk kohale tuleb, mil peadki minema, vot siis hakkab ka minu külm süda midagi tundma. Meid vaatas heldimusega pealt üks lennujaamatöötaja.

Minu esimene lend oli Amsterdami. Seda ma ei mäleta, kuna jäin enne õhkutõusu magama ja ärkasin enam-vähem maas. Lend oli aga 15 minutit hiljaks jäänud ja me jokutasime lennukis veel tükk aega, nii et mulle ei olnud määratud ei duty-free ega Starbucks, mis on üks põhjustest, miks ma välismaal käin. Teine lend oli Baselisse, mida ei iseloomusta ka midagi meeleolukat, kui just strubewaffel ei eruta.

Baseli lennujaamast läksin bussi peale, et jõuda Saint-Louis’ rongijaama. Oodates seal, pidas üks naine mind vist sakslaseks, pöördus rõõmuga minu poole saksa keeles, mille peale mina, viisakas nagu ma olen, vabandasin: “Sorry?” Vaatas mind imelikult ja läks oma teed.

Šveits - kas pole kaunis?
Šveits – kas pole kaunis?

Rongijaamas oli minu esimene katsumus: piletid osta. Prantsuse keeles. Vau, milline feil. Ma ei saanud aru, kui minult küsiti, kas tagasisõidupilet ka või ei, aga muidu sain hakkama. Pileteid saades öeldi veel, et ära unusta komposteerida piletit. Ma olin nagu ok, bussiga olen ikka sõitnud, isegi piletit komposteerinud bussis, I got this. Ootasin siis rõõmuga rongi ja sõin viimased viilud leiba, mis Emme oli mulle taskusse suranud. Lugesin piletite pealt, et tuleb komposteerida enne rongi peale minekut, aga ma arvasin, et see on mingi imelik viis öelda, et enne, kui sa koha endale leiad rongis, siis komposteeri. Läksin siis rõõmsalt rongi peale, aga komposteerijat polnud. Oh, kuidas ma higistasin järgmised 16 minutit seal rongis, kartes trahvi ja mõeldes välja plaani, kuidas ma mängin lolli välismaalast. Ma jõudsin isegi fraasid välja mõelda prantsuse keeles! Higi oli asjatu, keegi mind ei kontrollinud, aga enne järgmist kaht rongi leidsin komposteerija, mis asuski väljaspool rongi, tihti jaamas seeski.

Besanconi jõudnud, läksin bussi peale, mis mind viis kampusesse, kus ma kohe ära eksisin, otsides oma võtmete kättesaamise kohta. Võtmete kättesaamisel oli jälle selline keelekümblus, et kohutav kohe. Muidugi kohe, kui ma hakkasin oma ühika poole liikuma, eksisin ma jälle ära. See kampus on nii suur! Õnneks on majadel nimed, nii et lõpuks jõudsin soovitud kohta, kus ma pidin kolmandale korrusele oma kohvri vinnama. Minu tuba on pisike, aga täitsa hubane. WC ja köök on jagatud korruse peale, aga mul on toas külmkapp, otse voodi kõrval, nii et hommikusöök voodis on väga suure tõenäosusega rasketel hommikutel juhtumas.

Eestlane, nagu ma olen, wifita ma ei saa, nii et hakkasin selle saamisega jamama. Lõpuks see tuli ainult telefoni, nii et täna ootas mind ees infoliinile helistamine. Ma küll oskan prantsuse keelt, aga ma praegu ei tunne end väga mugavalt seda rääkides, kui ma pean mingeid tähtsaid asju tegema, millest peab aru saama, nii et ma hingasin kohe 10 korda rahulikumalt, kui sain inglise keeles oma muret kurta. Praegu mul on ka wifi arvutis, aga ma kardan, et ta jälle kaob, nii et sülitan kolm korda üle vasaku õla seda kirjutades.

Ma küll mõtlesin minna poodi esimesel päeval, kuna viimane söögikord olid need leivad rongijaamas, kuid väsimus murdis mind ja ma vajusin magama. Ärkasin kell 6 hommikul, kindel, et kell on 9 õhtul. Tänase päeva missioon oli maksta oma tagatis ja esimese kuu üür ära ja siis pood leida, et lõpetada see näljalaager. Jalutasin kesklinna, ilma Besanconi kaardita, ainsaks abimeheks screenshot oma teekonnast ja bussipeatuste järgimine. Imede ime, ma ei eksinudki ära, aga tõdesin järjekordselt, et ei tasu uute jalanõudega kuskile minna: minu jalad pole 1. septembrist saati, mil ma Tartusse uute kingadega läksin ja terve Tartu läbi jalutasin, nii valusad, kanged ja villidega olnud. Tee peal tekkis mõte leida üles turistipunkt, et ka kaart saada. Leidsin turistipunkti, aga see oli kinni ning ma pidin veel rohkem jalutama, kui plaanis oli. Aga lõpuks ma ta sain ja leidsin ka poe. Tagasi tulin aga bussiga, ma oleks surnud jala minnes. Kampusesse jõudnud, ei leidnud ma jälle oma maja üles ja tiirutasin seal pisut ringi. Esimeseks söögiks Prantsusmaal oli külm croque-monsieur ja carrote rapée, maakeeli: singi-juustusai ja porgandisalat. Ma olin juba jõudnud unustada, kui head saiad Prantsusmaal on, isegi et ma ostsin mingi suvalise röstsaia. Tuli kohe ka Toulouse meelde, kus mu igapäevane lõunasöök oli võileib. Linna jalutades tuli ka kohe Toulouse meelde, kui mingist põõsast möödudes pahvatas näkku selline kuselebra, et võttis silmad vett jooksma – nii lõhnab Prantsusmaa minu jaoks, sõbrad! Tulge kõik külla!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s