4 mesi a Palermo

Mõtlesin, et vahelduseks lobisen ka niisama. Tänane päev märgib 4 kuud Palermos olemist minu jaoks. Sellesse on mahtunud palju toredat, nii mõningat keskpärast ja ka halba on sattunud selle kolmandiku sekka. Eks ma ürita sellest mingit ülevaadet teha.

  • Ma käisin 1. aprillil esimest korda ooperit vaatamas ja et ta oleks ikka võimalikult eriline, siis Itaalia suurimas ooperiteatris Teatro Massimos. Vaatama sattusin “La Traviatat” ja ooperikaaslasteks olid Meryem ja Pepe. Juba enne ooperit tahtsid nad mulle südameataki tekitada, öeldes, et meil aega on ja tasub ikka enne gelatot süüa. 20 minutit oli aega alguseni ja me polnud teatri läheduseski! Kohale me aga lõpuks jõudsime, istusime kõige kõrgemal rõdul, nii et pidime päris palju kaela küünitama, et lavale näha, aga see oli seda väärt! Mulle hirmsasti ooper meeldis, nii et ehk see on esimene samm tõelise kultuuri nautimise poole?
    IMG_2223
    Rõõmsad lapsed astumas samme sügavama kultuuriteadmise poole

  • Ma ei tea, kas ma olen paksemaks läinud, kuigi hoiatasin kõiki eelnevalt, et ma tulen tagasi väikse mozzarella pallina. Püksid veel lähevad jalga, nii et seegi väike edu! Toit samas on siin siiski imehea ja tihti friteeritud, nii et kolesterool on küll arvatavasti laes. Aga! Siin on imelised turud, kus saab kõiki mu lemmikköögivilju lademetes! Lugege ja imestage, mu pikajalgsed blondiinid, paprikat saab siin 5 tükki 1 euro eest!
  • Mul on meeletu armastus-vihkamissuhe Palermoga. Kui ma turul olen, siis ma täiesti kujutan end ette siin elamas. Kui ma tööle jalutan ja igalpool prügi silman, mõtlen ma, et Palermo on rõve ja tunnen puudust Eesti puhastest tänavatest. Kui ma randa lähen, olen ma jälle õnnelik ja naudin merevees sulistamist. Kui ma aga järjekordset “Ciao, bella” või vilet kuulen, mõtlen ma, et ma ei taha end tunda kogu aeg mingi lihatükina. Eh, vähemalt ei ole kunagi igav…
  • Maddi käis mul külas! Tema oli esimene, kes tuli mulle külla teisest riigist, sest isegi kui nii Merili kui ka Taavi Palermot külastasid, siis nad ei loe, sest nad ise elasid ka sel hetkel Sitsiilias. Maddit oli nii tore näha, sest ta on ka mulle kui tükike kodu või noh, midagi tuttavat.
    IMG_2910
    Teatri eriala lõpetanule kohaselt tahtis Maddi Teatro Politeama ees pilti

    Kuna ta oli siin ainult ühe nädalavahetuse ja tema ainus eesmärk oli süüa sama palju gelatot, kui ta kaalub, siis põhiliselt oligi meil gurmaanide reis. Algas see reede õhtul pitsa ja gelatoga, jätkus laupäeval suure hommikusöögiga koos Eva, Marie ja Meryemiga, kui olime turult kõike head-paremat kokku ostnud, siis sõime cannolot ja arancinat ja pühapäeval panime punkti järjekordse gelatoga.

    IMG_2909
    Jätkan oma usuelu, istudes katedraali ees ja süües taevalikku cannolot

    Söömise vahepeale mahutasime linnavalitsuse  Palazzo delle Aquile külastamise, mis meile mõlemale meenutas Sigatüügast oma treppide ja laternatega ning ka rannas käimise, kus Maddi sai ka esimest korda supeldud.

    IMG_2885
    Gryffindor hinges, aga Potterworldi poolest Slytherini loositud
  • Ma värvisin vahepeal oma juuksed siniseks ja lillaks. Kasutasin ära veel seda võimalust, et mu juuksed blondeeritud, nii et mis muud teha, kui end värviliseks ükssarvikuks värvida. Kahjuks see püsis vaid ühe päeva, mille kasutasime ära, et teha väike pilditõestus. Hiljem on juba mulle öeldud, et äge, värvisid juuksed halliks! Mnjah, kunagi lähevad nad niikuinii halliks mul, miks mitte juba praegu vaadata, milline (loodetavasti) aastakümnete pärast välja näen.

    IMG_2631
    Varsti värvin jälle!
  • Itaalia keelega on nagu on. Vahetevahel tunnen end päris hästi selles suheldes, teine kord ma täiesti suren ajuinsuldi kätte. Raskusi tekitab minu jaoks see, et me kodus suhtleme ainult inglise keeles, nii et mul ei ole väga suurt võimalust praktiseerida keelt väljaspool tööd, poode ja turgu. Peab leidma itaallastest sõpru, aga kuidas??? Ma olen vastamisi täiskasvanuelu probleemiga, et kuidas sõprust sobitada? Päris lambiste itaallaste juurde tänaval ju ei lähe, kuigi ehk peaks? Keeruline elu! Igatahes, üritan end kätte võtta ja tublim olla uut keelt praktiseerides, luban!
  • Pidasime lihavõtteid! Kuna Meryem ei tea tuhkagi neist, siis mina ja Eva võtsime juhtimise enda kätte, keetsime mune ja tassisime hunniku värve lauale. Meryem kiitis meie traditsioonid heaks ja isegi koksisime mune!
    IMG_2444
    Meie kunstiteosed
    IMG_2449
    Algaja õnn võidutses

    Pepe ja Victor lihtsalt vaatasid meie hullusi pealt, aga lõpuks andis Pepegi alla ja tuli muna koksima. Kaotas ta küll koheselt, aga proovis vähemasti! Lõpuks tegime sellest hunnikust munadest Türgipärase salati, nii et kõik kultuurid olid esindatud lihavõtetel.

    IMG_2463
    Kaks noviitsi esmasel koksimisturniiril
  • Palermos oli tänavatoidufestival, kuhu ka meie õgima suundusime. Pileti soolasele toidule lunastasime 2,50 eest, igaüks meist ostis kaks tükki, et suurem valik oleks ning järgnesime lõhnadele. Nad ei teinud nalja, et on TÄNAVAtoidufestival, sest see oli vaid ühel pikal tänaval, kus iga 50 meetri tagant oli midagi, nii et kõht läks seal tammudes päris tühjaks. Endale valisin Pakistani roa ja Pad Thai, mis olid päris head, aga Telliskivi vääriline festival ta siiski ei olnud.

    IMG_2773
    Käed toitu täis
  • Praegu vaatan, et see postitus muutub lihtsalt pühamuks minule endale, nii et miks mitte lisada veel üks pilt, mis mulle meeldib? Tagalugu sellele on, et leader trainingul oli meil töötuba, kus pidime tegema pilte koos inimesega, kellega polnud eriti rääkinud ning vaatama, kuidas töötoa alguses ja lõpus pildid erinevad. Minu lõpupilt oli minust ronimas müüril, sest pidime fakte jagama endast ning üks minu omast oli, et mulle meeldib ronida, nii mägede kui ka muude kõrgete kohtade otsa, nii et see pilt peaks seda väljendama, isegi kui see müür ei olnud just kõrgeimate killast.IMG_8862
  • Ma ei ole elu sees nii suurt koduigatsust tundnud kui praegu. Ma ei tea, miks, aga tunnen meeletult puudust Eesti suvest, oma sõpradega mööda Vanalinna hängimisest, Tartus Kuuba baaris käimisest, Kompressoris pannkookide söömisest, veiniõhtutest Annabeli ja Keiduga, Popularis vesipiibu tegemisest, metsmaasikate ja mustikate korjamisest, moosi tegemisest Mummi ja maukudega, Emme diivanil lebamisest ja niisama lobisemisest, kassidest, Jüriga millegi küpsetamist, Shootersis tantsimisest, maal jões ujumas käimisest ja nii paljust muust, mis hetkel meelde ei tule, aga hingel ikka kripeldab! Ma ise arvan, et enne Prantsusmaad oli mul mingi õnnetusehoog peal, kus leidsin, et Eestis ikka ei ole nii hea, kui mujal, aga Palermos tunnen, et kuigi mul on siin ka tore ja ma ei kahetse siiatulekut üldse, siis suur tükk südamest on koju jäänud. See on teie süü, sõberid, et ma teid taga igatsen, te kohtlete mind liiga hästi!

Elu siis selline Palermos, kolmandik mu elust siin möödanik, topelt sama palju veel ees! Eks see ole edasi selline Ameerika mäed, siin elu just rahulik pole, aga nii ongi huvitavam, jätab vähem aega koduigatsusele. Lisan veel juurde, et mulle meeldib praegu palju rohkem blogi kirjutada, sest teadvustan endale, et mul endal pärast tore tagasi lugeda, nii et tasub ikka mõtted kirja panna. Hindan ka kõigi teie kiitust, see teeb tõesti hingele pai, et ikka ootate minu mulisemist!

Siete carini!

La vita è la vita

Minu vabatahtliku töö enamasti hõlmab vaid kontoris töötamist, kus minu ülesanded vahelduvad inimeste avalduste ülevaatamisest promotsioonide kirjutamiseni itaalia keeles. Ei kõla just põnevalt, aga aitab kaasa mu itaalia keele oskustele ja annab võimaluse möllata Itaalia bürokraatiaga, eriti kui asi puudutab viisade vormistamist. Vahetevahel aga korraldame erinevaid rahvusvahelisi kursusi, mis enamasti kestavad umbes nädal aega ja kutsuvad inimesi ebaformaalselt õppima. Kui ma olin eelmine nädal netikauge, siis see oligi ühe sellise kursuse tõttu, kuhu mina ja Meryem olime appi võetud korraldama ja ka osa võtma, nagu hiljem välja tuli. Liiga detailidesse ma siin ei lasku, mida me ette võtsime, sest siis mu EVS oleks enne läbi, kui kõik saaks kirja pandud. Aga tahtsin ikka midagi endale meeldetuletuseks panna kirja, sest see oli väga äge nädal, põhiliselt tänu kõigile inimestele, kes olid koondunud kokku ühisel eesmärgil õppida, kuidas olla juht ja meediat kasutada.

Algas kõik juba allamäge. Olime valinud korralduseks koha Petralia Sottana, kus me ööbisime kloostris ehk sain lõpuks oma igavese lubaduse täidetud ja kloostrisse elama mindud. Aga mungad elavad tagasihoidlikku elu, seekord lausa nii tagasihoidlikku, et kuuma vett ei olnud meil head 8 tundi umbes. Lisaks olid toad Itaaliale omaselt meeletult külmad, nii et Petralia Sottana linnapea pidi meile tooma soojapuhureid.

IMG_2237
Kloostriõu, kus mungad kohe kindlasti ohverdasid lambaid, milleks muidu see renn seal oleks?

Kloostris ei olnud kööki, nii et lõunatasime ja õhtustasime all-linnas. Nimelt on Petralia Sottana üles ehitatud väga astmeliselt, nii et iga päev kõndisime üles-alla vähemalt kaks korda, mis tihti tõi kaasa tahtmise oma magu tühjendada kloostrisse naastes. Restoraniomanik tituleeris minu oma lemmikneidiseks, kõik tänu sellele, et ma ühel õhtul Meryemiga kahekesi õues õhtustasime, kuigi teised töötajad kahtlustasid, et selle tõi kaasa minu blond pea.

IMG_2271
Petralia Sottana ülaltvaates

Iga päev olid meil erinevad töötoad, et anda kõigile võimalus kätt proovida nende läbiviimises. Minu lemmikud olid Arise (Läti) enesearendusteemaline töötuba, Nilgüni (Türgi) ja Aide (Soome) töötuba juhtimisstiilidest ja meedias oleva propaganda kohta käiv töötuba. Need lihtsalt olid kõige paremini korraldatud ja olid minu jaoks huvitavad, kuigi enamik olid siiski põnevad, vaid harva oli mul tunne, et jään magama mõne töötoa ajal.

Magamisest rääkides, ega me seda liialt seal teinud. Minule ja Meryemile olid sõnad peale loetud, et me peame inimesi tagant utsitama varem linnast tagasi tulema ja kohe kindlasti mitte liiga palju alkoholi tarbima. Nii et loomulikult me jõime liiga palju ja tulime 3 tundi enne äratust linnast pidutsemast tagasi. Petralia Sottana ei ole suur koht, nii et meil ei olnud erilist valikut peokoha suhtes, aga selleks osutus Saxum, kus me jätsime omanikule nii suure mulje, et ta meile mitmel õhtul tasuta jooke välja tegi. Põhisõnaks oli “rituale”, mida omanik kasutas, et kellegagi klõmakas rummi võtta. Selles pubis panime ikka niimoodi hullu, et seinad värisesid. Esimene õhtu, kui me sinna läksime, siis me tõmbasime kõik sitsiillased tantsima, hiljem alles kuuldes, et Sitsiilia kutid just eriti ei tantsi, mil saime aru, miks kõik meid vahepeal lihtsalt jõllitasid. Nad olid aga kõik väga huvitatud sellest, mida äkki hunnik välismaalasi Petralia Sottanas teevad ning rääkisid meie kõigiga keelebarjääridest hoolimata, kuigi mina sain väga palju oma itaalia keelt harjutada. Teisel õhtul, kui me sinna läksime, siis plaan oli alguses tagasi tulla, et pidu kloostris jätkata, aga nagu ikka, reggaeton võttis võimust ja hakkasime tantsima täiesti tühjas pubis. Seda vaba ruumi kasutasime ära selleks, et pidada maha võimsad tantsulahingud, kus kellegi tagumik ei jäänud hööritamata ja slutdrop tegemata. Kuigi meie peod olid ülinaljakad ja võimsad, siis nad maksid meile alati järgmine päev kätte, kui vesi oli parim sõber ja surm silme ees.

IMG_2299
Mina ja Nilgün peojärgsel hommikul

Ühel päeval oli meil vaba pärastlõuna, kus läksime Cefalùsse. Meil oli seal kahjuks ainult 4 tundi, mille jooksul jalutasime mööda linna, peesitasime päikse käes ja ostsime gelatot. Aris oli ainus aktiivne, kes viitsis Cefalù mäe otsa ronida, mina arvasin, et meil jääb aega väheks selleks, aga kui tagasi lähen, siis võtan mäevallutamise ette, isegi kui see maksab 4 eurot.

IMG_2325
Cefalù ja ta mägi
20170408_144852
Vasakult: Deniel (Makedoonia), Leo (Soome), Aris, Aide, Elina (Läti) ja mina Cefalùs

Üleüldiselt tegid trainingu toredaks kõik inimesed seal, me saime esimesest päevast väga hästi läbi, pidevalt töötubadesse hiljaks jäädes, kuna jutt ei saanud kuidagi kunagi otsa. Hirmus kurb oli lahkuda, kuna nädalaga oli saanud uueks normiks mäest üles-alla ronimine ja pidevalt inimestega ümbritsetud olemine. Reaalsuses ajaks selline elu mind lõpuks täiesti hulluks, aga nädal sellist elu andis küll energiasüsti edasiseks. Natuke lisakurbust lisas see, et kõik teised said koju tagasi minna oma pere-sõprade juurde, aga mina pidin Palermosse naasma, mis küll nagu on kodu, aga samas ikka ei ole ka. Nii et väike koduigatsus tuli peale, mille kustutas pakk, mille Jüri oli mulle saatnud kõige hea ja paremaga, mida Eestist saada on.

IMG_2355
Diabeet on tulekul!

Igatahes, hetkel üritan Palermo eluga jälle ära harjuda. Loodan kunagi kõiki trainingul osalejaid kuskil kohata, aga eks elu teeb oma korrektuurid ja mõistan, et see ei pruugi võimalik olla, aga mis teha, lootus on lolli lohutus…

Baci!

Mandorlo in fiore a Agrigento

Tundub, et ma muud ei teegi, kui tripin mööda Sitsiiliat ringi ja eks ta enam-vähem tõsi ka ole, Palermot tunnen kahetsusväärselt vähe, aga kui on rongiühendused päris head, siis kasutan võimalust ära ja näen ka saarekest, kus elan. Seekord viisid rööpad meid Agrigentosse, kus oli toimumas festival Sagra del mandorlo in fiore. Asualt öeldes, ega me eriti midagi selle kohta ei teadnud, aga et juba kaks sitsiillast meile olid seda soovitanud, siis mõtlesime, et vaatame järgi!

Läksime sinna juba laupäeva hommikul, et päevast viimast võtta. Enne kottide airbnb’sse viskamist tegime väikse kohvipausi ja siis otsustasime Valle dei Templisse minna, kuna pidustused linnas pidid alles õhtul toimuma.Agrigento on väga huvitav linn, sest ta on ehitatud künka otsa, nii et kuskile jõudmiseks peab kogu aeg mööda treppe üles-alla käima. Meie korter oli õnneks üpriski lähedal ülalinnale, nii et liialt ei pidanud põlvi kulutama, aga Valle dei Templi oli täiesti linnast väljas, nii et pidime päris palju laskuma. Valle dei Templi ise on vabaõhumuuseum, kus saab näha Vana-Kreeka templeid ja nende jäänuseid ning näha, kuidas Vana-Kreekas elati. Minekuks valisime muidugi imelise päeva, mil päike lõõskas, nii et higinäärmed töötasid täisvõimsusel. Kohale me aga jõudsime, isegi kui tegime meeletu suure ringi, et leida piletikassa, mida tegelikkuses oli kaks, aga me suutsime valida muidugi kaugema. Valle dei Templi oli väga äge koht, kus jalutada ja ajalugu näha ning mis tegi selle veel lahedamaks, oli must kass, kes meiega tee peal liitus. Panime talle nimeks Marcel ja nii oligi meie reisiseltskond viiene.

Kahjuks ajas meid ja Marcel lahku teiste külastajate koer, kes Marceli puu otsa hirmutas. Meie jätkasime teed ja Marcel leidis endale itaallastest nunnutajad – Marcelist sai Marcello.

IMG_1894

Templitesse kahjuks sisse minna ei saanud, aga tegime palju pilte langenud ingliga. Mina vähemalt kutsusin teda nii, sest ta pikutles külili ja tal olid tiivad. Igaüks, kes on kunagi Agrigentos käinud, on teinud temaga pilti, nii et ega me saanud halvemad olla.

Pärast Valle dei Templit sattusime kokku teiste Palermo vabatahtlikega ning läksime sööma. Kuna olime päris surnud Valle dei Templist, tundus hea mõte võtta vastu kohviku pakkumine osta väga grandioosne jäätisekokteil.

IMG_1955

Mina ja Carla võtsime selle kahe peale, sest see tundus meeletult magus ja seda ta ka oli, nii et ei kahetsenud. Ei saaks öelda, et ta oleks meeletu maitseelamus olnud, ta on siiski ainult Instagrami vääriline asi ehk ilus vaadata, aga sisu pole. Jätkasime pärast seda suhkrulaksu linna avastamist ja veetsime õhtu teiste vabatahtlike Bed&Breakfastis, kus tegime hunniku pastat ja jõime veini. Sealt suundusime linna, kus oli Sitsiilia muusika kontsert, mis oli üllatavalt hea muusikaga, nii et möllasime seal kontserdi lõpuni. Hakkasime siis edasi liikuma, aga meid peatas Hispaania muusika ühe baari ees, mis jala tatsuma pani. Sinna me lõpuks ka jäime, kuni uni meid murdis ja voodisse vedas.

Pühapäeval olid pidustused juba suuremad. Tahtsime jalutada Agrigento katedraali juurde, aga meid peatas paraad, mis läbi linna tutvustas eri rahvustest tantsijaid ja muusikuid, kes pidid esinema pärastlõunal festivali lõputseremoonial.

Paraadile jõudsime üldse ainult sellepärast, et nad jäid itaallaslikult hiljaks ja alustasid tund aega hiljem ettemääratud ajast. Peale paraadi jätkasime ristiretke katedraali poole, kus saime katedraali otsa ronida ja Agrigentot ka ülaltpoolt näha.

Pärast katedraali külastust kohtusime Taavi ja teiste Catania vabatahtlikega ning suundusime taaskord Valle dei Templisse, et näha festivali lõpupidustusi. Järjekordselt pidime sinna jalutama, sest see on traditsiooniks saanud, isegi bussid ei sõida sel päeval. Võtsime end siis itaallaste sappa ja läksime nagu üks mees templite poole.

Lõputseremoonia ise oli väga vahva, sest kõik riigid esinesid oma tantsudega seal ja paljud neist olid väga hoogsad, mis haarasid kaasa. Minu lemmik oli Palestiina, kus tantsijad hüppasid nii kõrgele ja keerlesid nii kiiresti, et tundus uskumatu, et nad sellises palavuses lõpuks kokku ei kukkunud. Tagasi Agrigentosse läksime ka kui palverändurid, ostsime enne rongi kosutuseks jäätist ja pagesime tagasi Palermosse.

Agrigento on täitsa tore, aga ilma festivalita ei oleks ta just väga huvitav olnud, nii et arvatavasti tagasi sinna peagi ei suundu, kui just seal mingit uut sündmust ei korraldata. Siiski oli tore nädalavahetus, kuna sai palju nalja ja teiste vabatahtlikega jälle aega veeta. Tuli jälle Nola meelde, kus Sitsiilia vabatahtlikud alati kõige rohkem lärmasid ja pidu panid!

Baci!

Pakisaamissaaga – Itaalia eri

Kui olete olnud minu kauaaegsed lugejad, siis teate, et Prantsusmaal oli mul igasuguseid probleeme, et pakke kätte saada. See oli tõesti keeruline ja pani mu prantsuse keele päris tugevasti proovile. Kuna Itaalia ja Prantsusmaa kuuluvad mõlemad Vahemeremaade kategooriasse, ei oodanud ma palju enamat Itaalia postiteeninduselt. Aga kui ma küsisin teistelt korteris, et kuidas on siin pakke kätte saada, oli alati sama vastus: Lihtne! Pakk tuuakse sulle koju kätte, ükskõik, kes võib selle vastu võtta ja ongi kõik!

Oh, milline õnn ja rõõm mind sel hetkel valdas, nii et kui Sten, Annabel ja Keidu mulle avaldasid, et saatsid midagi minu poole teele, ei olnud ma üldse mures, peaaegu alati on meil ju keegi kodus. Kahjuks aga see nädal, mil pakk Sitsiiliasse jõudis, hakkasid meil kõigil itaalia keele kursused, mis meid kodust eemale viisid 4 tunniks igal hommikul, lisaks pärastlõunati vabatahtliku töö ei saanud tegemata olla, nii et pikk aeg oli päevast meil kõigil vaja kodust eemal olla. Väga halb kombinatsioon paki saamiseks ja Murphy seadus tõestas end järjekordselt.

Mulle helistati siis, kui olin kontoris ning nägin sõnumit alles hiljem, et kuller oli käinud. Ma ise ei julgenud tagasi helistada, sest kuigi ma käin A2 tasemel itaalia keeles, siis ma olen meeletult halb kuulaja, eriti kui mul pole inimest ees, kelle näoilmeid ja žeste jälgida. Aga kahjuks pidin siiski selle tee ette võtma, kuna mulle helistati siiski hiljem tagasi. Vestlus käis umbes järgnevalt:

Postitöötaja: “Tere, me üritasime teile pakki enne tuua”

Mina: “Jah, ma ei olnud kodus kahjuks”

Postitöötaja: “Okei… *itaaliakeelne mula* eesnimi ja perekonnanimi… *itaaliakeelne mula*”

Mina: “Vabandust, ma pole itaallane, rääkige palun aeglasemalt”

Postitöötaja: “Pole itaallane? *veel itaaliakeelset mula sama kiirelt*”

Mina, vaikselt juba nööri kaela panemas, sest ei saa mitte midagi aru: “…”

Postitöötaja: “Halloo? Halloo?”

Ja nii ta jätkus umbes 10 minutit, kuni ma sain aru, et nad arvasid, et vale aadress on pakile märgitud, kuna meie uksekellal on teine nimi. Sain siis neile öeldud, mis uksekella vajutada ja palusin, et nad tuleksid järgmine päev pärast mu itaalia keele loengut. Vastus: “Jaa, homme helistame!” Oeh, tahtsin juba guugeldada, kus oleks lähim kask, et sooritada väike “Tõe ja õiguse” Juss.

Järgmisel päeval olin terve päeva pinges, sest teadsin, et järgmine kemplemine itaalia keeles ootab mind ees. Muidugi eriti ebasobival ajal: olin itaalia keeles, kui järjekordne kõne. Oehhhhh… Nii palju sain hakkama, et leppisin kokku, et jooksen koju ja siis helistan tagasi, et see pagana pakk kätte saada. Mul olid närvid juba nii krussis, et tahtsin oma telefoni vaikselt vetsupotti poetada, et keegi mind enam tülitada ei saaks. Kui tagasi helistasin kodust, siis öeldi itaallaslikult, et 10 minutit ja kohal. 10 minutit võrdus 50 minutit. Ma ei suuda ikka harjuda sellega, et kõik pikeneb rahulikult vähemalt kahekordseks ja see on veel kiirelt tehtud…

Peale kõike seda stressi tundsin küll, et itaalia keel ja Itaalia loogika jääb mulle igaveseks hoomamatuks. Paki sisu aga suutis mu meele jälle rõõmsaks teha, nii et kõik läks asja ette! Pakis oli hunnik šokolaadi ja Kalevi komme, kirjad kõigilt kolmelt, sokid, vahvlid Amsterdamist ja pakisupid nii Annabelilt kui ka Keidult (nad ei olnud oma pakkide sisu varem arutanud, nii et naljakas kokkusattumus), et mul ikka mustadeks päevadeks oleks midagi süüa. Hirmus armas oli ja sellise nunnuduse nimel elaks kõik selle uuesti läbi, aitäh!

Alati on nii tore teada, et kodus on tagala olemas, kes ikka muretsevad minu heaolu pärast ja on valmis mulle midagi nii südantsoojendavat saatma. Kommid on juba ammu hävitatud, sest kõik, kes on kunagi Eestiga kuidagi kokku sattunud, armastavad Kalevit ning ma olen ikka lahke jagama. Lemmikšokolaadid hoidsin siiski endale, sest ega ma siis loll ole, et endale vaid näpud jäävad!

Aitäh, sõberid!

Andiamo a comandare

EVSi tehes on alati kohustuslikuks trainingud. Minul tuleb neid kolm: on-arrival (saabumis), mid-term (poole aja) ja lõputraining. 16. jaanuaril lahkusime kõik meie korterist ka esimesele, mis toimus Nolas. Et sinna jõuda, veetsime 10 tundi rongides. Kõige põnevam osa pika sõidu juures oli Messinas, kus rong pakiti kokku praami peale, et saada mandri-Itaaliasse.

img_0957

img_0956

Trainingu päevaplaan oli selline, et hommikupooliku veetsime igasugu rühmamänge tehes ja mingites workshopides osaledes ning pärastlõunal olid itaalia keele tunnid. Need workshopid olid toredad selles mõttes, et sai paljude inimestega kohtuda, aga eriti mingit sügavamaid teadmisi edasi ei andnud. Ka itaalia keel, mis alguses tundus väga intensiivne, pettis mu lootusi: kõik olid eri tasemel loengutes ja siis vahepeal rääkisime ainult inglise keeles seal, mis ei edendanud just mu keeleoskust.

Õhtuti olid meil päris valjud peod, mis kestsid hommikuni. Peod olid väga erinevad: hotellitoas, kuskil baaris või lihtsalt kuskil parklas. Kord käisin sellisel kogunemisel, mis kujunes rap battleiks. Õnneks räppisime kõik oma emakeeltes, nii et ei olnud nii piinlik, sest keegi ei mõistnud, kui halb sa tegelikult olid. Ühel õhtul hotellis pidutsedes oli muusika aga lausa nii valjult, et meid tuli trainingu läbiviija noomima kell kaks öösel ning hiljem saime teada, et teised külastajad, kes sel öösel hotellis ööbisid, keeldusid maksmast oma tubade eest. Hotell oli hiljem kindlasti väga õnnelik nähes meid lahkumas.

Meie viimasel päeval oli meile korraldatud hüvastijätupidu (hotelli kurvastuseks), kus saime kirjutada paberilehtedele teiste kohta kauneid sõnu. Minu lemmikud minu paberil olid: “OK tots”, “sa räägid imehästi prantsuse keelt… prantslanna” ja suurelt ühele lehepoolele kirjutatud “I ❤ U”.

img_1010
Hotelli tagaõu

Kõige toredam oli päev, millal oli meil võimalus veeta vaba aega Napolis. Jalutasime mööda linna ringi vaatamata vihmasajule ja tegime kõike, mis on kohustuslik Napolis ehk sõime babat, pizza margheritat ja sfogliatellat.

img_0968

img_0999
Kuulus pizza margherita, mis sündis, nagu ikka, inimeste vajadusest toidu järgi vaesel ajal. Neil oli vaid tomatikastet, jahu, õli ja mozzarellat ning nii ta läks!
img_1005
Carla (Saksamaa) poseerimas kuulsa pizzeria ees, kus Julia Roberts filmis “Eat, pray, love” toiduelamuse sai
img_1008
Imeline sfogliatella pistaatsia ricottakreemi ja šokolaadiga

Ainult toiduturismi ka ei teinud, jalutasime ikka ringi ka seal, et kõik see toit välja teenida.

img_0980

img_0979
Suur jõulumuna keset Napolit, nad just ei kiirusta oma jõuluehete mahavõtmisega
img_0973
“Armastuse tänav”: igal pool mööda seda tänavat olid üles riputatud armastuskirjad või hellad sõnad

img_0974

Üks huvitav asi, mida meile Napolist räägiti: Napoli inimesed väga armastav ilutulestikku, nii et iga õhtu on kuulda kuskil pauke, see on täiesti normaalne. Aga kui ilutulestik on keset päeva, siis see tähendab, et uus laadung narkootikume on sisse toodud. Nagu Palermo, on ka Napoli siiski maffialinn, nii et igasugune kuritegevus on seal väga elus ja igapäevase elu osa.

img_0972

Mis mulle aga Napoli juures enim meeldis, oli muidugi Vesuvio! Järjekordne mägi, mida heal meelel vallutaks.

img_0988

Training, isegi kui ta mind nii väga ei valmistanud kuidagi EVSiks ette, oli kokkuvõttes siiski ülitore. Sai paljude teiste toredate vabatahtlikega tuttavaks ja indu alustada ise ka tööd. Jagasin oma kõvasid kaardimängu teadmisi ehk õhtud olid täis bismarcki ja stressi mängimist. Kohtusin ka ühe väga toreda eestlase Taaviga, kellega jagasime ühesugust huumorimeelt, nii et oli päris kurb temast lahkuda Messinas, kus tema suundus Cataniasse ja mina Palermosse. Aga mõlemad linnad on Sitsiilias, nii et alati saab külas käia!

A presto!

Il caffè turco

Minu hiljutiseim korterikaaslase ja teise vabatahtlikuga kohtumine oli reedel, kui majja naases Meryem Türgist. Endaga tõi ta kaasa terve hunniku Türgi maiusi ja ka Türgi kohvi, mida ta õpetas tegema minule ja Evelinale, sest miks ka mitte, Türgis ma pole küll käinud, aga tore on ikka õppida uusi kultuurilisi asju.

Türgi kohvi jaoks on täitsa oma pott, kuhu tuleb sisse panna külma vett tassi kaupa nii palju, kui on joojaid. Siis tuleb lisada iga jooja kohta 1 kuhjaga teelusikatäis kohvi ja kui soovitakse, siis suhkrut. Meryem lisas suhkrut, sest ehk kartis, et see liiga kange meie jaoks, kui seda ei lisa. Siis tuleb segada ning panna pott vaiksele tulele kuni hakkab mullitama. Siis see vaht tuleb tõsta tasside põhja nii, et tassipõhi oleks kaetud. Pott läheb tagasi tulele, mis nüüd juba tugevam, kohv tuleb ajada keema, et ta tõuseb ülespoole ning siis tassidesse jagada. Tähtis on see, et igal tassil on vaht peal, kohvi end ei peaks väga näha olema, siis on hästi tehtud.

img_0939
Mullitamas

Kohvi tegemise kõrvale rääkis Meryem meile igasuguseid toredaid Türgi kohviga seotud lugusid. Näiteks, Türgis on kombeks, et mees peab küsima naise perekonna käest alguses luba, et abielluda. Küsimine käib niimoodi, et mees tuleb naise perekonna juurde ja siis naine valmistab kõigile Türgi kohvi. Oma tulevase tassi paneb ta aga suhkru asemel soola. Kui mees seda jäledust ära ei suuda juua, siis see tähendab, et ta ei armasta oma noorikut piisavalt.

Mõned aga tahavad oma tulevast potentsiaalset abikaasat eriti proovile panna. Paar aastat tagasi olevat üks neidis pannud igasugu eri vürtse ja pipraid oma väljavalitu tassi, mis tekitas sellise mürgi, et mees sai südamerabanduse ja suri.

img_0943
Lõpptulemus

Pärast kohvijoomist tegime ka ennustamist. Selle jaoks tuli alustass panna tassi peale, siis kolm korda seda keerutada vastupäeva ja siis enda poole pöörates keerata see ümber. Siis tuli oodata kuni tass täiesti maha jahtub ja siis tass tõsta üles. On olemas mingi app selleks, mis ennustab, nii et tuli teha pilti kohvipaksust põhjas, tassi äärest ja siis alustassist, millelt on üleliigne vesi ära valatud.

img_0946
Tulevik tundub olevat sitt, aga eks ta ole siis kaugema tuleviku väetis!

Minu ennustus on järgmine:

  • Ma olen “sweet tongue” nagu Meryem ütles, ehk ma oskan oma sõnadega moosida nii hästi, et saan alati, mis tahan. Lisaks olen ma diplomaatiline.
  • Ma leian üles midagi, mille ma olen ära kaotanud. Selles ma kahtlen, sest kõik asjad olen ma kaotanud Eestis, Sitsiiliast on neid raske üles leida.
  • Keegi pakub mulle mingit reisi, ma nõustun ja sellest tuleb elu seiklus.
  • Mu elus on keegi, keda ma väärtustan, aga kes seda ei vääri. See peaks mu elus tekitama tuska. Pole veel suutnud välja mõelda, kes see olla võiks, nii et tuska elus hetkel pole.

Ma muidu ennustamisse ei usu, aga seda oli täitsa tore teha ja kuulda selliseid heietamisi mu tuleviku suhtes. Kohv ise oli omamoodi, minu jaoks natuke liiga magus, aga Türgi maiustega täitsa maitsev, nii et siiski kogemus omaette. Mu lemmikasi selle kohvi juures oli serviis, milles seda serveeritakse, sest see meenutas nukkudele mõeldud portselani, mis mul väiksena oli.

Eks ma nüüd siis istu ja oota, kas mu tulevik läheb ennustuse kohaselt või ei…

Una settimana in Palermo

Peaaegu nädalake Palermos veedetud ja ma pole midagi eriti teinud! Mulle saadeti mingi list, et mida Sitsiilias teha, ning Palermo kohta oligi öeldud, et siin ei tehtagi midagi! Tasub vaid hommikuti cannolisid süüa ja õhtuti pidu panna. Ma cannolisid pole veel söönud, aga mul terve aasta selleks aega!

Aga pidu olen pannud! Eelmine laupäev käisime väljas ja mulle tutvustati Palermo ööelu. Väga veider on see, et isegi kui on õues külm, siis kõik baaride istmed on ikka väljas, nii et põiepõletiku oht on suur. Jõime mingit veinilaadset jooki, mille nime ma ei mäleta, aga mille kohta ütlesin, et see maitseb nagu sangria, mille peale Pepe pidi otsad andma.

Sain ka oma esimesed tänavatoidu maitsed: panelle e crocchè ja meusa. Esimene neist koosnes kartulikroketitest, kikerhernekroketitest ja lihtsalt mingist tainalötakast, mis kõik olid friteeritud. Mina, suur kikerhernearmastaja, eelistasin muidugi kikerhernekroketeid. Meusa aga on  kopsuliha (vähemalt nii ütles mulle Victor, aga Google ütleb, et see põrn, nii et ma ei tea, siseelund siiski!), mis kiirelt pannil praetud, soola, sidruni ja pipraga maitsestatud, ja saia vahele topitud. See oli rasvast nõretav, aga üllatavalt hea maitsega, kuigi igapäevaselt seda ei näriks.

Pidu lõppes meil ühes garaažis, mida teised kutsusid “Aafrika klubi”. Alguses oli väga veider, sest mina, Eva ja Marie olime ainsad tüdrukud seal. Hiljem siiski hakkasime ka jalga keerutama ja oli väga tore. Mis ei olnud tore, oli see, et pidime pärast öösel koju kõmpima. Palermos on küll mingid ööbussid, aga need käivad nii nagu jumal juhatab, nii et nende peale me lootma ei jäänud.

Järgmine päev kaua magada ei saanud, sest sain kokku ühe Eesti tüdrukuga, kes ühes teises sarnases organisatsioonis praktikat teeb. Ta näitas mulle turgusid ja jalutasime niisama Palermo peal ringi, et ma saaks tutvuda oma selle aasta kodulinnaga. Käisime isegi gelatot söömas, sest meie jaoks oli ilus soe ilm, aga kui ma sellest oma organisatsiooni juhile Massimilianole rääkisin, siis ta tegi suured silmad: “Gelato talvel?”

img_0912
Pistaatsia ja nutella gelato

Nüüdseks olen ma ka oma mentori Giuliaga kohtunud. Mentori ülesanne on toetada vabatahtlikku, kui on vaja mingeid keerulisemaid asju ajada (näiteks Itaalia number saada, mida ma peaks homme tegema) ja kui tekib vabatahtlikul mingi probleem oma organisatsiooniga, siis mentor saab olla vahendajaks. Ning muidugi saab mentor ka tutvustada linna ja parimaid kohti, mida külastada, et vabatahtlik kohe alguses pead ei kaotaks. Giulia on väga tore, õpib statistikat ülikoolis ja huvitub psühholoogiast. Tema inglise keel ei ole just kõige parem, aga see ongi hea, sest siis ma saan äkki temaga kiiremini itaalia keeles rääkima.

Itaalia keelest rääkides, ma ikka üritan iga päev midagi õppida, aga sõnad ei taha väga meelde jääda, eriti arvestades, et minu õppimisprogrammis pakutavad sõnad pole sellised, mida kogu aeg kasutaks. Aga käisime laupäeval turul ja seal ma sain täitsa hakkama! Õppisin seal ära sõnad “muna” (l’uovo) ja “sibul” (cipolla), mis on kindlasti kasulikud tulevasteks käikudeks. Kui muid sõnu ära ei õpi, siis võite ette kujutada, mida ma aasta otsa söön…

Ma üks päev panin end kogemata ka põlema. Gaasipliidiga olen ma elus vähe süüa teinud ja läks meelest, et seal siiski elav tuli. Mul oli pott ja pann tulel ning kui ma panni poole sirutusin, siis nägin silmanurgast, et poti all tuli kuidagi põlemas eriti ereda kollase leegiga. Aga see, mis põles, ei olnud pliidiraud, vaid minu kampsun, mis oli lehvinud tule sisse ja mida tuleleegid kohe meelsalt limpsama hakkasid.

img_0915
Tulekahju ohver

Kui ma esimest korda kontorisse läksin, siis ma pidin joonistama endast pildi, mis mind peaks iseloomustama, nii et lõpetuseks jätan selle siia:

img_0914
Max kunst

Ci vediamo!

La mia casa

Palermo, olles küll kõvasti enam pingviinide pool, kui Eesti, ei ole hetkel kõige soojem. Kuigi mulle meeldib, et meri on kiviviske kaugusel, ei paku ta just eriti lohutust 6-kraadise külmaga, mil ta õhkab jäist tuulekest mu näole ja sügavale kontidesse. Asja muudab veel hullemaks fakt, et sitsiillaste elumotoks on vist “Kütmine teeb toa soojaks, põrgu on kuum, ergo, kütmine on saatanast, tublide kristlastena ärme seda tee”. Ehk mu kodu on ka külm, mis tähendab, et kui ma juba Eestis olin koduste riiete poolest põhimõtteliselt moe-etalon, siis siin olen ma viinud selle järgmise tasemeni:

img_0913
Teismeliste ninjakilpkonnade veidike vanem ja leetrite käes vaevlev viies liige

Mis veel minu kodu on? Ta on väga suur. Meil on vähemalt 6 tuba, mida hetkel jagan 4 teise vabatahtlikuga: Eva (Läti), Marie (Prantsusmaa), Victor (Prantsusmaa) ja Pepe (Hispaania). Lisanduma peaksid veel hiljem David (Hispaania), Meryem (Türgi) ja Sasha (Slovakkia). Kõik, kellega seni olen tutvunud, on olnud väga toredad, ainult et nad kõik on täielikud ööloomad. Hommikud veedan ma oma lemmikinimese ehk iseendaga, sest kõik teised põõnavad, kuis jaksavad.

Mu kodus on olemas kõik eluks vajalik: pliit koos ahjuga, 2 külmkappi, pesumasin ja wifi! Minu üle juba tehti nalja, et tüüpiline eestlane, hoolib vaid wifi olemasolust, ülejäänu puudumisega saab hakkama! Eks ta nii ole ka, ega armsa wifita ma teile muljetada ju saaks. Veel on siin mitu rõdu, ühte reostavad pidevalt tuvid, nii et selle ust lahti jätta ei tohi, kui me just ei otsusta, et tahaks saada kõik parasiidid ja viirused, mida need lendavad rotid meile lahkelt jagaksid.

Hoone, milles mu koduke asetseb, on 60ndatest. See tähendab seda, et meil on majas lift, aga ta on selline omapärane. Sel on mitu ust, mida tuleb ise kinni panna, et liftike sõitma hakkaks. Kui pärast sõitu neid uksi taaskordselt ei sulge, siis jääb liftike ühele korrusele pidama ja mitte keegi ei saa temaga lõbusõitu teha. Kapriisne, mis teha.

Ka torustik on meil tujukas. Vetsupotti ei tohi mitte midagi visata, mis ei välju inimkehast, sest muidu võib ta ummistuda. Ja mitte ainult tema, kus siis nii! Terve hoone vetsupotid ei tööta siis korralikult! Kuna me oleme kõige nooremad selles armsas hoones, siis muidugi süü läheb alati nende kaela, kes ei olnud maja ehitamise ajal juba mõningad aasta(kümne)d elu näinud, nii et me üritame ikka eriti korralikud olla ja torusid mitte kurnata.

Naabreid ma veel näinud pole, nii et nende kohta ma eriti midagi öelda ei oska, aga ümbruskond tundub olevat vaikne. Meil on pood otse üle tee, nii et õhtuseid snäkke saab käia edukalt ostmas. Ka on nurga taga pagariäri sarnane asi, kust saab reede ja laupäeva õhtuti 24h osta toitvaid süsivesikuid, nii et vast nälga ei jää.

Hetkel elan üksi toas, mis on ruudukujuline ja mille aken ei sulgu täitsa korralikult. See-eest on siin suur kapp, väike lauake ja riiul. Ma ei oleks üldse vastu, kui ma ei peaks kolima kellegagi kokku, sest olen juba harjunud mitte kellegagi tuba jagama. Aga eks aeg näitab, mis minust ja mu toa olukorrast saab, kas jääme kokku või viib õel saatus meid teistele radadele. Hoian teid selle põneva teemaga kursis!

Baci!

Sono a Palermo!

Nagu paljud teavad, siis veedan 2017. aasta Palermos, Sitsiilias. Ametinimetuseks on mul vabatahtlik, aga ma päris täpselt veel ei tea, mida see endas hõlmama hakkab.

Kuidas ma siia sattusin? Eelmise aasta märtsis tekkis minul kriis: ülikool hakkas lõppema ja mul ei olnud aimugi, mida edasi teha oma eluga. Ma küll kandideerisin Lundi ülikooli lingvistika ja prantsuse keele alale, aga oh seda õnne ja rõõmu, ma konkureerisin vaid iseendaga ning isegi imelise minu jaoks ei avatud seda eriala, nii et kui ma sinna ei saanud, ei soovinud ma ka mujale kandideerida. Mott oli maas, tulevik tume, meel tusane.

Merili ei lasknud mul aga niimoodi kassiahastuses olla ja hakkas mulle muid võimalusi välja pakkuma: workaway, lapsehoidjaks kuskile, vabatahtlikkus… Vabatahtlikkus haaras tähelepanu ja nii hakkasingi endale projekte ja saatvat organisatsiooni otsima. Saatsin motivatsioonikirju kõikjale ja tükk aega oli vaikus, mis ei aidanud just meeleolule kaasa. Ja siis äkki sain lausa kaks meili Prantsusmaa projektidelt, et kokku leppida Skype intervjuu. Üks neist projektidest oli internaatkoolis, kus oleksin õpetanud inglise keelt ja mingeid kooliväliseid tegevusi korraldanud, teist projekti ma ei mäleta, aga see pole ka tähtis, sest sinna mind ei valitudki. Internaatkooli projekti mind valiti kohe pärast intervjuud ja ütlesin ka jah, sest see tundus hea mõttena hoida endal tagavaraplaani, kuigi tegelikult oli Palermo projekt mulle palju rohkem meeltmööda.

Päev pärast jah-sõna andmist Prantsusmaa projektile sain kirja Palermost, et ka intervjuu kokku leppida. Arvasin, et paha see ei tee, isegi kui ei valita, saan Prantsusmaale. Intervjuu oli hästi tore ja itaallased kuidagi hakkasid kohe mulle meeldima oma sõbralikkuse ja siirusega, nii et hakkasin siiski lootma, et saan hoopis Sitsiiliat avastama minna. Ja nii ka läks, sain juba järgmine hommik kirja, et mind ka oodatakse Palermos. Oeh, dilemma, mida küll teha. Ütlesin siiski ka neile jah-sõna, sest kumbki projekt polnud veel rahastust taha saanud, nii et ei olnud kumbki raudpoltkindel.

Kuni juulikuuni tiksusin ja ootasin. Tegin tööd ja mõtlesin, et kas üldse midagi tuleb sellest vabatahtlikkusest välja, aga plaan B-ks oli siis edasi töötada ja vaadata, mis sellest tuleb. Ja siis tuli uudis, et mõlemad projektid rahastatud! Väga halb, aga murdsin lõpuks prantslastel südame, sest siiski Sitsiilia tõmbas enam oma intrigeeriva tundmatusega.

Ja nii oligi 2017.aasta mulle ette planeeritud. Kodust lahkumine oli seekord keerulisem, kui Erasmusele minna, sest tundsin, et on palju rohkem, mida ja keda maha jätta…

Aga siin ma olen! Pärast 14-tunnist reisi, mille sisse mahtus 3 lendu (Tallinn-Amsterdam-Rooma-Palermo) ja bussisõit, jõudsin oma elukohta. Elan väga suures korteris, mille tubasid ei ole ma ikka suutnud kokku lugeda, sest siin nii palju vabatahtlikke eri maadelt: Läti, Prantsusmaa, Hispaania, Türgi ja ka Itaalia. Siin on päris jahe, nii väljas kui ka sees, sest ei usuta väga kütmisesse. Sattusin natuke halval ajal siia, sest täna on punane püha ehk kõik on kinni ja ma ei saa endale süüa osta. Homme aga saab juba turule mindud ja saan hakata inimeseks. Näljas ka pole, sest teised vabatahtlikud andsin näljasele ka süüa, nii et nad juba meeldivad mulle!

Hetkel tundub aasta väga pikk aeg, sest ma pole veel oma tööd alustanud, aga loodan, et peagi hakkab ta lendama, sest palju on teha ja näha. Kindlasti kavatsen reisida ja ka mandri-Itaaliat avastada, aga seda kindlasti soojemal ajal, kus ma ei tunne, et välja minnes saan kui rentslirotiks, kes pidevalt läbimärg ja karv turris.

A presto!

img_0887
Vaade mu aknast – selle mäe otsa ma veel ronin!