Un fine settimana a Napoli e Roma

Sain vahelduseks Sitsiiliast mandrile! Nimelt, Merilil oli õppereis Napolisse ning tal oli plaan hiljem veel paar päeva lebotada Itaalias ja ütles, et ma liituks tema, Tuti ja Mariannega. Ryanair oli armuline ja pakkus odavaid pileteid Rooma, nii et otsustasin väikse lennu- ja bussireisi teha ning taaskülastada Napolit ja külastada Itaalia pealinna ka. Kaks kärbest ühe hoobiga, nagu öeldakse.

Minu reis algas päris kaootiliselt. Jõudsin Rooma lennujaama, sealt bussiga Rooma Termini rongijaama, kust pidin Napoli bussi peale minema. Jõudsin sinna umbes 40-minutilise ajavaruga ning mõtlesin, et saan rongijaamas mõnusalt ringi jalutada, aga igaks juhuks tahtsin üle vaadata, et kus see bussipeatus on pileti pealt. Ja sealt vaatas mulle vastu sõnapaar: Tiburtina Stazione. Süda jättis löögi vahele! Väike guugeldus ja tuli välja, et õige bussijaam on 40 minuti kaugusel jala! Google Maps avaldas ka, et rongiga saab sinna, aga piletid olid otsas sellele rongile, nii et tuli uus plaan leida! Metrookaart ei aidanud ka mind, ei olnud mingit ühendust Termini ja Tiburtina vahel, nii et võtsin julguse kokku ja rahakoti välja ning võtsin takso. Selle aja peale oli mul 20 minutit bussini, aga võtan mütsi maha oma taksojuhi ees, kes kihutas ka vastassuunavööndis, et ma ikka Napolisse õigel ajal jõuaks. See reis võttis minult küll 10 eurot, aga ka see oli soodukaga, nii et kiidan Rooma taksojuhte, sest bussile ma sain!

Too taksojuht samas oli aga nii armas, lobises minuga itaalia keeles ja kiitis mu itaalia keelt, nii et mingi areng ehk siiski toimub. Selle lühikese 15-minutilise sõidu jooksul suutis ta minult välja pinnida mu vanuse, mille peale ta tõdes: “Giovannissima!” (Nii noor!), uurida minu suhtestaatuse kohta (millal ja miks ma lahku läksin, kes mulle hetkel meeldib, mis tema vanus on jne) ja rääkida ka oma elust (ta on 69-aastane, 4-kordne vanaisa ja väike pension sunnib töötama taksojuhina). 10 euro eest taksosõit, psühholoogi juures käik ja itaalia keele tund, imeline pakkumine!

Napolisse jõudes seadsin sammud meie Airbnb poole. Meie host Fabrizia oli imetore, näitas kohe kõik kohad, mida Napolis vaja näha, kaardi peal ära ning ka korter oli imekena. Ta oli küll 5.korrusel, kuhu pidi ronima, aga seal oli suur terrass vaatega linnale, nii et silmailu korvas tagumikuvalu.

IMG_0618
Maasikatega vaade

Mul oli aega üksi ringi kolada enne teiste saabumist Ischialt, nii et seadsin sammud linna poole. Avastasin päris kiirelt, et Napolis piisab ühe korra käimisest, sest olin näinud kõike, mida Fabrizia oli soovitanud. Nii et otsustasin ronida üles Pedamentina a San Martinost, kus pidi kaunis vaade linnale olema.

IMG_0581
Tõlge markerile: “Võiksite siia panna lifti”
IMG_0598
Kuigi mäkkeminek oli raske, oli tõesti äge näha tervet Napolit, Vesuviusest rääkimata

Kuigi mu jalad ei andnud alla üles ronides, siis telefon tegi seda küll. Tegin korra ühe pildi ja ekraan läks mustaks. Mõtlesin, et ehk lihtsalt veiderdab natuke, küll ta pildi ette võtab, aga tutkit! Mustaks kui öö ta jäi ning minul lõi paanika sisse. Ma ei olnud Meriliga mitte midagi konkreetset kokku leppinud, nii et mõtlesin, et lähen üritan nende laevale vastu jalutada sadamasse, aga mida polnud, oli laev Ischialt. Läksin tagasi korterisse, et telefon laadima panna, ehk võtab lusika nurgast ära, aga tummaks ta mul jäi. Uus plaan: kaart taskusse, ostan uue telefoni või leian koha, kus helistada oma emale, et ta helistaks Merilile, et nad korterisse tuleksid. Alla minnes aga kuulsin eesti keelt, arvasin, et juba on hallutsinatsioonid tekkimas, aga seal nad olid oma kohvritega! Mind mitte kätte saades olid nad pakkunud, et ma kas a) magan b) olen hääletule pannud telefoni c) olen surnud. Lohistasime kohvrid üles, kukutades oma kopsud kokku, rääkisin neile oma telefonist ja Merili tegi talle niks-naks restardi ning telefonile oli jälle elu sisse puhutud! Miks, oh miks, ei võinud ta seda enne teha ja säästa mu elust 10 aastat??? Õhtul eriti midagi ette ei võtnud, sõime kõhud pastast punni, üritasime oma eludega kurssi saada jälle ja magama me vajumisegi.

Laupäeval ärkasime varakult, et minna suurele riideturule ja niisama Napolit avastada. Merili ja Tuti läksid raamatukokku, et leida viimaseid infoallikaid oma lõputöödele. Mina ja Marianne suundusime turu poole. Kuna Mariannel on missiooniks saada 10 000 sammu täis iga päev, siis jalutasime. Pool teed möödus kesklinnas, teine pool aga veidras äärelinnas, kus tajusime, et kuhu kurat me end joonud oleme. Vahepeatus oli postkontoris, kus läks pool tundi, sest kaks töötajat tegelesid sellega, et automaatuksed ei töötanud nii nagu nemad soovisid. Seda vaadata oli juba frustreeriv, kuidas nad aina avasid üht ust, aga sellega ka rahul polnud, kui mõlemad uksed lahti jäävad. Meile halastas lõpuks üks teine töötaja, kes meile margid järjekorraväliselt müüs.

Kohale jõudes tervitasid me sissepääsu juures kõhedad vanamehed oma traditsioonilise lausega “Ciao, bella!” ning riietes tuulamine võiski alata säärase stardipauguga. Turg ise oli nagu määratult suur Balti jaama turg, kus hunnikutes kingi, riideid, aksessuaare. Mina skoorisin endale vaid päikseprillid, sest ega väga ei olnud jaksu seal kembelda kõigi müüjatega. Merilil ja Tutil, kui nad lõpuks kohale jõudsid, oli enam õnne, said nii kotte kui ka riideid enesele.

Pärastlõuna veetsime oma terrassil maasikaid ja herneid süües, Tuti tegi lõunauinaku, Marianne kirjutas oma magistritööd ning mina ja Merili panime maailma paika.

IMG_0620
Vaikelu hernestega

Õhtul tähistasime viimast õhtut koos restoranis. Seal oli elav järjekord, nii et lauda ootasime umbes 40 minutit, mis lõpuks tundus raiskamisena, kuna toit ei olnud üldse nii hea, kui oleks oodanud. Parimaks minu jaoks jäi eelroog erinevatest molluskitest, Tuti aga arvas, et õhtu tipphetkeks oli sai, mida meile korvide kaupa toodi. Hiljem korteri vaatasime tunnikese “Kaunitari ja koletist”, millest pärast tunnikest loobusime, et saada lisatund und.

Hommikul pidime üksteisega hüvasti jätma, sest mind ootas Rooma ja teisi Istanbul. Sain jälle nautida Flixbusi teenuseid ja jõuda jälle oma armastatud Tiburtina bussijaama. Nädal kloostrielu selja taga, otsustasin jätkata religioossetel radadel ja veeta pühapäevahommik Vatikanis paavsti kuulates. See oli üks veider kogemus, sest juba metroost väljudes hakkas ristiretk Vatikani poole pihta. Tänav oli inimesi täis, kes kõik lootsid näha paavsti ja tema õpetussõnu tõena võtta. Enne Vatikani pääsemist oli kord kui lennujaamas, kõik kotid skänniti läbi ja pidi jalutama läbi metallidetektori.

IMG_0632
Paavsti oodates

Terve Vatikani väljak oli inimesi paksult täis, seal olid paavsti groupied nunnad, inimesed Poolast, Venemaalt, Hispaaniast, ütleme nii, et paavst on päris rahvusvaheline superstaar. Ja nagu superstaarile kohane, pakkus paavst oma publikule rõõmu tervitades erinevaid noortegruppe, kes olid kohale saabunud tema nimel ja hõiskasid oma linna nime kuuldes. See oli minu jaoks väga veider ülistada mingit hommikumantlis vanameest, kes erineb tavainimesest vaid selle poolest, et talle mingi kett kaela on pandud. Aga eks igaühele oma.

IMG_0650
Paremal pool olevalt ekraanilt sai ka paavsti nägu näha, tegelikkuses oli ta umbes 4 korrust kõrgemal

Edasi tatsasin ma kesklinna poole, et seal turisti mängida. Meryem oli mulle südamele pannud, et ma Fontane dei Trevi juurde ikka läheksin, sest temal jäi see nägemata, nii et see ja Colosseum olid ainsad kindlad punktid, kuhu tahtsin jõuda. Tee peal tegin hommikusöögi peatuse ja mõistsin, et enam ikka heas odavas Lõuna-Itaalias ei ole, 5 eurot läks nagu niuhti.

Enne turismi sihtpunkte leidsin aga väga ägeda poe nimega Fox Gallery. Haaras ta minu pilku tänu kaunile logole imeilusast rebasest ja sisse ma astusingi.

IMG_0667

Ei pidanud pettuma, see oli üks lahedamaid poode maailmas, ei tea isegi, kas saabki seda nii nimetada, sest kõik müügil olevad esemed oleks vabalt võinud kuuluda kunstigaleriisse. Seal oli nii postkaarte, magneteid, tasse, märkmikke, raamatuid, pakkepabereid, postreid, kõike, mida minusugune paberiarmastaja hing ihaldab! Lahkusin küll vaid 1 postkaardiga, mille ka teele panin, nii et suveniiri nimel tuleb tagasi Rooma suunduda!

IMG_0665
Sisekujunduski pakkus silmailu
IMG_0664
Kui vaid rahakott (ja Ryanair) lubaks osta…

Tee läbi Rooma kulges jalamehena. Rooma õnneks on selline mõnus koht, kus liialt pole kaarti vajagi, kuna iga nurga taga leidub midagi uut, mis silmailu pakub. Komistasin niimoodi näiteks Altare della Patria otsa.

IMG_0763
Altare della Patria
IMG_0764
Ehitised Altare ümbruses, mis mulle lihtsalt oma kuppelja kuju poolest meeldisid

Ja mis kõrgus nurga taga? Colosseum, muidugi mõista. Sisse ma seekord trügima ei hakanud, kuna ei olnud väga palju aega jäänud lennukini, nii et imetlesin teda väljastpoolt. Jääb siis järgmiseks korraks!

IMG_0804
Järjekord & Colosseum

Vahepeal otsisin ka ikka kaardi peal, mida vaadata ning oli kirjas, et Pantheon tuleks ikka üle vaadata. Leidsin siis selle platsi üles ja mulle avanes selline vaatepilt:

IMG_0710

Mina selle peale mõtlesin omaette, et SEDA ma tulingi vaatama? See on kindel asi, mida näha Roomas??? Kehitasin õlgu ja mõtlesin, et tatsan siis edasi. Keeran ringi ja siis…

IMG_0713

Järjekordne hetk aduda, et on lausa ime, et ma püksid õigesti hommikul jalga panen. Igatahes, piinlikkustunne alla neelatud, läksin järjekorda, et Pantheoni ka seestpoolt kaeda. Seest oli ta nagu suur altar Vittorio Emmanuelele ja kindlasti mõjuvõimsam on ta eksterjööri poolest, aga kui ma sees olin, tuli äkki kõlaritest “SSSSSHHHHHHHHH!” – ehk külastajaid kutsuti korrale, et nad ikka pühalikult vaiksed oleksid. Mina seepeale lahkusin itsitades, sest ei tahtnud vastu näppe joonlauaga saada.

IMG_0717
Üleannetud Pantheoni külastajad

Range jumalajünger nagu ma olen, astusin sisse ka paari kirikusse. Mulle tegelikult meeldivad katoliku ja õigeusu kirikud, kuna nad on tõesti nagu kunstiteosed, kõik need maalid ja vitraažid on ikkagi hämmastavad, arvestades veel ajastut, millal need loodud on. Luteri kirikud näevad aga välja nagu külmad laudad, nii et Skandinaaviamaades mind nii lihtsalt jumalakotta ei saa.

IMG_0702
Imeilus altar kirikus, mille nime ei tunne
IMG_0708
Mina niisama inglitega hängimas, peaaegu nagu vetsuselfie Shootersis

Lisapeatus oli Piazza di Spagna, mis oli paksult inimesi täis, nii et seda valikut kahetsesin praktiliselt koheselt. Aga kohal ma olin, nii et pidin üles enda kere vedama mööda Scalinata Della Trinita Dei Monti treppe. Erilist vaadet ta kahjuks ei pakkunud, inimesed olid ees!

IMG_0735
Igaüks tahtis oma tagumikku neil treppidel toetada

Päeva jooksul läks mul kõht tühjaks ja otsustasin endale mingit kõhupoolist leida. Läksin mingisse suvalisse pitsakohta, et väike pitsalõik soetada. Vaevu olin jõudnud pobiseda “Üks pitsa margherita, palun”, kui müüjapoiss suured silmad tegi ja ütles: “Sa räägid NII hästi itaalia keelt!” Ega ma komplimendist kunagi ära ütle, nii et lobisesin temaga veel pisut, kuna pitsa pidi ahjus veel soojenema ja silma täitsa puhkas tema peal. Pitsakoht oli ühtede treppide läheduses, kus mõtlesin väikse puhkepausi teha ja rahulikult leiva luude poole lasta. Olin juba põlvi nõksutamas, et maha istuda, kui mu poole lendas vasikasuurune kajakas, kes mu pitsa naksti! mul käest haaras ja ise seda õgima hakkas. See ei ole minu esmakordne juhus kajakaraisa ohvriks olla, nii et ma ise hakkasin naerma, aga ei hakanud uuesti riskima uue pitsalõigu ostmisega, nii et lahkusin kiirelt sündmuskohalt. Kuna suhkruvett polnud käepärast võtta, et šokist üle saada, ostsin teise parima asja ehk gelato.

IMG_2856
Ferrero Rocher, Dulce de leche ja pähklivõi+Nutella

Rooma jättis mulle väga sügava mulje. Ma ei tea, miks, aga suurlinnad rahustavad mind maha ja teevad mind õnnelikuks. See pidev melu, mis neis on ja pulbitsev elu haaravad mind meeletult, isegi kui sellega kaasnevad turistidehordid. Roomas lihtsalt oli midagi erilist, temas on mingi maagia, millega mina koheselt kaasa läksin. Ainus asi, mis ma endale negatiivse poolena kirja panin, on vetsude puudus. 8 tundi jalad ristis olla ei olnud mul plaanis algselt, aga nii ta välja kukkus!

Siiski, see väike miinus välja arvata, on Rooma minu jaoks järjekordne linn, kus ma kujutleks end elamas. Kui ma vahepeal kahtlesin, et kas mulle ikka Itaalia meeldib, siis pärast Roomas käiku saan kindlalt öelda, et kui ei meeldi mitte just terve Itaalia, siis vähemalt Rooma jääb alati minu südamesse. Plaanin juba järgmist reisi sinna…

A dopo,

 

Sono andata a Catania

Kuna Merili on veel viimast kuud minuga samal saarel, siis olime juba ammu kokku leppinud, et veebruaris ma lähen talle külla. Kuna ka minu korterikaaslased soovisid Cataniat külastada, võtsime mina, Meryem, Marie ja Victor reedel jalad selga ning sammusime rongijaama, et suunduda Cataniasse.

Sel nädalavahetusel olid Catanias suured pidustused nimega Festa di Sant’Agata. Tähistatakse Catania pühaku Agata elu ja jumalale pühendumist. Nimelt, neidis Agata otsustas juba 13-aastaselt, et tema pühendab oma elu jumalale ja hoiab selle nimel enda vooruslikkust igavesti ehk ei lange kunagi kellegi sängi. Nagu ikka elus juhtub, hakkas Agata aga meeldima ühele mehele, kellele teps ei sobinud see Agata elu valik, ning kui Agata keeldus tema külje soojendamisest, otsustas see mehehakatis teda piinata temale alluma. Agata pidas vastu, nii et mees otsustas ta ära põletada. Sel hetkel, kui Agata oli tulekeeltes piinlemas, tuli maavärin, mis siiski päästis Agata sellest kurvast saatusest elusalt põleda. See oli aga vaid hetkeline rõõm, sest ega see mees ikka vaest neiut rahule jätnud ja jätkas tema piinamist, lõikas isegi tema rinnad maha. Agata viskas peagi sussid püsti ja nüüd on ta märter. Tema ohverdus on andnud temale emade, imetamise, rinnavähi jms pühaku tiitli.

img_1283
Pidustuste ajal süüakse säärast kooki, mille nimi on minna di Sant’Agata: biskviitpõhjal on peal ricotta koos šokolaadinööpidega, see on üle valatud veidra rohelise siirupiga ja kõige peal on paks suhkruvaap

Käisime isegi kirikus, kus oli näha põletusahi, milles Agatat piinati. Selle kohal oli kaunis õlimaal sellest hetkest, kus ta on ahju astumas, aga ingel halastab talle ja saadab maavärina Sitsiiliasse. Jumalal on tõesti müstilised lahendused…

Nägime ka vana amfiteatri varemeid, mis olid pidustuste ajaks lahti tehtud. Merili teadis rääkida, et see oli Rooma impeeriumi suuruselt neljas amfiteater, aga nüüd on sellest vaid kahes linnaosas varemeid näha ja paljud Catania elanikud isegi ei tea, et nende tagaaias on palju varemeid ja laipu maetud.

Lahkudes nägime me kahte kassi, kes peesitasid päikse käes varemete ääres. Neid ei häirinud ei minu kilked ega inimesed, kes allpool varemete vahel saalisid. Minu arust olid nad hirmarmsad ja mind pidid teised sealt lausa ära vedama, enne kui ma oleks mööda seina üles roninud, et neile paar paid teha.

img_1157

Aga oma paid sain tehtud ühele teisele kassile, nii et ei läinud tühja see päev! Läksime väiksesse hipsterlinnakusse, kus oli hästi lahe väliõu, kus peesitas ka üks kass laua peal. Mina ja Marie oleme loomaarmastajad, nii et miilustasime temaga seal päris korralikult. Hipsterlinnaku nimi oli San Berillo ja seal veetsime hea pooltunnikese, tehes pilte ja niisama atmosfääri nautides.

img_1230
Minu sõbrapilt kiisuga

Tee viis meid ka Giardino Bellinisse, kus tegime palju pilte Etnast, mis taamal vaikselt suitses. See oli väga armas pargike, kuhu kõik olid kogunenud, et päikse käes mõnuleda ja puhata sellest melust, mis tänavatel käis.

Õhtuks jalutasime sadamasse, et seal teistega kohtuda, kes ka Palermost tulid elu nautlema ning et näha ilusaid laevu ja päikeseloojangut. Sadam oli hästi ilus, sest seal oli pikk merreulatuv kai, kus sai suurtel kivimürakatel istuda ja kitarri tinistada.

Õhtul korraldas Merili majapeo enda juures, kuhu kutsus oma Erasmuse sõbrad ja Taavi oma sõprade Briti ja Kaarliga. Kõik imestasid, et kuidas on äkki 5 eestlast üheskoos välisriigis? Kuidas on eesti keel äkki see keel, mida enamus räägib? Algne plaan oli natuke Merili juures tiksuda ja siis linna peale minna, aga see läks sujuvalt üle väga valjuks laulupeoks, kus üürgasime nii Queeni kui ka ABBAt laulda. Õhtu lõpuks olid ainsad tugevad vaid meie, Eesti ürghinged, nii et pühendusime oma emakeelsetele lauludele, mis kindlasti kõiki kõrvu kell kaks öösel hellitasid.

img_1295
Rahvusvahelised peoloomad

Pühapäeval suundusime randa! Veebruaris tundub see natuke veider, aga õues siras päike, mis soojendas õhu 21 kraadini, nii et suvi! Saan ka nüüd muuta oma varaseima ujumiskogemuse kuupäeva, sest 5.veebruar märgib nüüd aega, mil käisin kõige varem suplemas. Vaprate ja ilusate hulka kuulusid veel Taavi, Merili, Kaarel, Victor ja Meryem. Meryem sulistas vees kõige kauem, mille puhul ristis Taavi tema Türgi merenümfiks.

Ja niimoodi saigi meie aeg Catanias otsa, kuna viimane rong lahkus juba 17.32. Pakkisime oma kodinad kokku, käisime väikest paninot söömas (kuna valikus oli ka hobuseliha, siis muidugi ma pidin seda maitsma ja võin öelda, et see oli lausa imeline) ning siis suundusimegi rongijaama. Kurb oli lahkuda, sest Catania meeldis mulle väga, ta tundus mulle turvalisema ja rahulikumana kui Palermo, aga annan veel Palermole aega atra seada, ehk ta suudab mind veel nii üllatada, et ei tahagi siit lahkuda…

A presto!

img_1270
Palermo gäng + Merili

 

Le feste

Järjekordne nädalake Palermos mööda saadetud. Kui ma alguses arvasin, et tulen trainingult tagasi ja magan rahulikult end välja, siis see nädal ei läinud teps mitte nii.

Teisipäeval (24.01) kirjutas mulle Merili: “Mul on aega, ma tulen Palermosse, OK?” Mis minul selle vastu olla sai! Ja nii ta saabuski kolmapäeva hommikul rongiga Palermosse. Mina jalutasin rüütellikult talle rongijaama vastu, kus sain tänu Itaalia rongiplaani täpsusele veel pool tundi oodata kuni väike hüplev Merili mulle kaela langes. Plaani oli meil võetud väike hommikusöök teha ja nii viis meid tee jälle mu lemmik gelateriasse nimega Ciccio (sellel on tegelikult pikem nimi, aga ma ei mäleta seda kunagi, nii et võtkem seda hellitusnimena). Et Merili ka saaks tunda, mida tähendab Palermos hommikusöök, võtsime mõlemad brioche con gelato ehk maakeeli saia vahel jäätis.

img_1023
Gelato jagaja oli helde: uhas veel vahukoort peale ja – kirsiks tordil – pani veel kaks küpsist kui jänesekõrvad maiuse sisse püsti
img_1095
Rõõm südameatakist

Tatsasime mööda linna ringi, kuni pidin kontorisse minema, jättes Merili üksi linna avastama. Kontoris sain enam-vähem paika oma hetkelised tööülesanded, nii et ehk hakkan ka midagi enamat tegema kui kulinaariamaailma avastama! Õhtuks läksime minu juurde, kus tuli välja, et tuleb pidu! Victor oli teised Palermo vabatahtlikud meie juurde grillipeole kutsunud, nii et Merili saabus väga melukal ajal. Naabrid kutsusid meie grillisuitsu pärast tuletõrje kohale, kuigi kui nad kohale jõudsid, nägid nad väga nõutud välja, sest grillimine oli lõppenud ja kus pole suitsu, pole tuld. Õnneks nad ei tulnud meie ukse taha koputama, sest ei leidnudki süüdlasi, vaid seisid majanurgal ja laiutasid käsi. Pidu lõppes, kui naabrid hakkasid ka müra üle kurtma. Eks ta põhjendatud oli: siiski oli kolmapäev, ühes toas oli vali muusika ja teises lauldi ning mängiti kitarri, nii et ei saanud öelda, et oleks vaikne istumine olnud.

Et veel Merilist vähe poleks olnud, siis jagasime korterit see nädal 10 inimesega. Üks vabatahtlik David (Hispaania), kelle projekt on kohe-kohe lõppemas, tuli tagasi, et oma kodinad kokku korjata ning võttis oma venna ja sugulase ka kaasa. Lisaks tuli korterisse Pepe tüdruksõber, nii et vannitoajärjekorrad pikenesid veelgi. Vahepeal oli selline tunne, et isegi duši all ei saa üksi käidud, ikka kuskil kuulis mingeid hääli.

Reedel käisime aga hoopis teistel vabatahtlikel külas. Nende naabrid pidid olema tolereerivamad müra suhtes ja ka nende seinad pidid paksemad olema, nii et karta polnud midagi. Kui alguses arvasime, et lähme õhtusöögile, siis peagi oli tuba inimesi täis ja hakkas jälle kõvem tantsupidu pihta. Jagasime kõik omavahel oma lemmiklaule ja siis südaöö paiku läksime mina, Meryem ja Eva koju, sest mind ja Meryemi ootas järgmine hommik kell üheksa töö. Vahetevahel lööb ka vastutustunne sisse.

img_1031
Järgmine kass, kes ei lasknud minul end paitada

Töö, mis meid järgmine hommik ootas, oli koostöös ühe Palermo kooliga, kes kirjutab noortevahetust Maltaga. Neil oli vaja välismaalaste peal katsetada oma tuuri Palermost, nii et kuulasime tähelepanelikult Palermo ajalugu. Neil oli seal ka ülesanne teha läbi rollimäng, mis näitaks Palermo elu, midagi, mis on spetsiifiline just Palermole. Mina siis küsisin oma grupilt, et mida sina tavaliselt Palermos teed? Ja üks tüdruk hakkas mulle rääkima: “Tavaliselt lähen Buciriasse (turule/peokohale, mille nime ma ei oska kirjutada) ja siis ostan diilerilt 5 grammi kanepit ja siis lähen suitsetan seda koos oma kahe sõbraga.” Eee… okei… Normaalne asi, mida rääkida koolis 16-aastase poolt, aga ehk ma olen liiga vana, et teismelisi mõista.

Hiljem tegin Mariega kultuurilise ringi Palermo kesklinnas, kus külastasime kahte kirikut. Saime mõlemas kirikus soodustust, sest ütlesime, et oleme vabatahtlikud ehk vaesed kirikurotid.

Esimene kirik (üleval punaste keradega katusel) kannab nime Chiesa di San Cataldo ja oli Marie lemmik. Ta näeb väljastpoolt pigem välja nagu mošee, aga sees oli katoliiklus, mis katoliiklus. Ta oli selline pisemavõitu kirik, aga väga armas ja kaunite seinamaalidega.

Teise sattusime täiesti suvaliselt, lihtsalt nägime, et on suur uks ja mõtlesime, et kaeme perra. Nagu naksti võeti meilt piletiraha ja sees me olimegi Santa Maria dell’Ammiraglio pühamus.

See kirik meeldis mulle rohkem, ta oli kõrge laega ja ilusate võlvidega. Sees olid ka imeilusad säravad lühtrid, mis õhtupimeduses kaunilt kirikut valgustasid.

Et päev liiga religioosseks ei muutuks, läksime õhtul Palermo Erasmuse organisatsiooni korraldatud peole. Seal tundsin esimest korda Itaalia naise viha ja Itaalia mehe imetlust blondide vastu. Alustame ikka negatiivsest: ma olin tantsimas niisama, kui üks Itaalia kutt enam-vähem näitas mulle ülestõstetud pöialt, et kiita mu tantsuoskusi. Ja siis järgine hetk tunnen, kuidas üks neidis minust mööda tuiskab, lööb minu käe õhust alla, kuigi see ei olnud tema trajektooril ja veab selle kuti tantsupõrandalt minema. Rohkem ma seda meest ei näinud, nii et ei tea öelda, kas ta jäi ellu või mitte, saab vaid spekuleerida.

Teine vahejuhtum toimus aga klubist väljas, kui ootasime teisi, et nad värske õhu kätte jõuaks. Tuleb mingi purjus itaallane meie juurde ja küsib, kust me oleme. Kuulnud, et ma olen imetabaselt kaugest riigist Eestist, pöörab ta kogu oma tähelepanu minule. Ta hakkab mu juukseid silitama ja aina räägib, kuidas ikka neidu idast on nii imelised. Selle jooksul üritab ta mind kaks korda suudelda, kuid lõpuks lepib ta ainult minu käele umbes sada korda musi tegemisega ja teeb veel põsele mulle musi.

img_1075
Ees: mina ja Meryem, taga: Eva, Marie ja Victor

Kahjuks ei jäänud see ainsaks korraks sellel nädalal, mil võõras itaallane mu põsele matsaka lajatab. Eile õhtul korraldas Bar Garibaldi tasuta pitsa õhtu ja nälgivad vabatahtlikud nagu me oleme, ronisime ka sinna. Kui me ootasime pitsat, siis tuli meie laua juurde üks tänavamustkunstnik, kes tegi igasugu trikke ja lõpuks keeras oma kübbara tagurpidi, et me saaks sinna paar münti poetada. Ma olin ainus, kellel oli midagi, nii et puistasin õnnetukesele umbes 22 senti. See helde annetus tõigi kaasa teise kontakti minu põse ja kellegi huulte vahel.

Nüüd ei teagi, kas kõik need bakterite jagamised või õues külmetamised, kui öösel koju jalutada, on süüdi, aga hetkel olen haige. Tatistan ja kurgus miski kratsib, õues aga 18 kraadi. Peaks end ravima, aga nädalavahetusel ootab mind juba jälle Merili ja Catania, nii et see peab ootama…

Ci vediamo!

img_1088
Praegu avaneb köögis meil selline vaatepilt – Pepe kuivatab vorste

Andiamo a comandare

EVSi tehes on alati kohustuslikuks trainingud. Minul tuleb neid kolm: on-arrival (saabumis), mid-term (poole aja) ja lõputraining. 16. jaanuaril lahkusime kõik meie korterist ka esimesele, mis toimus Nolas. Et sinna jõuda, veetsime 10 tundi rongides. Kõige põnevam osa pika sõidu juures oli Messinas, kus rong pakiti kokku praami peale, et saada mandri-Itaaliasse.

img_0957

img_0956

Trainingu päevaplaan oli selline, et hommikupooliku veetsime igasugu rühmamänge tehes ja mingites workshopides osaledes ning pärastlõunal olid itaalia keele tunnid. Need workshopid olid toredad selles mõttes, et sai paljude inimestega kohtuda, aga eriti mingit sügavamaid teadmisi edasi ei andnud. Ka itaalia keel, mis alguses tundus väga intensiivne, pettis mu lootusi: kõik olid eri tasemel loengutes ja siis vahepeal rääkisime ainult inglise keeles seal, mis ei edendanud just mu keeleoskust.

Õhtuti olid meil päris valjud peod, mis kestsid hommikuni. Peod olid väga erinevad: hotellitoas, kuskil baaris või lihtsalt kuskil parklas. Kord käisin sellisel kogunemisel, mis kujunes rap battleiks. Õnneks räppisime kõik oma emakeeltes, nii et ei olnud nii piinlik, sest keegi ei mõistnud, kui halb sa tegelikult olid. Ühel õhtul hotellis pidutsedes oli muusika aga lausa nii valjult, et meid tuli trainingu läbiviija noomima kell kaks öösel ning hiljem saime teada, et teised külastajad, kes sel öösel hotellis ööbisid, keeldusid maksmast oma tubade eest. Hotell oli hiljem kindlasti väga õnnelik nähes meid lahkumas.

Meie viimasel päeval oli meile korraldatud hüvastijätupidu (hotelli kurvastuseks), kus saime kirjutada paberilehtedele teiste kohta kauneid sõnu. Minu lemmikud minu paberil olid: “OK tots”, “sa räägid imehästi prantsuse keelt… prantslanna” ja suurelt ühele lehepoolele kirjutatud “I ❤ U”.

img_1010
Hotelli tagaõu

Kõige toredam oli päev, millal oli meil võimalus veeta vaba aega Napolis. Jalutasime mööda linna ringi vaatamata vihmasajule ja tegime kõike, mis on kohustuslik Napolis ehk sõime babat, pizza margheritat ja sfogliatellat.

img_0968

img_0999
Kuulus pizza margherita, mis sündis, nagu ikka, inimeste vajadusest toidu järgi vaesel ajal. Neil oli vaid tomatikastet, jahu, õli ja mozzarellat ning nii ta läks!
img_1005
Carla (Saksamaa) poseerimas kuulsa pizzeria ees, kus Julia Roberts filmis “Eat, pray, love” toiduelamuse sai
img_1008
Imeline sfogliatella pistaatsia ricottakreemi ja šokolaadiga

Ainult toiduturismi ka ei teinud, jalutasime ikka ringi ka seal, et kõik see toit välja teenida.

img_0980

img_0979
Suur jõulumuna keset Napolit, nad just ei kiirusta oma jõuluehete mahavõtmisega
img_0973
“Armastuse tänav”: igal pool mööda seda tänavat olid üles riputatud armastuskirjad või hellad sõnad

img_0974

Üks huvitav asi, mida meile Napolist räägiti: Napoli inimesed väga armastav ilutulestikku, nii et iga õhtu on kuulda kuskil pauke, see on täiesti normaalne. Aga kui ilutulestik on keset päeva, siis see tähendab, et uus laadung narkootikume on sisse toodud. Nagu Palermo, on ka Napoli siiski maffialinn, nii et igasugune kuritegevus on seal väga elus ja igapäevase elu osa.

img_0972

Mis mulle aga Napoli juures enim meeldis, oli muidugi Vesuvio! Järjekordne mägi, mida heal meelel vallutaks.

img_0988

Training, isegi kui ta mind nii väga ei valmistanud kuidagi EVSiks ette, oli kokkuvõttes siiski ülitore. Sai paljude teiste toredate vabatahtlikega tuttavaks ja indu alustada ise ka tööd. Jagasin oma kõvasid kaardimängu teadmisi ehk õhtud olid täis bismarcki ja stressi mängimist. Kohtusin ka ühe väga toreda eestlase Taaviga, kellega jagasime ühesugust huumorimeelt, nii et oli päris kurb temast lahkuda Messinas, kus tema suundus Cataniasse ja mina Palermosse. Aga mõlemad linnad on Sitsiilias, nii et alati saab külas käia!

A presto!

Una settimana in Palermo

Peaaegu nädalake Palermos veedetud ja ma pole midagi eriti teinud! Mulle saadeti mingi list, et mida Sitsiilias teha, ning Palermo kohta oligi öeldud, et siin ei tehtagi midagi! Tasub vaid hommikuti cannolisid süüa ja õhtuti pidu panna. Ma cannolisid pole veel söönud, aga mul terve aasta selleks aega!

Aga pidu olen pannud! Eelmine laupäev käisime väljas ja mulle tutvustati Palermo ööelu. Väga veider on see, et isegi kui on õues külm, siis kõik baaride istmed on ikka väljas, nii et põiepõletiku oht on suur. Jõime mingit veinilaadset jooki, mille nime ma ei mäleta, aga mille kohta ütlesin, et see maitseb nagu sangria, mille peale Pepe pidi otsad andma.

Sain ka oma esimesed tänavatoidu maitsed: panelle e crocchè ja meusa. Esimene neist koosnes kartulikroketitest, kikerhernekroketitest ja lihtsalt mingist tainalötakast, mis kõik olid friteeritud. Mina, suur kikerhernearmastaja, eelistasin muidugi kikerhernekroketeid. Meusa aga on  kopsuliha (vähemalt nii ütles mulle Victor, aga Google ütleb, et see põrn, nii et ma ei tea, siseelund siiski!), mis kiirelt pannil praetud, soola, sidruni ja pipraga maitsestatud, ja saia vahele topitud. See oli rasvast nõretav, aga üllatavalt hea maitsega, kuigi igapäevaselt seda ei näriks.

Pidu lõppes meil ühes garaažis, mida teised kutsusid “Aafrika klubi”. Alguses oli väga veider, sest mina, Eva ja Marie olime ainsad tüdrukud seal. Hiljem siiski hakkasime ka jalga keerutama ja oli väga tore. Mis ei olnud tore, oli see, et pidime pärast öösel koju kõmpima. Palermos on küll mingid ööbussid, aga need käivad nii nagu jumal juhatab, nii et nende peale me lootma ei jäänud.

Järgmine päev kaua magada ei saanud, sest sain kokku ühe Eesti tüdrukuga, kes ühes teises sarnases organisatsioonis praktikat teeb. Ta näitas mulle turgusid ja jalutasime niisama Palermo peal ringi, et ma saaks tutvuda oma selle aasta kodulinnaga. Käisime isegi gelatot söömas, sest meie jaoks oli ilus soe ilm, aga kui ma sellest oma organisatsiooni juhile Massimilianole rääkisin, siis ta tegi suured silmad: “Gelato talvel?”

img_0912
Pistaatsia ja nutella gelato

Nüüdseks olen ma ka oma mentori Giuliaga kohtunud. Mentori ülesanne on toetada vabatahtlikku, kui on vaja mingeid keerulisemaid asju ajada (näiteks Itaalia number saada, mida ma peaks homme tegema) ja kui tekib vabatahtlikul mingi probleem oma organisatsiooniga, siis mentor saab olla vahendajaks. Ning muidugi saab mentor ka tutvustada linna ja parimaid kohti, mida külastada, et vabatahtlik kohe alguses pead ei kaotaks. Giulia on väga tore, õpib statistikat ülikoolis ja huvitub psühholoogiast. Tema inglise keel ei ole just kõige parem, aga see ongi hea, sest siis ma saan äkki temaga kiiremini itaalia keeles rääkima.

Itaalia keelest rääkides, ma ikka üritan iga päev midagi õppida, aga sõnad ei taha väga meelde jääda, eriti arvestades, et minu õppimisprogrammis pakutavad sõnad pole sellised, mida kogu aeg kasutaks. Aga käisime laupäeval turul ja seal ma sain täitsa hakkama! Õppisin seal ära sõnad “muna” (l’uovo) ja “sibul” (cipolla), mis on kindlasti kasulikud tulevasteks käikudeks. Kui muid sõnu ära ei õpi, siis võite ette kujutada, mida ma aasta otsa söön…

Ma üks päev panin end kogemata ka põlema. Gaasipliidiga olen ma elus vähe süüa teinud ja läks meelest, et seal siiski elav tuli. Mul oli pott ja pann tulel ning kui ma panni poole sirutusin, siis nägin silmanurgast, et poti all tuli kuidagi põlemas eriti ereda kollase leegiga. Aga see, mis põles, ei olnud pliidiraud, vaid minu kampsun, mis oli lehvinud tule sisse ja mida tuleleegid kohe meelsalt limpsama hakkasid.

img_0915
Tulekahju ohver

Kui ma esimest korda kontorisse läksin, siis ma pidin joonistama endast pildi, mis mind peaks iseloomustama, nii et lõpetuseks jätan selle siia:

img_0914
Max kunst

Ci vediamo!

Lyon

Reedel oli mul kohutav vene keele töö. Kui te arvasite, et vene keel on juba niigi keeruline, siis üritage seda õppida oma kolmandas võõrkeeles. Minu jaoks on vene keel ja prantsuse keel omavahel nii sassis, et üks päev ütles õppejõud midagi ja ma vaikselt rõõmustasin, kuna arvasin, et ma olen hirmus tark vene keeles ja sain kõigest aru. Kolm sekundit hiljem adusin, et ta ütles lause prantsuse keeles ja seetõttu sain ma kõigest aru. Bože moi!

Et oma vaeseid hingehaavu ravida, läksin õhtul rongi peale, et minna Lyoni Anna-Mariale külla. Kõik juba teavad, et ma olen paranoiline inimene, nii et oli täiesti loomulik, et ma kartsin rongide vahetamist, mis mind ees ootas, kuna kartsin, et valin vale rongi või lähen vales jaamas maha. Olin niigi ärevil ja siis otsustas buss, millega rongijaama plaanisin minna, 5 minutit hiljaks jääda. Külm higi jooksis mööda mu selga, kui seda paganama bussi ootasin, olin täiesti kindel, et minu rongipiletid on täiesti tuulde läinud. Siiski lõpuks jõudsin õigeks ajaks! Jõudsin veel prantslasi (mina, prantslasi!) nõustada nende rongipiletite kohta ja sain esimesele rongile minna.

Vahetasin Franche-Comté’s rongi ja kell 23.07 olin Lyonis! Jalutasime Anna-Mariaga tema ühikasse, sõime pisut, lobisesime palju ja vajusime magama. Olin valmis järgmised kaks päeva Lyoni avastama. Jumalad pidid mind vist kuulma, sest laupäeval ärkasime selle peale, et sadas nagu oavarrest. Mis siis muud, kui veekindla spreiga jalanõud töödelda ja märga trotsida. Kõigepealt pidime minema Lyoni ooperimajja, et Anna-Maria saaks endale pileti osta etendusele. Läksime siis metrooga lõpp-peatusesse, kus tuli välja, et metroo, mis viib meid sihtkohta, ei sõida sel päeval. Hurraa, hakkasime siis jalutama! Komistasime Bosnia tüdruku otsa, kes ei rääkinud eriti ei inglise ega prantsuse keelt, aga kes oli teel kesklinna ja lubas meile teed näidata. Läksime temaga trolli peale ja sõitsime kuhugi kaugele. Ta siis hakkas kuskile jalutama ja me järgnesime. Mina olin täiesti kindel, et ta varsti võtab noa välja ja röövib meid paljaks või teevad seda mingid tema sõbrad, sest me olime praktiliselt kangialuses. Minu umbusk inimestesse oli aga põhjendamatu, sest ta viis meid järgmisesse bussipeatusesse. Õnneks selle aja peale olime avastanud, kus me oleme, ning meie bussipiletid olid läbi saanud, nii et jälle jalutama!

IMG_4388
Siin kartsin saada pussitatud

IMG_4419 IMG_4417 IMG_4407 IMG_4403 IMG_4404 IMG_4398 IMG_4391

Kõndisime mööda Rhone’i ooperimajani, Anna-Maria sai oma piletid. Me tahtsime küll see päev minna restorani sööma, aga prantslased söövad lõunat vaid 12.00-14.00 ja see oli juba ammu möödas, nii et astusime boulangerie’sse, kus sõin brioche praline’i ja armusin: galette’i. See oli lihtsalt nii hea, tainas oli mõnusalt pudenev ja krõbe, täidis oli magus ja mandline – ma ei tahtnud temast kunagi lahkuda, aga ta sai otsa enne, kui märgata jõudsin. Galette’ist jääb vaid mälestus ning purud mu sallis ja pükstel.

IMG_4423
Galette – mon amour!
IMG_4421
Brioche praline

IMG_4422

Kõhud täis head ja paremat, peas vaid kahetsused, et puusadele jääb ka see hea ja parem, aga ainult rasva ja pekina, hakkasime ronima mööda treppe, et jõuda ühe ilusa kirikuni (ärge küsige nime, üles jõudes oli mul silme eest must juba pingutusest). Tegime pildipause vahepeal, blogi jaoks ju vaja, mitte sellepärast, et meie kopsud tahtsid nina kaudu end katapulteerida.

IMG_4424
Nii see algas…
IMG_4427
Noor ja õnnelik, ei tea veel, mis saatus on ees ootamas
IMG_4432
Vaatepeatus
IMG_4454
Minu ebaõnnestunud panoraamfoto

IMG_4433IMG_4442IMG_4444 IMG_4474 IMG_4472 IMG_4459 IMG_4453 IMG_4447

Kiriku juurest läksime amfiteatri varemeteni.

IMG_4478 IMG_4481

Siis läksime poetänavale, kus käisime šokolaadipoes, kus sai tasuta asju maitsta. Ütleme nii, et kui kõik maitseksid nii nagu mina, siis see pood oleks 2 nädalaga pankrotis.

IMG_4496 IMG_4501 IMG_4498

Õhtuks olime ostnud brüleekreemi, mis oli lausa jumalik! Seal oli vanilliseemneid sees, suhkur oli isegi sarnane kõrvetatule, konsistents oli kreemjas, ohh…

IMG_4502
Esimene etapp: lisa suhkur

IMG_4503

Pühapäeval jalutasime veel mööda Lyoni ringi, eksisime ära isegi. Lyon on hästi suur ja hästi ilus – arhitektuur Lyonis on hästi lahe ja omapärane ning ta kirikud on katoliku kirikule omapäraselt rikkalikult kaunistatud. Jalutasime läbi paari turu ka, kus ma lihtsalt ilastasin iga vorsti- ja juustuputka juures. Mind oleks saanud kergelt jälitada selle ilanire ja -lompide järgi, mis ma Lyoni jätsin.

IMG_4508
Traditsiooniline

IMG_4515 IMG_4513 IMG_4507

Kõhud korisemas, suutsime enda eilsed patud lunastada ja jõudsime sööma! Valituks osutus restoran Pique Assiette, kus tellisime menu lyonnais. Minu valik: salade lyonnaise, andouillette ja tarte praline. Iga käiguga läks asi ainult paremaks, ma olin kui rase vaal sealt väljudes, aga ma ei kahetsenud midagi! See oli meeletult hea restoran ja meil vedas ka, olime viimased, kes lõunalaua said. Pisut piinlik oli, et suutsime oma müntidega ainult 5% jootraha jätta, ma ei armasta sularaha nagu prantslased! Andestust! Kunagi saan rikkaks, naasen ja siis make it rain!

IMG_4524

IMG_4520
Vesigi toodi veinipudelis
IMG_4519
Salade lyonnaise
IMG_4521
Andouillette
IMG_4523
Tarte au praline

Kell 16.34 läksin rongi peale, et tagasi Besanconi jõuda. Suutsin läbi lugeda “Mariage de Figaro”, nii et miski on mul sel vaheajal ka ülikooli jaoks tehtud! Polegi täielik looder!

Nüüd viib mind aga tee Saksamaale, nii et edasised seiklused (ja toidud) ootavad!

Cookie monster

Isa kinkis mulle lõikelaua. Kõik tuleb ju ikka sisse õnnistada ja järgi proovida, nii et esimeseks proovikiviks oli lõikelauale šokolaadi hakkimine, mis läks mõnusate küpsiste sisse.

IMG_3688

Ma absoluutselt armastan küpsiseid küpsetada! Juba nende taigen on nii maitsev, et mina ei mõtle sellele, et ahjusoojad küpsised külma piimaklaasiga on veelgi etemad ega ka salmonella ohule, mis mind varitseb. Seekord siis tulid säärased küpsised:

IMG_3690

IMG_3693