Õnnelikkus on pöördvõrdelises seoses pükste jalgapanemise vajaduse arvuga.

Kujutage ette:

Kaunis aprillikuine laupäev. Päike särab Emajõe kohal, kraade sooja peaaegu kümme. Linnud laulavad, õhus heljub vihmajärgne värskuse lõhn. Imeline päev millegi uue alustamiseks.

 

…kirjutab mina, kes on terve päeva olnud pidžaamas. Isegi poes käisin ma selles võrratus kostüümis. Hea küll, varjasin oma pidžaamandust küll lisapükste ja mantliga, kuid tundsin, et mul on mingi oma nali käimas valides poes endale süüa järgnevateks tundideks, mis veedan ma, jah, arvasite ära, pidžaamas.

Kas ma tunnen, et päev on raisku läinud? Oleks võinud midagi kasulikumat teha? Sõin liiga palju rämpsu?

Oo ei, sest mind kaitseb maailma ja tema hukkamõistvate pilkude eest mu pidžaama kui emaüsa kunagi seda 9 kuud tegi. Küll ma astun kõigele vastu homme, kui ma peatan oma shit-in-a-bag välimuse ja ehk astun ka sotsiaalsesse ühiskonda. Aga võib-olla hoopis ülehomme.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s