21.-22. märts olin ma ESNi reisil Luksemburgis ja Metzis. Kuna mina ja Jule olime ainsad, kes meie lähemast sõprade ringist sinna reisile suundusid, siis nimetasime seda oma “mois de miel” (mesinädalad). Praegu, kui ma aga seda üle guugeldasin, tuleb välja, et see on hoopis “lune de miel”. No kurat. Aga kõike, mida ma siin prantsuse keeles kirjutan, ma eriti üle ei kontrolli, sest mingi aja pärast tahan naasta ja vaadata, kas mu prantsuse keel on kuidagi arenguid läbi teinud või ei. Praegune otsus: EI.
Igatahes, reis algas 5.45: hurraa, 6 tundi bussis! Jalanõud jalast ja siis magamispositsiooni leidma. See buss oli parem kui Firenze oma, kuna ei olnud nii külm ja jalaruumi oli rohkem, nii et mu selg oli ainult 70% valus pärast.
Luksemburgi kohta ei olnud ma jõudnud midagi välja uurida: ei vaatamisväärsusi, ei maitsmisväärsusi, nii et läksin sinna päris pimedalt. Luksemburg ei ole mu lemmikkoht maailmas. Järjekordselt selle arvamuse taga võib olla halb ilm, mis meid seal tervitas, aga ta ei ole väga huvitav linn.
Otsisime kõigepealt üles turismipunkti, et kaart saada. Seal läheduses oli turg, kust Julega ostsime cannoli’sid (ma tean, väga Luksemburg). Ma ei tundnud üldse, et me oleks välismaale läinud, sest kõikjal räägiti prantsuse keelt. Prantsuse keel on mulle vist nii loomulikuks muutunud, et ma pean teda oma hetke-emakeeleks.
Töllasime mööda Luksemburgi ringi, kuni leidsime mingid koopad.Kuna ma olen salaja Gollum, siis mind muidugi tõmbavad koopad, nii me sattusimegi Luksemburgi alla. Seiklesime mööda koopaid, kadusime seal ära, tegime palju pilte seal.
Meie grupp lagunes väga kiiresti, sest kõik käisid läbi koobaste eri tempodes, nii et lõpuks olid ellujäänud mina, Jule, Max ja Charlie. Me ei leidnud koobastes ühtegi basiliski, keda ära süüa, nii et olime päris näljas väljudes ja hakkasime otsima mingit toidukohta. Kui ma vingusin, et Itaalia on kallis (5 eurot kohv!), siis Luksemburg tegi talle silmad ette: pasta maksis vähemalt 15 eurot kõikjal! Nii et otsustasime jätkata Prantsuse traditsiooni ja süüa kebabi. Pärast olime väikses kohvikus, kus kirjutasime oma postkaarte ja niisama jutlesime. Oligi aeg lahkuda Luksemburgist (oh, seda kurbust) ja suunduda Metzi.
Metzis peatusime mingis noorte hostelis. Äkitselt hakkasid kõik mind hüüdma ja ütlesid, et hostelis on Eesti lipp. Ma olin üllatunud: “Ohoh, siin on eestlasi käinud ja jätnud oma lipu? Lahe!” Sisenesin hostelisse, oodates näha palju lippe, mille vahel ka pisike sini-must-valge, aga milline üllatus! Seal oli vaid üks lipp! Eesti lipp! Ma küsisin administraatorilt selle kohta ja ta ütles, et hostelipidaja naine on eestlanna, kes on Prantsusmaal juba 20+ aastat elanud. Muidu ma just väga püksi ei lase eestluse pärast, aga see oli nii suvaline, et tegin lausa pilti sellest.
Metzis esimene õhtu käisime baaris nimega Mojito, arvake, mida me seal jõime? 10 punkti, kui arvasite mojito! Seal oli täitsa tore, mõnus muusika oli, kuigi DJ nägi välja, nagu ta kuuluks süldibändi koosseisu: pisut kiilanev, liiga suures roosa T-särgis ja ee… omapäraste tantsuliigutustega.
Pühapäeval läksime siis Metzile tiiru peale tegema. Külastasime suurt Metzi katedraali missa ajal. Pidevalt tundsin kärsahaisu, kui kauem oleks seal olnud, oleksin paganana leekidesse lahvatanud. Metz oli kõvasti ilusam kui Luksemburg, ikkagi Prantsusmaa ju! Ma enne ei teadnudki, et Metz on Prantsusmaal, ma isegi imestasin, et miks mu Prantsuse telefonikaart seal töötab. See kestis nii kaua, kuni Jule mu mulli purustas ja tõestas mu geograafia nullteadmisi. Metzis tatsasime niisama ringi, kuna oli siiski pühapäev ja praktiliselt kõik on kinni.
Leidsime kunstimuuseumi, kus kasutasime ära oma alla 26-aastase privileege ja saime tasuta olla kultuursed. See oli modernse kunsti muuseum, mida ma tavaliselt ei naudi, aga seal olid päris ägedad maalid. Minu lemmikuks oli maal, mis oli üleni must. See oli sõna otseses mõttes lõuend, mis oli mustaks trööbatud. Millegipärast ta siiski mulle väga meeldis: kui temast mööda liikuda, siis sai näha, kuidas sinu peegeldus oli heledam ja sinust taga- ja eespool oli kõik üleni must. Võibolla meeldis ta mulle sellepärast, et meenutas mulle mu hinge, mis on must kui öö. Teine korrus oli juba liiga modernne minu jaoks: ma ei suuda kuidagi tõsiselt võtta ühiskonda kritiseerivat kunsti, see on lihtsalt liiga lambine minu jaoks. Üks teos oli selline, kus olid lihtsalt eri toonides ja eri suuruses punased lipud. Ma lihtsalt ei saa aru sellest, kaevake mind kohtusse! Ma pean ikka Pariisi minema Musée des Beaux-Arts’i, kus on puhas impressionism!
Tagasitee oli nagu ikka: ebamugav, aga õnneks kiire. Tegin veel kodutöödki ära, kuni unne vajusin.
Odélice 