Jätkuvad minu seiklused Saksamaal! Mul ei olnud jaksu kõiki päevi korraga kirja panna ja kuna ma tean, et kaks kaunist pikakoivalist ootavad minu postitusi enam kui heroiinisõltlane oma järgmist doosi, siis jagasin Saksamaa postitused kaheks.
Pealegi, mulle tundus, et Berliin väärib päris oma postitust!
4. päev
Päev algas varakult, kuna pidime jõudma Berliini viiva bussi peale, mis lahkus peatusest kell 8.00 ja paranoilised, nagu me oleme, siis me pidime olema peatuses 20 minutit varem vähemalt. Andsime hostelitoa võtmed ära ja siis jalutasime peatusesse, tee peal ostsime veel snäkke bussi peale. Otsisime oma bussi, mina mängisin jälle rumalat turisti ja küsisin, kus on buss Berliini ja meile öeldi, et üks buss lahkub ja siis ta saabubki. Jäime siis ootama. 7.50: bussi pole. 7.55: bussi pole. 8.00: bussi ikka pole. Minusugune närvitseja hakkas muidugi ärrituma, kuna kui asjad ei lähe nii, nagu mina ootan, siis minu väikelapse iseloom lööb välja ja ma lähen kurjaks. Lõpuks see buss siiski saabus ja ma üritasin oma sisemist zeni leida, et ma terve 6,5 tundi bussisõitu ei puhiseks nagu pull. Ja nagu lapsed muiste, jäin ma magama ja mu raev lahtus. Ärkasin pisut enne McDonaldsi peatust, mida me 130-kilogrammine bussijuht kindlasti vajas. Läksime ka välja, et jalgu sirutada. Ostsime muffineid, sest bussis oli vaja midagi teha.
Mina tantsisin parklas, et mu jalad ei sureks ja mu tagumik liialt kandiliseks ei muutuks. Mingi rastapatsidega kutt naeris mu üle, kindlasti suurest imetlusest mu imeliste Iiri džiigi liigutuste vastu. Bussi tagasi, veel 4 tundi bussis ja olimegi Berliinis!
Mina, väikeriigi tüdruk, vaatasin kõike suu ammuli. Kõik oli nii suur! Nii kaugel! Nii lahe! Armusin esimese 20 sekundiga Berliini, armastus esimesest silmapilgust eksisteerib!
Otsustasime hosteli üles leida ja tuli välja, et meie hostel oli 2 tunni jalutuskäigu kaugusel, mitte 20 minuti kaugel, nagu algul arvasime. Mina jälle hakkasin vaikselt ärrituma, sest mul oli kõht tühi ja Danielle jälle vingus, et ma kõnnin liiga kiiresti. Ehhh… Tõsiselt, ma ei suuda niimoodi reisida, et ma pean oma kõndimistempot muutma, pean ikka eurooplastega reisima, kes teavad, et jalad on ka millekski muuks, kui pedaalide vajutamiseks.
Igatahes, otsisime siis metroopeatuse ja ostsime piletid. Kuna piletil oli kirjas, et selle peab valideerima, mida ma alles märkasin, kui rongi peale olime jooksnud, siis hüppasime ruttu maha, et valideerija leida. Ega me tahtnud (eeldatavalt) Saksamaale omaseid kõrgeid trahve maksma hakata. Jalutasime mööda perrooni ringi ja leidsime posti nimega “Touchpoint”, mille pihta Danielle oma paberpileti pani. Seda nägi kena habemega sakslane pealt, kes meile näitas, kus päris valideerija on ja aitas meil kõik ära teha. Aga see touchpointi katsumine oli minu jaoks nii rumal, et ma lihtsalt purskasin naerma. Paberpiletil ei ole ju mingit kiipi, millega valideerida nagu rohelise kaardiga bussis!
Saime lõpuks rongi peale ja siis meie vagunisse tulid kaks kitarridega tüüpi, kes hakkasid muusikat mängima. Mul oli täielik filmihetk, sest see oli täpselt nagu filmides, kus tegelane vaatab aknast välja oma reisisihtkohta esimest korda ja taga käib mingi mõnus hipimuusika. Raha me neile küll ei andnud, aga siiski hindasin nende muusikat!
Leidsime oma hosteli, mille nimi oli Berliner Hostel, kus tutvusime ühe Poola tüdruku Evaga kuni ootasime hosteli omanikku. See hostel oli väga pisike, aga mõnus: seal oli vaid 4 tuba, aga sai kööki kasutada ja seal oli ka selline hängimisruum diivanitega. Väga hubane oli. Ja omanik teadis isegi Eestit! Hostel oli ka väga odav, maksime 11 eurot öö eest+2 eurot linade eest. Ta näitas meile kaardi peal ka kõik Berliini vaatamisväärsused ära, isegi näitas meile, kus stripparid on! Jess! Tegelikkuses ta arvas vist, et me tahaks seda vältida, aga meil Danielle’iga oli väike pilguvahetus, millega ütlesime teineteisele, et me tahame näha seda stripparitetänavat, mille ise ristisime “hooker street” (libude tänav), sest meil läks meelest, kes öistest tegelastest seal töötasid. Viskasime kotid tuppa ja läksime linna peale, et endale midagi kõhtu leida.
Juhtus nii, et saime kohe ühe asja minu toiduturismi nimekirjast maha tõmmata. Leidsime currywursti!
Currywurstiga võtsime ka friikartuleid, millele ma tahtsin hollandi kastet (minu vabatõlge, ma ei oska saksa keelt… veel.), mis oli Hellmann’si majonees, mida oli ikka südamega pandud. Seda tundsin enda südames, kui arterid vaikselt pitsitama hakkasid. Currywursti maitsest eriti aru ei saanud, sest sinna oli peale pandud väga palju ketšupit. Ütleme nii, et terve roa kohta ei saanud isegi Manu öelda “Where is ze sauce?”.
Jalutasime siis mööda õhtust Berliini, mis lihtsalt pani mind veel rohkem armuma Berliini. Need hooned on nii suured! Seal on nii palju tulesid! Inimesed on kõik hipsterid ja näevad nii lahedad välja! Ehh, praegugi tahan tagasi sinna! Miks ma küll prantsuse keelt õppida tahtsin?(Ode, sa armusid ka Pariisi ära niimoodi, ehk sa peaks oma prioriteedid paika panema. Siiralt, Ode.)
Naasime hostelisse lõpuks, kus jõime veel teed ja sõime jäätist. Vajusime magama, unes unistasin veel Berliinist…
5. päev
Ärkasime vara, et minna Berliini valges avastama! Ma olin nii valmis oma armastatut veel nägema!
Läksime kõigepealt Berliini müüri vaatama. Seal olid mingid Briti õpilased, keda ma tahtsin lüüa, sest nad olid minu arust väga ebaviisakad ja üldse ei mõistnud, mida Berliini müür tähendas ja kui paljudele ta surma või perest eemaloleku kaasa tõi. Mulle annavad sellised ajalooliselt kurvad kohad alati sellise löögi, et ma olen tükk aega väga tõsine. Käisime ka Berliini müüri mälestusmuuseumis, mis rääkis väga detailselt Berliini müürist, selle langemisest ja inimestest, keda see mõjutas. See oli meeletult huvitav ja minu arust oli see väga aupaklik, et sinna minekuks ei pidanud piletit ostma – see näitab mulle, et sakslased ei taha müürist teha mingit rahategemise projekti, vaid lihtsalt tahavad seda mälestada kui osa oma riigi ajaloost.
Siis jalutasime Brandenburg Tori poole. Ma jälitasin silte, mis näitasid Brandenburg Tori poole, aga ma eeldan, et ma tegin suure ringi, aga see ei lugenud mulle, sest Berliin oli nii äge. Ma olin nii rõõmus seal, et nägu lausa peeretas peas, eestlase emotsioonitu nägu oli täiesti kadunud.
Brandenburg Tori juurde jõudes ostsime teisest putkast currywursti, kuigi tahtsime Berlinere osta, aga kõht oli juba liialt tühi, et neid taga ajada. Ma alguses tahtsin osta hot dogi, aga siis putkamees ütles, et see on väga väike ja üpriski raharaisk, nii et muutsin meelt ja võtsin ka currywursti. Seekord saime väikse kukli sellega kaasa ja nüüd ma sain aru currywurstist. See on tavaline vorst, mis on isegi juba väga hea, aga siis pannaksegi peale ketšupit ja siis raputatakse karrit peale. Putkamees pani minu oma peale veel eriti palju, mida saatsid sõnad: “Teeb rinna karvaseks!” Nii tore, et ta mõistis mu südamesoovi saada karvane rind! Juba 20 aastat kasvatan endale midagi, olen lausa kanasitagagi end kokku määrinud, aga karvu njetu! Pöidlad pihku, et varsti saan tõeliseks meheks!
See currywurst oli väga maitsev, ehk seetõttu, et ei käinud tugev majoneesimaitse kõigest üle või lihtsalt seepärast, et see oli tõesti hea putka, kust osta. Pärast Brandenburg Tori jalutasime genotsiidis hukkunud juutide mälestusplatsi juurde. Jalutasime nende hauakivide vahel ja kaotasime teineteist ära, lõpuks leidsin Danielle’i ja siis läksime muuseumi, kus oli see hirmus juutide ajalugu kirja pandud. Samasugune tunne tuli kui Berliini müüri juures.
Edasi Berliini avastama! Tahtsime minna Museum Island’ile (Muuseumide saar) ehk ma sundisin Danielle’i jälle kõndima! Mina ainult vahtisin maju ja otsustasin, et ma tahan Berliinis kunagi elada ja tegin plaane, kuidas panna oma saksa sõbrad mulle saksa keelt õpetama.
Leidsime väikse kohviku vahepeal, kus sõime saiakesi, Danielle võttis Berlineri, mis oli see, mis ma eeldasin: moosipall, ja ma võtsin streuseltaleri.
Kuigi Venemaa sümboliks on karu, siis Berliinis oli neid palju ja ma tegin pilti rahvusvahelise karuga! Leidsime ka Museum Island’i, mis oli nii lahe! Seal kinnistus mu Berliini armastus veelgi, Berliin suutis ka minu jääkülma südame üles sulatada!
Pärast jalutasime Berliini šopingutsooni, et osta viimased postkaardid ja muud turistipaska. Danielle leidis mingi kella, kus olid paljude maailmalinnade ajad peal, ja ta läks pilti tegema USA ajast. Ma siis olin ka huvitatud ja läksin teisele poole, et näha, kas Tallinn, minu pisi-pisike, miniatuurne, väikse sõrme otsa suurune linnake on ka seal. Ja ta oli! Minus lõi minu Eesti uhkus välja ja tegin pilti sellest. Sel hetkel ujus mulle külje alla mingi kutt, kes hakkas minuga saksa keeles rääkima. No kas ta ei saanud aru, et ma veel ei oska? Vabandasin, et ma ei oska rääkida saksa keelt ja siis hakkasime niisama lobisema. Eestit ta ei teadnud, muidugi.
Danielle tuli ka ligi. Et ma kandsin ainult musta (ma tean, väga rõõmsameelne), siis ta otsustas mind blacky’ks (mustake) ristida, ja kuna Danielle kandis valget, siis ta oli whitey (valgeke). Oh, kuidas see USAs ei sobiks! Siis tuli selle kuti sõber ligi ja hakkas pakkuma, kust ma pärit olen. Ei mina tea, mis verd minus on, aga esimene pakkumine oli hispaanlane. Ta pakkus veel midagi, aga lõpuks andsin alla ja avaldasin oma saladuse. Järjekordne tühi pilk.
Mingi hetk jätsime nendega hüvasti. Danielle tükk aega veel jahvatas sellest, kuidas temal on kuri nägu ja keegi talle sellepärast ei lähene. Ja siis ta ütles mulle, et tänu minu kõrgetele põsesarnadele näen ma välja alati naeratav – nagu haldjas. Puudu vaid teravad kõrvad. Pärast rääkisin sellest veel oma parimale sõbrannale ja siis ta kiljatas mulle telefoni: “JAAAA!!!” Nii et tuleb välja, et ma olengi Legolas. Blondid juuksed ainult aitavad kaasa.
Minu toiduturismi nimekirjas oli veel üks asi: eisbein. Otsisime üles restorani, mille kohta olin lugenud, et seal on Berliini parim eisbein. Enne väikest uurimistööd tehes avastasin, et see on keedetud seajalg, nii et olin valmis jälle liha sööma. Ma olin lubanud endale, et ma pean Saksamaal õlut jooma, kuigi ta mulle ei maitse, sest nii ei saa, et ma lähen Saksamaale ja ei joo õlut! Restoranis oli pakkumine, et telli eisbein ja saad kaasa väikse õlle ja 2 cl Korn’i. Ma ei teadnud, mis Korn on, aga eeldasin, et see on viin ja otsustasin selle paketi tellida. Ma muidu ei joo viina, eriti veel pitsist, aga vahetevahel pean enda eestlust tõestama ning oli see aeg.
See vist siiski ei olnud viin, sest see maitses nii, nagu ma ette kujutan süütevedelikku maitsevat.
Õlu maitses isegi täitsa normaalselt, eriti Korniga võrreldes, kuigi vabatahtlikult siiski seda ei telliks. Aga eisbein oli nii maitsev! Liha oli meeletult pehme ja kondi küljest lahti tulev. Hapukapsas ja hernepüree olid imelised, just sellised mõnusad ja kodused. Magustoiduks tellisin veel mingi marjaasja, mis oli mõnus lõpetus.
Ma olin lahkudes päris švipsis (sellepärast ma pitsist viina ei joogi!), nii et kui poodi läksime, et midagi järgmise päeva rongisõiduks söögika osta, siis ma otsustasin, et ma ostan leiba Prantsusmaale kaasa. See leib oli veel nii soe ja lõhnas nagu mu ema tehtud leib, nii et ma kaalusin tõsiselt selle kaissuvõtmist. Minu mõtted väikse promilliga sees on alati parimad, nii et kui teil on kunagi vaja teha midagi rumalat ja selleks kuritöökaaslast vaja, siis andke mulle üks siider ja ma olen kõigeks käpp!
6. päev
Päev, mil lahkusime Berliinist! Mu vaene süda, mis murdus aina enam iga sammuga rongijaama poole!
Rongijaam oli hiiglaslik ja kuna me olime seal nii vara, siis ma tegin jalutuskäiku mööda rongijaama. Et oma kurba südant lohutada, siis ma ostsin endale ka berliner’i, sest mis muu ikka armuvalu parandab kui rasv ja suhkur.
Rongisõit Frankfurti polnud just märkimisväärne, aga sõit Frankfurdist Besanconi pikenes tunni võrra, kuna mingi õnnetus oli juhtunud raudteel, mida siis üritati lahenda. Ühes peatuses tuli ka mingi ema lapsega peale, kes istus meie kõrval olevale istmele. Danielle vaatas beebit suurte silmadega, mina põrnitsesin teda kurjalt, sest ma ei kannata beebide nuttu ega neid endid just väga. Ei olnud vist väga haldjalik.
Lõpuks jõudsime Besanconi! Oeh, ma isegi ei olnud aru saanud, kui väga ma tegelikult prantsuse keelt olin igatsenud! Inglise keel on mulle küll mugavam keel, aga mulle meeldib prantsuse keel palju rohkem. Ma ei oska seda nii hästi, aga teda on mõnus rääkida, sest peab tõsiselt tööd tegema ja ta kõlab nii kaunilt. Pealegi, prantsuse keelt rääkida on lõbus.
Jäin oma reisiga väga rahule. Danielle on tegelikult väga tore ja temaga on huvitav rääkida, aga see kõndimise aeglus hakkas pinda käima mulle, nii et pean järgi mõtlema, kas temaga veel kuskile minna või ei.
Ja et oma südant lohutada, käisin veel poes ja ostsin maasikaid, mis olid kenaks lõpetuseks ja tagasitulekukingiks.
Odélice 