4 mesi a Palermo

Mõtlesin, et vahelduseks lobisen ka niisama. Tänane päev märgib 4 kuud Palermos olemist minu jaoks. Sellesse on mahtunud palju toredat, nii mõningat keskpärast ja ka halba on sattunud selle kolmandiku sekka. Eks ma ürita sellest mingit ülevaadet teha.

  • Ma käisin 1. aprillil esimest korda ooperit vaatamas ja et ta oleks ikka võimalikult eriline, siis Itaalia suurimas ooperiteatris Teatro Massimos. Vaatama sattusin “La Traviatat” ja ooperikaaslasteks olid Meryem ja Pepe. Juba enne ooperit tahtsid nad mulle südameataki tekitada, öeldes, et meil aega on ja tasub ikka enne gelatot süüa. 20 minutit oli aega alguseni ja me polnud teatri läheduseski! Kohale me aga lõpuks jõudsime, istusime kõige kõrgemal rõdul, nii et pidime päris palju kaela küünitama, et lavale näha, aga see oli seda väärt! Mulle hirmsasti ooper meeldis, nii et ehk see on esimene samm tõelise kultuuri nautimise poole?
    IMG_2223
    Rõõmsad lapsed astumas samme sügavama kultuuriteadmise poole

  • Ma ei tea, kas ma olen paksemaks läinud, kuigi hoiatasin kõiki eelnevalt, et ma tulen tagasi väikse mozzarella pallina. Püksid veel lähevad jalga, nii et seegi väike edu! Toit samas on siin siiski imehea ja tihti friteeritud, nii et kolesterool on küll arvatavasti laes. Aga! Siin on imelised turud, kus saab kõiki mu lemmikköögivilju lademetes! Lugege ja imestage, mu pikajalgsed blondiinid, paprikat saab siin 5 tükki 1 euro eest!
  • Mul on meeletu armastus-vihkamissuhe Palermoga. Kui ma turul olen, siis ma täiesti kujutan end ette siin elamas. Kui ma tööle jalutan ja igalpool prügi silman, mõtlen ma, et Palermo on rõve ja tunnen puudust Eesti puhastest tänavatest. Kui ma randa lähen, olen ma jälle õnnelik ja naudin merevees sulistamist. Kui ma aga järjekordset “Ciao, bella” või vilet kuulen, mõtlen ma, et ma ei taha end tunda kogu aeg mingi lihatükina. Eh, vähemalt ei ole kunagi igav…
  • Maddi käis mul külas! Tema oli esimene, kes tuli mulle külla teisest riigist, sest isegi kui nii Merili kui ka Taavi Palermot külastasid, siis nad ei loe, sest nad ise elasid ka sel hetkel Sitsiilias. Maddit oli nii tore näha, sest ta on ka mulle kui tükike kodu või noh, midagi tuttavat.
    IMG_2910
    Teatri eriala lõpetanule kohaselt tahtis Maddi Teatro Politeama ees pilti

    Kuna ta oli siin ainult ühe nädalavahetuse ja tema ainus eesmärk oli süüa sama palju gelatot, kui ta kaalub, siis põhiliselt oligi meil gurmaanide reis. Algas see reede õhtul pitsa ja gelatoga, jätkus laupäeval suure hommikusöögiga koos Eva, Marie ja Meryemiga, kui olime turult kõike head-paremat kokku ostnud, siis sõime cannolot ja arancinat ja pühapäeval panime punkti järjekordse gelatoga.

    IMG_2909
    Jätkan oma usuelu, istudes katedraali ees ja süües taevalikku cannolot

    Söömise vahepeale mahutasime linnavalitsuse  Palazzo delle Aquile külastamise, mis meile mõlemale meenutas Sigatüügast oma treppide ja laternatega ning ka rannas käimise, kus Maddi sai ka esimest korda supeldud.

    IMG_2885
    Gryffindor hinges, aga Potterworldi poolest Slytherini loositud
  • Ma värvisin vahepeal oma juuksed siniseks ja lillaks. Kasutasin ära veel seda võimalust, et mu juuksed blondeeritud, nii et mis muud teha, kui end värviliseks ükssarvikuks värvida. Kahjuks see püsis vaid ühe päeva, mille kasutasime ära, et teha väike pilditõestus. Hiljem on juba mulle öeldud, et äge, värvisid juuksed halliks! Mnjah, kunagi lähevad nad niikuinii halliks mul, miks mitte juba praegu vaadata, milline (loodetavasti) aastakümnete pärast välja näen.

    IMG_2631
    Varsti värvin jälle!
  • Itaalia keelega on nagu on. Vahetevahel tunnen end päris hästi selles suheldes, teine kord ma täiesti suren ajuinsuldi kätte. Raskusi tekitab minu jaoks see, et me kodus suhtleme ainult inglise keeles, nii et mul ei ole väga suurt võimalust praktiseerida keelt väljaspool tööd, poode ja turgu. Peab leidma itaallastest sõpru, aga kuidas??? Ma olen vastamisi täiskasvanuelu probleemiga, et kuidas sõprust sobitada? Päris lambiste itaallaste juurde tänaval ju ei lähe, kuigi ehk peaks? Keeruline elu! Igatahes, üritan end kätte võtta ja tublim olla uut keelt praktiseerides, luban!
  • Pidasime lihavõtteid! Kuna Meryem ei tea tuhkagi neist, siis mina ja Eva võtsime juhtimise enda kätte, keetsime mune ja tassisime hunniku värve lauale. Meryem kiitis meie traditsioonid heaks ja isegi koksisime mune!
    IMG_2444
    Meie kunstiteosed
    IMG_2449
    Algaja õnn võidutses

    Pepe ja Victor lihtsalt vaatasid meie hullusi pealt, aga lõpuks andis Pepegi alla ja tuli muna koksima. Kaotas ta küll koheselt, aga proovis vähemasti! Lõpuks tegime sellest hunnikust munadest Türgipärase salati, nii et kõik kultuurid olid esindatud lihavõtetel.

    IMG_2463
    Kaks noviitsi esmasel koksimisturniiril
  • Palermos oli tänavatoidufestival, kuhu ka meie õgima suundusime. Pileti soolasele toidule lunastasime 2,50 eest, igaüks meist ostis kaks tükki, et suurem valik oleks ning järgnesime lõhnadele. Nad ei teinud nalja, et on TÄNAVAtoidufestival, sest see oli vaid ühel pikal tänaval, kus iga 50 meetri tagant oli midagi, nii et kõht läks seal tammudes päris tühjaks. Endale valisin Pakistani roa ja Pad Thai, mis olid päris head, aga Telliskivi vääriline festival ta siiski ei olnud.

    IMG_2773
    Käed toitu täis
  • Praegu vaatan, et see postitus muutub lihtsalt pühamuks minule endale, nii et miks mitte lisada veel üks pilt, mis mulle meeldib? Tagalugu sellele on, et leader trainingul oli meil töötuba, kus pidime tegema pilte koos inimesega, kellega polnud eriti rääkinud ning vaatama, kuidas töötoa alguses ja lõpus pildid erinevad. Minu lõpupilt oli minust ronimas müüril, sest pidime fakte jagama endast ning üks minu omast oli, et mulle meeldib ronida, nii mägede kui ka muude kõrgete kohtade otsa, nii et see pilt peaks seda väljendama, isegi kui see müür ei olnud just kõrgeimate killast.IMG_8862
  • Ma ei ole elu sees nii suurt koduigatsust tundnud kui praegu. Ma ei tea, miks, aga tunnen meeletult puudust Eesti suvest, oma sõpradega mööda Vanalinna hängimisest, Tartus Kuuba baaris käimisest, Kompressoris pannkookide söömisest, veiniõhtutest Annabeli ja Keiduga, Popularis vesipiibu tegemisest, metsmaasikate ja mustikate korjamisest, moosi tegemisest Mummi ja maukudega, Emme diivanil lebamisest ja niisama lobisemisest, kassidest, Jüriga millegi küpsetamist, Shootersis tantsimisest, maal jões ujumas käimisest ja nii paljust muust, mis hetkel meelde ei tule, aga hingel ikka kripeldab! Ma ise arvan, et enne Prantsusmaad oli mul mingi õnnetusehoog peal, kus leidsin, et Eestis ikka ei ole nii hea, kui mujal, aga Palermos tunnen, et kuigi mul on siin ka tore ja ma ei kahetse siiatulekut üldse, siis suur tükk südamest on koju jäänud. See on teie süü, sõberid, et ma teid taga igatsen, te kohtlete mind liiga hästi!

Elu siis selline Palermos, kolmandik mu elust siin möödanik, topelt sama palju veel ees! Eks see ole edasi selline Ameerika mäed, siin elu just rahulik pole, aga nii ongi huvitavam, jätab vähem aega koduigatsusele. Lisan veel juurde, et mulle meeldib praegu palju rohkem blogi kirjutada, sest teadvustan endale, et mul endal pärast tore tagasi lugeda, nii et tasub ikka mõtted kirja panna. Hindan ka kõigi teie kiitust, see teeb tõesti hingele pai, et ikka ootate minu mulisemist!

Siete carini!

Pakisaamissaaga – Itaalia eri

Kui olete olnud minu kauaaegsed lugejad, siis teate, et Prantsusmaal oli mul igasuguseid probleeme, et pakke kätte saada. See oli tõesti keeruline ja pani mu prantsuse keele päris tugevasti proovile. Kuna Itaalia ja Prantsusmaa kuuluvad mõlemad Vahemeremaade kategooriasse, ei oodanud ma palju enamat Itaalia postiteeninduselt. Aga kui ma küsisin teistelt korteris, et kuidas on siin pakke kätte saada, oli alati sama vastus: Lihtne! Pakk tuuakse sulle koju kätte, ükskõik, kes võib selle vastu võtta ja ongi kõik!

Oh, milline õnn ja rõõm mind sel hetkel valdas, nii et kui Sten, Annabel ja Keidu mulle avaldasid, et saatsid midagi minu poole teele, ei olnud ma üldse mures, peaaegu alati on meil ju keegi kodus. Kahjuks aga see nädal, mil pakk Sitsiiliasse jõudis, hakkasid meil kõigil itaalia keele kursused, mis meid kodust eemale viisid 4 tunniks igal hommikul, lisaks pärastlõunati vabatahtliku töö ei saanud tegemata olla, nii et pikk aeg oli päevast meil kõigil vaja kodust eemal olla. Väga halb kombinatsioon paki saamiseks ja Murphy seadus tõestas end järjekordselt.

Mulle helistati siis, kui olin kontoris ning nägin sõnumit alles hiljem, et kuller oli käinud. Ma ise ei julgenud tagasi helistada, sest kuigi ma käin A2 tasemel itaalia keeles, siis ma olen meeletult halb kuulaja, eriti kui mul pole inimest ees, kelle näoilmeid ja žeste jälgida. Aga kahjuks pidin siiski selle tee ette võtma, kuna mulle helistati siiski hiljem tagasi. Vestlus käis umbes järgnevalt:

Postitöötaja: “Tere, me üritasime teile pakki enne tuua”

Mina: “Jah, ma ei olnud kodus kahjuks”

Postitöötaja: “Okei… *itaaliakeelne mula* eesnimi ja perekonnanimi… *itaaliakeelne mula*”

Mina: “Vabandust, ma pole itaallane, rääkige palun aeglasemalt”

Postitöötaja: “Pole itaallane? *veel itaaliakeelset mula sama kiirelt*”

Mina, vaikselt juba nööri kaela panemas, sest ei saa mitte midagi aru: “…”

Postitöötaja: “Halloo? Halloo?”

Ja nii ta jätkus umbes 10 minutit, kuni ma sain aru, et nad arvasid, et vale aadress on pakile märgitud, kuna meie uksekellal on teine nimi. Sain siis neile öeldud, mis uksekella vajutada ja palusin, et nad tuleksid järgmine päev pärast mu itaalia keele loengut. Vastus: “Jaa, homme helistame!” Oeh, tahtsin juba guugeldada, kus oleks lähim kask, et sooritada väike “Tõe ja õiguse” Juss.

Järgmisel päeval olin terve päeva pinges, sest teadsin, et järgmine kemplemine itaalia keeles ootab mind ees. Muidugi eriti ebasobival ajal: olin itaalia keeles, kui järjekordne kõne. Oehhhhh… Nii palju sain hakkama, et leppisin kokku, et jooksen koju ja siis helistan tagasi, et see pagana pakk kätte saada. Mul olid närvid juba nii krussis, et tahtsin oma telefoni vaikselt vetsupotti poetada, et keegi mind enam tülitada ei saaks. Kui tagasi helistasin kodust, siis öeldi itaallaslikult, et 10 minutit ja kohal. 10 minutit võrdus 50 minutit. Ma ei suuda ikka harjuda sellega, et kõik pikeneb rahulikult vähemalt kahekordseks ja see on veel kiirelt tehtud…

Peale kõike seda stressi tundsin küll, et itaalia keel ja Itaalia loogika jääb mulle igaveseks hoomamatuks. Paki sisu aga suutis mu meele jälle rõõmsaks teha, nii et kõik läks asja ette! Pakis oli hunnik šokolaadi ja Kalevi komme, kirjad kõigilt kolmelt, sokid, vahvlid Amsterdamist ja pakisupid nii Annabelilt kui ka Keidult (nad ei olnud oma pakkide sisu varem arutanud, nii et naljakas kokkusattumus), et mul ikka mustadeks päevadeks oleks midagi süüa. Hirmus armas oli ja sellise nunnuduse nimel elaks kõik selle uuesti läbi, aitäh!

Alati on nii tore teada, et kodus on tagala olemas, kes ikka muretsevad minu heaolu pärast ja on valmis mulle midagi nii südantsoojendavat saatma. Kommid on juba ammu hävitatud, sest kõik, kes on kunagi Eestiga kuidagi kokku sattunud, armastavad Kalevit ning ma olen ikka lahke jagama. Lemmikšokolaadid hoidsin siiski endale, sest ega ma siis loll ole, et endale vaid näpud jäävad!

Aitäh, sõberid!

Capo Gallo

See nädalavahetus jätkus aktiivselt, kuna olin Mariega juba varem kokku leppinud, et lähme pühapäeval Palermo kõrval asuvasse rahvusparki Capo Gallo. Kuna teised meie korteris magavad enamasti pärastlõunani, siis ei hakanud teisi eriti kaasagi kutsuma, sest tahtsime varakult minema hakata, kuna Capo Gallo on tunnise bussisõidu kaugusel ning tahtsime päevast viimast võtta. See oli meil tark otsus, kuna pärast tagasi tulles ilm muutus pilviseks ja jahedaks ning siis poleks meil üldse nii mõnus olnud seal jalutada.

Et rahvusparki saada, pidime kõigepealt sõitma Sferracavalosse, mis küll näeb välja nagu omaette küla, aga on siiski Palermo osa. Sferracavallo oli väga nunnu, seal olid madalamad majad ning palju vaiksem kui Palermos, nii et kõrvad puhkasid. Juba Sferracavallos hakkasime ilusaid vaateid märkama, kui sadama poole jalutasime: mäed kahel pool ja keskel meri.

img_1368

Tee peal sattusime väikese poolsaare peale, mille nimeks Punta Barcarello. Saare peal leidus kaktuseid, antiikseid purskkaeve ja väikseid ehitisi, mis nägid välja nagu oleksid need ehitatud nukkudele.

Lõpuks jõudsime ka Capo Gallosse, kus tuli välja, et me ei saagi tervet rahvusparki näha, sest pargis on kolm erinevat rada, mis omavahel ei ristu. Mis ikka, peab need rajad mõnel teisel päeval läbima, minul pole selle vastu mitte midagi!

See osa, mida aga saime külastada, oli imeilus! Saime mööda mereranda tatsata, kus päike lõõskas, nii et hakkasin juba muretsema, et saan oma esimese päikesepõletuse juba veebruaris. Õnneks seda siiski ei juhtunud, nii et pidasime piknikku ja ohkasime, et miks me küll ujumisriideid kaasa ei võtnud. Kui päike hakkas pilve taha tõmbuma, jalutasime tagasi Sferracavalosse bussi peale. Kuna bussid käivad Sitsiilias nii, kuidas jumal juhatab, siis ostsime ootamisajaks gelatot ning jälgisime inimesi, kes oma lapsed olid carnavale esimeseks päevaks riietanud Ämblikmeheks või Tuhkatriinuks. Nägi välja nagu oleks Halloween 7 kuud varem kohale jõudnud.

Kuigi Capo Gallost nägime vaid seda kolmandikku, siis tahan siia veel tagasi tulla, sest see on päris hea võimalus linnakärast eemale saada ja mere ääres peesitada. Kes külla tuleb, saab kaasa tulla!

Baci!

Monte Pellegrino

Laupäeval käisime suure kambaga Monte Pellegrino otsa ronimas. Teised olid mulle sellest juba väga kaua ja väga palju rääkinud, nii et kohe, kui plaan välja käidi, olin mina seljakoti valmis pakkinud ja valmis minema. Ronimisseltskond oli suur ja kirju: mina, Victor, Pepe, Anatole, tema vend ja sõbranna (kõik kolm Prantsusmaa), Georgina ja Dura (Ungari) ning Felix (Keenia).

Kuna meid oli nii palju, siis ikka tekkis väike gruppideks jagunemine. Alguses läksin mäkke koos Anatole’i ja tema vennaga mööda traditsioonilist rada pidi ehk sinna ehitatud kaldteid mööda, teised aga otsustasid teha väikest otseteed ja kivepidi minna. Siiski jõudsime meie kolm esimesena madalaimasse vaatepunkti.

img_1330
Esimene vaade Palermole

Kui teised ka järgi jõudsid, siis eraldusin juba üksi grupist. Minust rühkis mööda Dura, kelle eesmärk oli täitsa tippu esimesena jõuda, nii et ta lausa jooksis vahepeal. Mina võtsin rahulikult ehk teiste jaoks kalpsasin eest ära.

img_1334
Kohtasin teel kaktuseid

Anatole’i vend jõudis mulle mingi hetk järgi, kui olin kaktuseid pildistamas ja siis jätkasime teed üheskoos. Lobisesime prantsuse keeles, nii et kui mul enne oli hirm, et mu prantsuse keel läheb rooste, siis siin saab kõigi prantslastega ikka päris palju keelepraktikat.

img_1341
Teed ristusid ka lammastega

Monte Pellegrino tipus on kirik, mis on omamoodi: ta on ehitatud pooleldi koopa sisse, nii et ühes kohas polnud katustki pea kohal. Järjekordselt nägime mingi pühaku konte, mis olid meeletult põnevad ning oli ka võimalus osta endale palvehelmeid või väike indulgents poes, millele oli kavalalt pandud nimeks “Muuseum”. On ikka nihverdajad need jumalasulased!

img_1349
Vaade tipust

See koht, kus kirik on, pole päris tipp küll, aga kõrgeim punkt, kuhu saab minna (teoreetiliselt). Meie jaoks oli see aga vähe, nii et hakkasime mingi hetk lihtsalt päris tipu poole rühkima mööda päris järsku ja kivist kallakut.

img_1352
Pepe nõlva pidi ronimas

Jõudsime umbes poole peale nõlval, kui hakkas kiirelt pimenema. Mina ei tahtnud hakata pimedas mööda libedaid kive alla ronima, nii et otsustasime tagasi pöörata. Siin panin käiku kõik Emmelt õpitud laskumistarkused, et ikka ühes tükis alla jõuda. Korra küll oleks Pepe mulle otsa kukkunud, aga peatas end õigel ajal, nii et ehk kaotasin vaid mõned juuksekarvad ja surnud nahka laskudes.

img_1359
Hetk, mil hakkasime laskuma

Meie grupp oli selleks ajaks jälle kaheks jagunenud. Mina, Pepe, Felix ja Anatole’i vend olime esimestena all ja kui teistele helistasime, siis tuli välja, et nad alles töötavad tipu nimel, nii et otsustasime koju minna ja neid seal oodata. Päris kiiresti pimenes, nii et lootsime, et nad ikka leiavad tee ja ei jää kitsedele leidmiseks.

img_1364
Viimane pilt mäe pealt Palermole

Meie jõudsime koju ja siis tuli välja, et teised olid laisad ja bussiga alla tulnud. Sindrinahad! Siiski jäid kõik rahule sellise sportliku laupäevaga ning mina lähen kindlasti veel tagasi, kasvõi et lammastele seltsiks olla…

Ciao!

Andiamo a comandare

EVSi tehes on alati kohustuslikuks trainingud. Minul tuleb neid kolm: on-arrival (saabumis), mid-term (poole aja) ja lõputraining. 16. jaanuaril lahkusime kõik meie korterist ka esimesele, mis toimus Nolas. Et sinna jõuda, veetsime 10 tundi rongides. Kõige põnevam osa pika sõidu juures oli Messinas, kus rong pakiti kokku praami peale, et saada mandri-Itaaliasse.

img_0957

img_0956

Trainingu päevaplaan oli selline, et hommikupooliku veetsime igasugu rühmamänge tehes ja mingites workshopides osaledes ning pärastlõunal olid itaalia keele tunnid. Need workshopid olid toredad selles mõttes, et sai paljude inimestega kohtuda, aga eriti mingit sügavamaid teadmisi edasi ei andnud. Ka itaalia keel, mis alguses tundus väga intensiivne, pettis mu lootusi: kõik olid eri tasemel loengutes ja siis vahepeal rääkisime ainult inglise keeles seal, mis ei edendanud just mu keeleoskust.

Õhtuti olid meil päris valjud peod, mis kestsid hommikuni. Peod olid väga erinevad: hotellitoas, kuskil baaris või lihtsalt kuskil parklas. Kord käisin sellisel kogunemisel, mis kujunes rap battleiks. Õnneks räppisime kõik oma emakeeltes, nii et ei olnud nii piinlik, sest keegi ei mõistnud, kui halb sa tegelikult olid. Ühel õhtul hotellis pidutsedes oli muusika aga lausa nii valjult, et meid tuli trainingu läbiviija noomima kell kaks öösel ning hiljem saime teada, et teised külastajad, kes sel öösel hotellis ööbisid, keeldusid maksmast oma tubade eest. Hotell oli hiljem kindlasti väga õnnelik nähes meid lahkumas.

Meie viimasel päeval oli meile korraldatud hüvastijätupidu (hotelli kurvastuseks), kus saime kirjutada paberilehtedele teiste kohta kauneid sõnu. Minu lemmikud minu paberil olid: “OK tots”, “sa räägid imehästi prantsuse keelt… prantslanna” ja suurelt ühele lehepoolele kirjutatud “I ❤ U”.

img_1010
Hotelli tagaõu

Kõige toredam oli päev, millal oli meil võimalus veeta vaba aega Napolis. Jalutasime mööda linna ringi vaatamata vihmasajule ja tegime kõike, mis on kohustuslik Napolis ehk sõime babat, pizza margheritat ja sfogliatellat.

img_0968

img_0999
Kuulus pizza margherita, mis sündis, nagu ikka, inimeste vajadusest toidu järgi vaesel ajal. Neil oli vaid tomatikastet, jahu, õli ja mozzarellat ning nii ta läks!
img_1005
Carla (Saksamaa) poseerimas kuulsa pizzeria ees, kus Julia Roberts filmis “Eat, pray, love” toiduelamuse sai
img_1008
Imeline sfogliatella pistaatsia ricottakreemi ja šokolaadiga

Ainult toiduturismi ka ei teinud, jalutasime ikka ringi ka seal, et kõik see toit välja teenida.

img_0980

img_0979
Suur jõulumuna keset Napolit, nad just ei kiirusta oma jõuluehete mahavõtmisega
img_0973
“Armastuse tänav”: igal pool mööda seda tänavat olid üles riputatud armastuskirjad või hellad sõnad

img_0974

Üks huvitav asi, mida meile Napolist räägiti: Napoli inimesed väga armastav ilutulestikku, nii et iga õhtu on kuulda kuskil pauke, see on täiesti normaalne. Aga kui ilutulestik on keset päeva, siis see tähendab, et uus laadung narkootikume on sisse toodud. Nagu Palermo, on ka Napoli siiski maffialinn, nii et igasugune kuritegevus on seal väga elus ja igapäevase elu osa.

img_0972

Mis mulle aga Napoli juures enim meeldis, oli muidugi Vesuvio! Järjekordne mägi, mida heal meelel vallutaks.

img_0988

Training, isegi kui ta mind nii väga ei valmistanud kuidagi EVSiks ette, oli kokkuvõttes siiski ülitore. Sai paljude teiste toredate vabatahtlikega tuttavaks ja indu alustada ise ka tööd. Jagasin oma kõvasid kaardimängu teadmisi ehk õhtud olid täis bismarcki ja stressi mängimist. Kohtusin ka ühe väga toreda eestlase Taaviga, kellega jagasime ühesugust huumorimeelt, nii et oli päris kurb temast lahkuda Messinas, kus tema suundus Cataniasse ja mina Palermosse. Aga mõlemad linnad on Sitsiilias, nii et alati saab külas käia!

A presto!

Il caffè turco

Minu hiljutiseim korterikaaslase ja teise vabatahtlikuga kohtumine oli reedel, kui majja naases Meryem Türgist. Endaga tõi ta kaasa terve hunniku Türgi maiusi ja ka Türgi kohvi, mida ta õpetas tegema minule ja Evelinale, sest miks ka mitte, Türgis ma pole küll käinud, aga tore on ikka õppida uusi kultuurilisi asju.

Türgi kohvi jaoks on täitsa oma pott, kuhu tuleb sisse panna külma vett tassi kaupa nii palju, kui on joojaid. Siis tuleb lisada iga jooja kohta 1 kuhjaga teelusikatäis kohvi ja kui soovitakse, siis suhkrut. Meryem lisas suhkrut, sest ehk kartis, et see liiga kange meie jaoks, kui seda ei lisa. Siis tuleb segada ning panna pott vaiksele tulele kuni hakkab mullitama. Siis see vaht tuleb tõsta tasside põhja nii, et tassipõhi oleks kaetud. Pott läheb tagasi tulele, mis nüüd juba tugevam, kohv tuleb ajada keema, et ta tõuseb ülespoole ning siis tassidesse jagada. Tähtis on see, et igal tassil on vaht peal, kohvi end ei peaks väga näha olema, siis on hästi tehtud.

img_0939
Mullitamas

Kohvi tegemise kõrvale rääkis Meryem meile igasuguseid toredaid Türgi kohviga seotud lugusid. Näiteks, Türgis on kombeks, et mees peab küsima naise perekonna käest alguses luba, et abielluda. Küsimine käib niimoodi, et mees tuleb naise perekonna juurde ja siis naine valmistab kõigile Türgi kohvi. Oma tulevase tassi paneb ta aga suhkru asemel soola. Kui mees seda jäledust ära ei suuda juua, siis see tähendab, et ta ei armasta oma noorikut piisavalt.

Mõned aga tahavad oma tulevast potentsiaalset abikaasat eriti proovile panna. Paar aastat tagasi olevat üks neidis pannud igasugu eri vürtse ja pipraid oma väljavalitu tassi, mis tekitas sellise mürgi, et mees sai südamerabanduse ja suri.

img_0943
Lõpptulemus

Pärast kohvijoomist tegime ka ennustamist. Selle jaoks tuli alustass panna tassi peale, siis kolm korda seda keerutada vastupäeva ja siis enda poole pöörates keerata see ümber. Siis tuli oodata kuni tass täiesti maha jahtub ja siis tass tõsta üles. On olemas mingi app selleks, mis ennustab, nii et tuli teha pilti kohvipaksust põhjas, tassi äärest ja siis alustassist, millelt on üleliigne vesi ära valatud.

img_0946
Tulevik tundub olevat sitt, aga eks ta ole siis kaugema tuleviku väetis!

Minu ennustus on järgmine:

  • Ma olen “sweet tongue” nagu Meryem ütles, ehk ma oskan oma sõnadega moosida nii hästi, et saan alati, mis tahan. Lisaks olen ma diplomaatiline.
  • Ma leian üles midagi, mille ma olen ära kaotanud. Selles ma kahtlen, sest kõik asjad olen ma kaotanud Eestis, Sitsiiliast on neid raske üles leida.
  • Keegi pakub mulle mingit reisi, ma nõustun ja sellest tuleb elu seiklus.
  • Mu elus on keegi, keda ma väärtustan, aga kes seda ei vääri. See peaks mu elus tekitama tuska. Pole veel suutnud välja mõelda, kes see olla võiks, nii et tuska elus hetkel pole.

Ma muidu ennustamisse ei usu, aga seda oli täitsa tore teha ja kuulda selliseid heietamisi mu tuleviku suhtes. Kohv ise oli omamoodi, minu jaoks natuke liiga magus, aga Türgi maiustega täitsa maitsev, nii et siiski kogemus omaette. Mu lemmikasi selle kohvi juures oli serviis, milles seda serveeritakse, sest see meenutas nukkudele mõeldud portselani, mis mul väiksena oli.

Eks ma nüüd siis istu ja oota, kas mu tulevik läheb ennustuse kohaselt või ei…

Una settimana in Palermo

Peaaegu nädalake Palermos veedetud ja ma pole midagi eriti teinud! Mulle saadeti mingi list, et mida Sitsiilias teha, ning Palermo kohta oligi öeldud, et siin ei tehtagi midagi! Tasub vaid hommikuti cannolisid süüa ja õhtuti pidu panna. Ma cannolisid pole veel söönud, aga mul terve aasta selleks aega!

Aga pidu olen pannud! Eelmine laupäev käisime väljas ja mulle tutvustati Palermo ööelu. Väga veider on see, et isegi kui on õues külm, siis kõik baaride istmed on ikka väljas, nii et põiepõletiku oht on suur. Jõime mingit veinilaadset jooki, mille nime ma ei mäleta, aga mille kohta ütlesin, et see maitseb nagu sangria, mille peale Pepe pidi otsad andma.

Sain ka oma esimesed tänavatoidu maitsed: panelle e crocchè ja meusa. Esimene neist koosnes kartulikroketitest, kikerhernekroketitest ja lihtsalt mingist tainalötakast, mis kõik olid friteeritud. Mina, suur kikerhernearmastaja, eelistasin muidugi kikerhernekroketeid. Meusa aga on  kopsuliha (vähemalt nii ütles mulle Victor, aga Google ütleb, et see põrn, nii et ma ei tea, siseelund siiski!), mis kiirelt pannil praetud, soola, sidruni ja pipraga maitsestatud, ja saia vahele topitud. See oli rasvast nõretav, aga üllatavalt hea maitsega, kuigi igapäevaselt seda ei näriks.

Pidu lõppes meil ühes garaažis, mida teised kutsusid “Aafrika klubi”. Alguses oli väga veider, sest mina, Eva ja Marie olime ainsad tüdrukud seal. Hiljem siiski hakkasime ka jalga keerutama ja oli väga tore. Mis ei olnud tore, oli see, et pidime pärast öösel koju kõmpima. Palermos on küll mingid ööbussid, aga need käivad nii nagu jumal juhatab, nii et nende peale me lootma ei jäänud.

Järgmine päev kaua magada ei saanud, sest sain kokku ühe Eesti tüdrukuga, kes ühes teises sarnases organisatsioonis praktikat teeb. Ta näitas mulle turgusid ja jalutasime niisama Palermo peal ringi, et ma saaks tutvuda oma selle aasta kodulinnaga. Käisime isegi gelatot söömas, sest meie jaoks oli ilus soe ilm, aga kui ma sellest oma organisatsiooni juhile Massimilianole rääkisin, siis ta tegi suured silmad: “Gelato talvel?”

img_0912
Pistaatsia ja nutella gelato

Nüüdseks olen ma ka oma mentori Giuliaga kohtunud. Mentori ülesanne on toetada vabatahtlikku, kui on vaja mingeid keerulisemaid asju ajada (näiteks Itaalia number saada, mida ma peaks homme tegema) ja kui tekib vabatahtlikul mingi probleem oma organisatsiooniga, siis mentor saab olla vahendajaks. Ning muidugi saab mentor ka tutvustada linna ja parimaid kohti, mida külastada, et vabatahtlik kohe alguses pead ei kaotaks. Giulia on väga tore, õpib statistikat ülikoolis ja huvitub psühholoogiast. Tema inglise keel ei ole just kõige parem, aga see ongi hea, sest siis ma saan äkki temaga kiiremini itaalia keeles rääkima.

Itaalia keelest rääkides, ma ikka üritan iga päev midagi õppida, aga sõnad ei taha väga meelde jääda, eriti arvestades, et minu õppimisprogrammis pakutavad sõnad pole sellised, mida kogu aeg kasutaks. Aga käisime laupäeval turul ja seal ma sain täitsa hakkama! Õppisin seal ära sõnad “muna” (l’uovo) ja “sibul” (cipolla), mis on kindlasti kasulikud tulevasteks käikudeks. Kui muid sõnu ära ei õpi, siis võite ette kujutada, mida ma aasta otsa söön…

Ma üks päev panin end kogemata ka põlema. Gaasipliidiga olen ma elus vähe süüa teinud ja läks meelest, et seal siiski elav tuli. Mul oli pott ja pann tulel ning kui ma panni poole sirutusin, siis nägin silmanurgast, et poti all tuli kuidagi põlemas eriti ereda kollase leegiga. Aga see, mis põles, ei olnud pliidiraud, vaid minu kampsun, mis oli lehvinud tule sisse ja mida tuleleegid kohe meelsalt limpsama hakkasid.

img_0915
Tulekahju ohver

Kui ma esimest korda kontorisse läksin, siis ma pidin joonistama endast pildi, mis mind peaks iseloomustama, nii et lõpetuseks jätan selle siia:

img_0914
Max kunst

Ci vediamo!

La mia casa

Palermo, olles küll kõvasti enam pingviinide pool, kui Eesti, ei ole hetkel kõige soojem. Kuigi mulle meeldib, et meri on kiviviske kaugusel, ei paku ta just eriti lohutust 6-kraadise külmaga, mil ta õhkab jäist tuulekest mu näole ja sügavale kontidesse. Asja muudab veel hullemaks fakt, et sitsiillaste elumotoks on vist “Kütmine teeb toa soojaks, põrgu on kuum, ergo, kütmine on saatanast, tublide kristlastena ärme seda tee”. Ehk mu kodu on ka külm, mis tähendab, et kui ma juba Eestis olin koduste riiete poolest põhimõtteliselt moe-etalon, siis siin olen ma viinud selle järgmise tasemeni:

img_0913
Teismeliste ninjakilpkonnade veidike vanem ja leetrite käes vaevlev viies liige

Mis veel minu kodu on? Ta on väga suur. Meil on vähemalt 6 tuba, mida hetkel jagan 4 teise vabatahtlikuga: Eva (Läti), Marie (Prantsusmaa), Victor (Prantsusmaa) ja Pepe (Hispaania). Lisanduma peaksid veel hiljem David (Hispaania), Meryem (Türgi) ja Sasha (Slovakkia). Kõik, kellega seni olen tutvunud, on olnud väga toredad, ainult et nad kõik on täielikud ööloomad. Hommikud veedan ma oma lemmikinimese ehk iseendaga, sest kõik teised põõnavad, kuis jaksavad.

Mu kodus on olemas kõik eluks vajalik: pliit koos ahjuga, 2 külmkappi, pesumasin ja wifi! Minu üle juba tehti nalja, et tüüpiline eestlane, hoolib vaid wifi olemasolust, ülejäänu puudumisega saab hakkama! Eks ta nii ole ka, ega armsa wifita ma teile muljetada ju saaks. Veel on siin mitu rõdu, ühte reostavad pidevalt tuvid, nii et selle ust lahti jätta ei tohi, kui me just ei otsusta, et tahaks saada kõik parasiidid ja viirused, mida need lendavad rotid meile lahkelt jagaksid.

Hoone, milles mu koduke asetseb, on 60ndatest. See tähendab seda, et meil on majas lift, aga ta on selline omapärane. Sel on mitu ust, mida tuleb ise kinni panna, et liftike sõitma hakkaks. Kui pärast sõitu neid uksi taaskordselt ei sulge, siis jääb liftike ühele korrusele pidama ja mitte keegi ei saa temaga lõbusõitu teha. Kapriisne, mis teha.

Ka torustik on meil tujukas. Vetsupotti ei tohi mitte midagi visata, mis ei välju inimkehast, sest muidu võib ta ummistuda. Ja mitte ainult tema, kus siis nii! Terve hoone vetsupotid ei tööta siis korralikult! Kuna me oleme kõige nooremad selles armsas hoones, siis muidugi süü läheb alati nende kaela, kes ei olnud maja ehitamise ajal juba mõningad aasta(kümne)d elu näinud, nii et me üritame ikka eriti korralikud olla ja torusid mitte kurnata.

Naabreid ma veel näinud pole, nii et nende kohta ma eriti midagi öelda ei oska, aga ümbruskond tundub olevat vaikne. Meil on pood otse üle tee, nii et õhtuseid snäkke saab käia edukalt ostmas. Ka on nurga taga pagariäri sarnane asi, kust saab reede ja laupäeva õhtuti 24h osta toitvaid süsivesikuid, nii et vast nälga ei jää.

Hetkel elan üksi toas, mis on ruudukujuline ja mille aken ei sulgu täitsa korralikult. See-eest on siin suur kapp, väike lauake ja riiul. Ma ei oleks üldse vastu, kui ma ei peaks kolima kellegagi kokku, sest olen juba harjunud mitte kellegagi tuba jagama. Aga eks aeg näitab, mis minust ja mu toa olukorrast saab, kas jääme kokku või viib õel saatus meid teistele radadele. Hoian teid selle põneva teemaga kursis!

Baci!

Lyon&Montpellier 01.05-05.05

Pariisist tagasi, ei olndu mingit hingetõmbeaega, sest oli aeg uuele reisile minna! Meil polnud väga palju aega reisiks, kuna Paula ema oli Besanconi tulemas, nii et üritasime leida midagi, mis oleks lähedal ja soodne. Otsus langes Lyonile ja Montpellier’le.

1.mai hommikul võeti meid peale BlaBlaCariga (selline lahe asi, kus saad hästi odavalt kellegi auto peale, kes niikuinii läheks samasse destinatsiooni) ja läksime Lyoni. Järjekordselt alahindasime Prantsusmaad: jõuame Lyoni ja mitte ükski ühistransport ei tööta 1.mai puhul! Minu jaoks oli see nii naljakas, et naersin oma 10 minutit jutti, mille peale Paula arvas, et ma olen mõistuse kaotanud. Kogusime end kokku, tegime väikse kohvi ja siis jalutasime 40 minutit vihmas kesklinna Jule, Luisi ja Mauricioga kohtuma. Siis läksime oma korterisse, mille olime airbnb’ga võtnud.

IMG_5323 IMG_5327

Ja oligi aeg Lyoni avastada! Järjekordselt ma ei mäleta, mida me Lyonis nägime, aga ma olin seal juba varem käinud, nii et mulle midagi eriti uut seal polnud. Seda mäletan, et ostsime brioche praline’i jälle, mis polnud ikka suutnud oma maitsvust ega magusust kaotada.

IMG_5340
Jule ja Caramello
IMG_5343
Jule andis mu telefoni mingi 9-aastase lapse kätte, kes pidevalt tundus seda kohe maha pillavat, nii et seepärast ma olen kohkunud näoga

IMG_5337

Järgmine päev aga käisime varahommikul turul, kust ostsime maailma kallima kana (27 eurot umbes), sest me olime liiga rumalad, et uurida edasisi lette. Et see kana oli meile nii kallis, panime talle nimeks Henry. Õhtul teda prepareerida oli huvitav, sest tal olid kõik siseelundid sees ja pea ka veel otsas. Mis siis teha, hakkasin lihunikuks.

IMG_5345
Henry süda kuulus minule

IMG_5344 Ja siis ootas ees Montpellier, kuhu sõitsime bussiga. Seal olime järjekordselt airbnbga korteri võtnud, mis oli kõige ilusam korter maailmas! Ja seal oli kass Mushi!

IMG_5368

Montpellier’s veetsime kaks päeva ja ma armusin sellesse! See oli nii ilus ja armas! Montpellier’s käisin esimest korda ka Vahemeres ujumas, mis minu, Jule ja Paula jaoks oli soe, aga Luisi ja Mauricio jaoks kui jää.

IMG_5351
Montpellier trammide liinid olid kõik eri värvi, nii et eksida olida praktiliselt võimatu
IMG_5373
Mushi magas öösiti minu otsas

IMG_5380 IMG_5357 IMG_5356 IMG_5354 5.mail põrutasime tagasi Besanconi: mina ja Paula rongiga, teised jälle BlaBlaCariga. Hästi tore reis oli, mida kordaks kohe! Mida enam ma Prantsusmaad avastan, seda enam ma sellesse riiki armun!

La honte!

Häbi-häbi, ma pole jälle nii kaua kirjutanud! Andestage mulle mu patud! Aeg läheb siin nii kiirsti lihtsalt ja iga kord, kui minuga midagi juhtub, siis ma mõtlen, oh jess, blogisse! …ning unustan 30 sekundi pärast ära, mis juhtus.

Seda postitust kirjutangi oma aju kurnates, et mingeidki mälestuseriismeid kätte saada ja sellest pilt kokku panna. Ausalt ka, keerulisem kui Voldemorti mälestusi kokku koguda!

Mul oli vahepeal eksamid: see oli päris hirmus. Aga võin õnnelikult öelda, et kaks ainet on mul kindlalt läbitud ja punktidki olemas: Texte et Image (12/20) ja vene keel (15/20). Mu standardid siin on langenud porimülkasse, ma olen õnnelik juba kümnega, sest see tähendab, et üks sammuke raha mitte tagasimaksmisele lähemal. Vene keeles tulid kõik minu Kristiine juured välja – ma olin klassi parim! Asi, mis ma arvasin, et eales ei juhtu Prantsusmaal olles! Kahjuks või õnneks oli lihtsalt taustsüsteem tuhm, nii et oli lihtne särada. Vene-prantsuse tõlge jääb mind aga igaveseks kummitama…

Lihavõtted olid! Ma olin pisut (väga) kurb, et ma ei saanud oma perega maale minna nagu iga aasta, aga uus riik, uued traditsioonid. Isegi reede pole siin vaba, vaid hoopis esmaspäev! Läksime šokolaadimunadejahile! Jaht oli verine ja brutaalne, aga tulemuseks oli 2 šokolaadijänest ja umbes 4 muna. Pärast tegime piknikku, mängisime mänge ja värvisime ka mune! Aga need olid tühjad, mis oli imelik minu jaoks, aga mitte nii imelik, kui oli Mauriziol ja Luisil kuulda hullude eurooplaste lihavõtetest: “Te värvite munad ära ja siis teete nad katki, et nad ära süüa?!”

IMG_5006

Mu sõbrad saatsid mulle hunniku postkaarte vahepeal. Te olete kõik mu südames ja armastan teid palju! Mu väike süda ei suutnud kõige selle rõõmuga, mis te mulle tekitasite, üldse hakkama saada!

Ma ei tea, kuidas ma Eestisse tulen ja jälle käsi suruma hakkan. Mu absoluutne esimene reaktsioon on põsk ette keerata ja bisous! Olge valmis…

Kui Merili siin oli, siis ta ütles, et ma rääkisin unes. Prantsuse keeles. Hurraa! Ma alati tahan keelt õppides, et mul keel muutuks loomulikuks ning ma oskaks selles mõelda ja unenägusid näha, aga vat see on juba teine tase. Pole küll kindel, et see, mida ma rääkisin, oli loogiline või korrektne, aga teen siiski risti seinale!

Rääkides keeltest, mis on minu suurim hirm siin? See, et ma jään ükskord nii purjakile, et ma unustan ära, kuidas prantsuse või inglise keelt rääkida ja mulisen ainult eesti keeles. Kuidas keegi mind koju viib niimoodi? Kõik arvasid, et see on alusetu hirm, aga Paulaga see juhtus! Ta oli pisut (palju) võtnud ja siis ta rääkis ainult saksa keeles. Maurizio, kes temaga sel hetkel koos oli, pidi Julele helistama, sest ta, vaeseke, ei saanud midagi aru. Sellised igapäevaprobleemid.

Mesikäpp on ja jääb hitiks! Eriti Dopsid, mis on leidnud endale nimeks Eesti Oreod. See on ainult tervitatav, Prantsusmaa juba niigi tegi ja teeb mind veel paksemaks, ei ole mul selleks Eesti abi vaja värvata. Kuid tänan siiski kõiki, kes panustasid igasse mu rasvarulli ja lõualotti!