La vita è la vita

Minu vabatahtliku töö enamasti hõlmab vaid kontoris töötamist, kus minu ülesanded vahelduvad inimeste avalduste ülevaatamisest promotsioonide kirjutamiseni itaalia keeles. Ei kõla just põnevalt, aga aitab kaasa mu itaalia keele oskustele ja annab võimaluse möllata Itaalia bürokraatiaga, eriti kui asi puudutab viisade vormistamist. Vahetevahel aga korraldame erinevaid rahvusvahelisi kursusi, mis enamasti kestavad umbes nädal aega ja kutsuvad inimesi ebaformaalselt õppima. Kui ma olin eelmine nädal netikauge, siis see oligi ühe sellise kursuse tõttu, kuhu mina ja Meryem olime appi võetud korraldama ja ka osa võtma, nagu hiljem välja tuli. Liiga detailidesse ma siin ei lasku, mida me ette võtsime, sest siis mu EVS oleks enne läbi, kui kõik saaks kirja pandud. Aga tahtsin ikka midagi endale meeldetuletuseks panna kirja, sest see oli väga äge nädal, põhiliselt tänu kõigile inimestele, kes olid koondunud kokku ühisel eesmärgil õppida, kuidas olla juht ja meediat kasutada.

Algas kõik juba allamäge. Olime valinud korralduseks koha Petralia Sottana, kus me ööbisime kloostris ehk sain lõpuks oma igavese lubaduse täidetud ja kloostrisse elama mindud. Aga mungad elavad tagasihoidlikku elu, seekord lausa nii tagasihoidlikku, et kuuma vett ei olnud meil head 8 tundi umbes. Lisaks olid toad Itaaliale omaselt meeletult külmad, nii et Petralia Sottana linnapea pidi meile tooma soojapuhureid.

IMG_2237
Kloostriõu, kus mungad kohe kindlasti ohverdasid lambaid, milleks muidu see renn seal oleks?

Kloostris ei olnud kööki, nii et lõunatasime ja õhtustasime all-linnas. Nimelt on Petralia Sottana üles ehitatud väga astmeliselt, nii et iga päev kõndisime üles-alla vähemalt kaks korda, mis tihti tõi kaasa tahtmise oma magu tühjendada kloostrisse naastes. Restoraniomanik tituleeris minu oma lemmikneidiseks, kõik tänu sellele, et ma ühel õhtul Meryemiga kahekesi õues õhtustasime, kuigi teised töötajad kahtlustasid, et selle tõi kaasa minu blond pea.

IMG_2271
Petralia Sottana ülaltvaates

Iga päev olid meil erinevad töötoad, et anda kõigile võimalus kätt proovida nende läbiviimises. Minu lemmikud olid Arise (Läti) enesearendusteemaline töötuba, Nilgüni (Türgi) ja Aide (Soome) töötuba juhtimisstiilidest ja meedias oleva propaganda kohta käiv töötuba. Need lihtsalt olid kõige paremini korraldatud ja olid minu jaoks huvitavad, kuigi enamik olid siiski põnevad, vaid harva oli mul tunne, et jään magama mõne töötoa ajal.

Magamisest rääkides, ega me seda liialt seal teinud. Minule ja Meryemile olid sõnad peale loetud, et me peame inimesi tagant utsitama varem linnast tagasi tulema ja kohe kindlasti mitte liiga palju alkoholi tarbima. Nii et loomulikult me jõime liiga palju ja tulime 3 tundi enne äratust linnast pidutsemast tagasi. Petralia Sottana ei ole suur koht, nii et meil ei olnud erilist valikut peokoha suhtes, aga selleks osutus Saxum, kus me jätsime omanikule nii suure mulje, et ta meile mitmel õhtul tasuta jooke välja tegi. Põhisõnaks oli “rituale”, mida omanik kasutas, et kellegagi klõmakas rummi võtta. Selles pubis panime ikka niimoodi hullu, et seinad värisesid. Esimene õhtu, kui me sinna läksime, siis me tõmbasime kõik sitsiillased tantsima, hiljem alles kuuldes, et Sitsiilia kutid just eriti ei tantsi, mil saime aru, miks kõik meid vahepeal lihtsalt jõllitasid. Nad olid aga kõik väga huvitatud sellest, mida äkki hunnik välismaalasi Petralia Sottanas teevad ning rääkisid meie kõigiga keelebarjääridest hoolimata, kuigi mina sain väga palju oma itaalia keelt harjutada. Teisel õhtul, kui me sinna läksime, siis plaan oli alguses tagasi tulla, et pidu kloostris jätkata, aga nagu ikka, reggaeton võttis võimust ja hakkasime tantsima täiesti tühjas pubis. Seda vaba ruumi kasutasime ära selleks, et pidada maha võimsad tantsulahingud, kus kellegi tagumik ei jäänud hööritamata ja slutdrop tegemata. Kuigi meie peod olid ülinaljakad ja võimsad, siis nad maksid meile alati järgmine päev kätte, kui vesi oli parim sõber ja surm silme ees.

IMG_2299
Mina ja Nilgün peojärgsel hommikul

Ühel päeval oli meil vaba pärastlõuna, kus läksime Cefalùsse. Meil oli seal kahjuks ainult 4 tundi, mille jooksul jalutasime mööda linna, peesitasime päikse käes ja ostsime gelatot. Aris oli ainus aktiivne, kes viitsis Cefalù mäe otsa ronida, mina arvasin, et meil jääb aega väheks selleks, aga kui tagasi lähen, siis võtan mäevallutamise ette, isegi kui see maksab 4 eurot.

IMG_2325
Cefalù ja ta mägi
20170408_144852
Vasakult: Deniel (Makedoonia), Leo (Soome), Aris, Aide, Elina (Läti) ja mina Cefalùs

Üleüldiselt tegid trainingu toredaks kõik inimesed seal, me saime esimesest päevast väga hästi läbi, pidevalt töötubadesse hiljaks jäädes, kuna jutt ei saanud kuidagi kunagi otsa. Hirmus kurb oli lahkuda, kuna nädalaga oli saanud uueks normiks mäest üles-alla ronimine ja pidevalt inimestega ümbritsetud olemine. Reaalsuses ajaks selline elu mind lõpuks täiesti hulluks, aga nädal sellist elu andis küll energiasüsti edasiseks. Natuke lisakurbust lisas see, et kõik teised said koju tagasi minna oma pere-sõprade juurde, aga mina pidin Palermosse naasma, mis küll nagu on kodu, aga samas ikka ei ole ka. Nii et väike koduigatsus tuli peale, mille kustutas pakk, mille Jüri oli mulle saatnud kõige hea ja paremaga, mida Eestist saada on.

IMG_2355
Diabeet on tulekul!

Igatahes, hetkel üritan Palermo eluga jälle ära harjuda. Loodan kunagi kõiki trainingul osalejaid kuskil kohata, aga eks elu teeb oma korrektuurid ja mõistan, et see ei pruugi võimalik olla, aga mis teha, lootus on lolli lohutus…

Baci!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s