4 mesi a Palermo

Mõtlesin, et vahelduseks lobisen ka niisama. Tänane päev märgib 4 kuud Palermos olemist minu jaoks. Sellesse on mahtunud palju toredat, nii mõningat keskpärast ja ka halba on sattunud selle kolmandiku sekka. Eks ma ürita sellest mingit ülevaadet teha.

  • Ma käisin 1. aprillil esimest korda ooperit vaatamas ja et ta oleks ikka võimalikult eriline, siis Itaalia suurimas ooperiteatris Teatro Massimos. Vaatama sattusin “La Traviatat” ja ooperikaaslasteks olid Meryem ja Pepe. Juba enne ooperit tahtsid nad mulle südameataki tekitada, öeldes, et meil aega on ja tasub ikka enne gelatot süüa. 20 minutit oli aega alguseni ja me polnud teatri läheduseski! Kohale me aga lõpuks jõudsime, istusime kõige kõrgemal rõdul, nii et pidime päris palju kaela küünitama, et lavale näha, aga see oli seda väärt! Mulle hirmsasti ooper meeldis, nii et ehk see on esimene samm tõelise kultuuri nautimise poole?
    IMG_2223
    Rõõmsad lapsed astumas samme sügavama kultuuriteadmise poole

  • Ma ei tea, kas ma olen paksemaks läinud, kuigi hoiatasin kõiki eelnevalt, et ma tulen tagasi väikse mozzarella pallina. Püksid veel lähevad jalga, nii et seegi väike edu! Toit samas on siin siiski imehea ja tihti friteeritud, nii et kolesterool on küll arvatavasti laes. Aga! Siin on imelised turud, kus saab kõiki mu lemmikköögivilju lademetes! Lugege ja imestage, mu pikajalgsed blondiinid, paprikat saab siin 5 tükki 1 euro eest!
  • Mul on meeletu armastus-vihkamissuhe Palermoga. Kui ma turul olen, siis ma täiesti kujutan end ette siin elamas. Kui ma tööle jalutan ja igalpool prügi silman, mõtlen ma, et Palermo on rõve ja tunnen puudust Eesti puhastest tänavatest. Kui ma randa lähen, olen ma jälle õnnelik ja naudin merevees sulistamist. Kui ma aga järjekordset “Ciao, bella” või vilet kuulen, mõtlen ma, et ma ei taha end tunda kogu aeg mingi lihatükina. Eh, vähemalt ei ole kunagi igav…
  • Maddi käis mul külas! Tema oli esimene, kes tuli mulle külla teisest riigist, sest isegi kui nii Merili kui ka Taavi Palermot külastasid, siis nad ei loe, sest nad ise elasid ka sel hetkel Sitsiilias. Maddit oli nii tore näha, sest ta on ka mulle kui tükike kodu või noh, midagi tuttavat.
    IMG_2910
    Teatri eriala lõpetanule kohaselt tahtis Maddi Teatro Politeama ees pilti

    Kuna ta oli siin ainult ühe nädalavahetuse ja tema ainus eesmärk oli süüa sama palju gelatot, kui ta kaalub, siis põhiliselt oligi meil gurmaanide reis. Algas see reede õhtul pitsa ja gelatoga, jätkus laupäeval suure hommikusöögiga koos Eva, Marie ja Meryemiga, kui olime turult kõike head-paremat kokku ostnud, siis sõime cannolot ja arancinat ja pühapäeval panime punkti järjekordse gelatoga.

    IMG_2909
    Jätkan oma usuelu, istudes katedraali ees ja süües taevalikku cannolot

    Söömise vahepeale mahutasime linnavalitsuse  Palazzo delle Aquile külastamise, mis meile mõlemale meenutas Sigatüügast oma treppide ja laternatega ning ka rannas käimise, kus Maddi sai ka esimest korda supeldud.

    IMG_2885
    Gryffindor hinges, aga Potterworldi poolest Slytherini loositud
  • Ma värvisin vahepeal oma juuksed siniseks ja lillaks. Kasutasin ära veel seda võimalust, et mu juuksed blondeeritud, nii et mis muud teha, kui end värviliseks ükssarvikuks värvida. Kahjuks see püsis vaid ühe päeva, mille kasutasime ära, et teha väike pilditõestus. Hiljem on juba mulle öeldud, et äge, värvisid juuksed halliks! Mnjah, kunagi lähevad nad niikuinii halliks mul, miks mitte juba praegu vaadata, milline (loodetavasti) aastakümnete pärast välja näen.

    IMG_2631
    Varsti värvin jälle!
  • Itaalia keelega on nagu on. Vahetevahel tunnen end päris hästi selles suheldes, teine kord ma täiesti suren ajuinsuldi kätte. Raskusi tekitab minu jaoks see, et me kodus suhtleme ainult inglise keeles, nii et mul ei ole väga suurt võimalust praktiseerida keelt väljaspool tööd, poode ja turgu. Peab leidma itaallastest sõpru, aga kuidas??? Ma olen vastamisi täiskasvanuelu probleemiga, et kuidas sõprust sobitada? Päris lambiste itaallaste juurde tänaval ju ei lähe, kuigi ehk peaks? Keeruline elu! Igatahes, üritan end kätte võtta ja tublim olla uut keelt praktiseerides, luban!
  • Pidasime lihavõtteid! Kuna Meryem ei tea tuhkagi neist, siis mina ja Eva võtsime juhtimise enda kätte, keetsime mune ja tassisime hunniku värve lauale. Meryem kiitis meie traditsioonid heaks ja isegi koksisime mune!
    IMG_2444
    Meie kunstiteosed
    IMG_2449
    Algaja õnn võidutses

    Pepe ja Victor lihtsalt vaatasid meie hullusi pealt, aga lõpuks andis Pepegi alla ja tuli muna koksima. Kaotas ta küll koheselt, aga proovis vähemasti! Lõpuks tegime sellest hunnikust munadest Türgipärase salati, nii et kõik kultuurid olid esindatud lihavõtetel.

    IMG_2463
    Kaks noviitsi esmasel koksimisturniiril
  • Palermos oli tänavatoidufestival, kuhu ka meie õgima suundusime. Pileti soolasele toidule lunastasime 2,50 eest, igaüks meist ostis kaks tükki, et suurem valik oleks ning järgnesime lõhnadele. Nad ei teinud nalja, et on TÄNAVAtoidufestival, sest see oli vaid ühel pikal tänaval, kus iga 50 meetri tagant oli midagi, nii et kõht läks seal tammudes päris tühjaks. Endale valisin Pakistani roa ja Pad Thai, mis olid päris head, aga Telliskivi vääriline festival ta siiski ei olnud.

    IMG_2773
    Käed toitu täis
  • Praegu vaatan, et see postitus muutub lihtsalt pühamuks minule endale, nii et miks mitte lisada veel üks pilt, mis mulle meeldib? Tagalugu sellele on, et leader trainingul oli meil töötuba, kus pidime tegema pilte koos inimesega, kellega polnud eriti rääkinud ning vaatama, kuidas töötoa alguses ja lõpus pildid erinevad. Minu lõpupilt oli minust ronimas müüril, sest pidime fakte jagama endast ning üks minu omast oli, et mulle meeldib ronida, nii mägede kui ka muude kõrgete kohtade otsa, nii et see pilt peaks seda väljendama, isegi kui see müür ei olnud just kõrgeimate killast.IMG_8862
  • Ma ei ole elu sees nii suurt koduigatsust tundnud kui praegu. Ma ei tea, miks, aga tunnen meeletult puudust Eesti suvest, oma sõpradega mööda Vanalinna hängimisest, Tartus Kuuba baaris käimisest, Kompressoris pannkookide söömisest, veiniõhtutest Annabeli ja Keiduga, Popularis vesipiibu tegemisest, metsmaasikate ja mustikate korjamisest, moosi tegemisest Mummi ja maukudega, Emme diivanil lebamisest ja niisama lobisemisest, kassidest, Jüriga millegi küpsetamist, Shootersis tantsimisest, maal jões ujumas käimisest ja nii paljust muust, mis hetkel meelde ei tule, aga hingel ikka kripeldab! Ma ise arvan, et enne Prantsusmaad oli mul mingi õnnetusehoog peal, kus leidsin, et Eestis ikka ei ole nii hea, kui mujal, aga Palermos tunnen, et kuigi mul on siin ka tore ja ma ei kahetse siiatulekut üldse, siis suur tükk südamest on koju jäänud. See on teie süü, sõberid, et ma teid taga igatsen, te kohtlete mind liiga hästi!

Elu siis selline Palermos, kolmandik mu elust siin möödanik, topelt sama palju veel ees! Eks see ole edasi selline Ameerika mäed, siin elu just rahulik pole, aga nii ongi huvitavam, jätab vähem aega koduigatsusele. Lisan veel juurde, et mulle meeldib praegu palju rohkem blogi kirjutada, sest teadvustan endale, et mul endal pärast tore tagasi lugeda, nii et tasub ikka mõtted kirja panna. Hindan ka kõigi teie kiitust, see teeb tõesti hingele pai, et ikka ootate minu mulisemist!

Siete carini!

La honte!

Häbi-häbi, ma pole jälle nii kaua kirjutanud! Andestage mulle mu patud! Aeg läheb siin nii kiirsti lihtsalt ja iga kord, kui minuga midagi juhtub, siis ma mõtlen, oh jess, blogisse! …ning unustan 30 sekundi pärast ära, mis juhtus.

Seda postitust kirjutangi oma aju kurnates, et mingeidki mälestuseriismeid kätte saada ja sellest pilt kokku panna. Ausalt ka, keerulisem kui Voldemorti mälestusi kokku koguda!

Mul oli vahepeal eksamid: see oli päris hirmus. Aga võin õnnelikult öelda, et kaks ainet on mul kindlalt läbitud ja punktidki olemas: Texte et Image (12/20) ja vene keel (15/20). Mu standardid siin on langenud porimülkasse, ma olen õnnelik juba kümnega, sest see tähendab, et üks sammuke raha mitte tagasimaksmisele lähemal. Vene keeles tulid kõik minu Kristiine juured välja – ma olin klassi parim! Asi, mis ma arvasin, et eales ei juhtu Prantsusmaal olles! Kahjuks või õnneks oli lihtsalt taustsüsteem tuhm, nii et oli lihtne särada. Vene-prantsuse tõlge jääb mind aga igaveseks kummitama…

Lihavõtted olid! Ma olin pisut (väga) kurb, et ma ei saanud oma perega maale minna nagu iga aasta, aga uus riik, uued traditsioonid. Isegi reede pole siin vaba, vaid hoopis esmaspäev! Läksime šokolaadimunadejahile! Jaht oli verine ja brutaalne, aga tulemuseks oli 2 šokolaadijänest ja umbes 4 muna. Pärast tegime piknikku, mängisime mänge ja värvisime ka mune! Aga need olid tühjad, mis oli imelik minu jaoks, aga mitte nii imelik, kui oli Mauriziol ja Luisil kuulda hullude eurooplaste lihavõtetest: “Te värvite munad ära ja siis teete nad katki, et nad ära süüa?!”

IMG_5006

Mu sõbrad saatsid mulle hunniku postkaarte vahepeal. Te olete kõik mu südames ja armastan teid palju! Mu väike süda ei suutnud kõige selle rõõmuga, mis te mulle tekitasite, üldse hakkama saada!

Ma ei tea, kuidas ma Eestisse tulen ja jälle käsi suruma hakkan. Mu absoluutne esimene reaktsioon on põsk ette keerata ja bisous! Olge valmis…

Kui Merili siin oli, siis ta ütles, et ma rääkisin unes. Prantsuse keeles. Hurraa! Ma alati tahan keelt õppides, et mul keel muutuks loomulikuks ning ma oskaks selles mõelda ja unenägusid näha, aga vat see on juba teine tase. Pole küll kindel, et see, mida ma rääkisin, oli loogiline või korrektne, aga teen siiski risti seinale!

Rääkides keeltest, mis on minu suurim hirm siin? See, et ma jään ükskord nii purjakile, et ma unustan ära, kuidas prantsuse või inglise keelt rääkida ja mulisen ainult eesti keeles. Kuidas keegi mind koju viib niimoodi? Kõik arvasid, et see on alusetu hirm, aga Paulaga see juhtus! Ta oli pisut (palju) võtnud ja siis ta rääkis ainult saksa keeles. Maurizio, kes temaga sel hetkel koos oli, pidi Julele helistama, sest ta, vaeseke, ei saanud midagi aru. Sellised igapäevaprobleemid.

Mesikäpp on ja jääb hitiks! Eriti Dopsid, mis on leidnud endale nimeks Eesti Oreod. See on ainult tervitatav, Prantsusmaa juba niigi tegi ja teeb mind veel paksemaks, ei ole mul selleks Eesti abi vaja värvata. Kuid tänan siiski kõiki, kes panustasid igasse mu rasvarulli ja lõualotti!

Peagi 3 kuud Prantsusmaal

Ma France, je t’aime!

  • Mulle öeldi, et mul on Dublini aktsent inglise keelt rääkides. Ütlesin seda Kate’ile, ta naeris ja vastas mulle: “Aga su aktsent pole kohutav!”
  • Kõik arvavad, et ma olen sakslane, sest nad ütlevad, et mul on saksa aktsent. See on vast seetõttu, et keegi ei tea, mis on eesti aktsent.
  • Kati käis mul külas! Sain teda šokeerida sellega, et ta pidi prantsuse keelt rääkima mu sõpradega. Sõpru šokeerisin Mesikäpa küpsiste ja kommidega, kohukeste ja kohupiimaga. Ja imede-ime! Kõigile meeldis kõik! Isegi kohupiim, mis Kate’i arust oli imelik, nii et tõestab jälle, et ei saa üldistada.
  • Mul on juba natuke juustust ja baguette’ist üle visanud. MIS??? QUE??? Jah, ma pean ütlema, et igatsen tavalisi Eesti asju, nagu singivõileiba või kohupiimakooki. Oh, kuidas ma igatsen kohupiimakooki. Ma küll armastan šokolaadi, aga mitte miski ei ole parem, kui üks hea Juubeli tordipulbri kohupiimakook.
  • Mul on olnud juba kontrolltöid ja ka üks eksam. Kõik kontrolltööd olen ma üpriski edukalt läbinud, eksam tulemust veel ei tea, nii et hoidke mulle pöialt!
  • Ma olen väga kade, et kõik mu sõbrad lähevad öölaulupeole.
  • Ma ei taha lahkuda. Mu süda murdub selle peale mõeldes, et on juba aprill. Miks, mineviku-Ode, sa ei otsustanud aastaks minna? Rumal-rumal-rumal.

Bavardons!

Mu blogipostitused on nagu mu kirjandid: ma alati tean, millest ma tahan kirjutada, aga väga raske oli alati minul teha loogilist sissejuhatust. Mu sissejuhatused kippusid alati olema algusega: “Maailmas on palju raamatuid” või “Aegade algusest saati on inimene olnud konfliktse iseloomuga.” Kuidas ma kunagi kirjanduse 5 sain, jääb sõltumatute Šveitsi teadlaste lahendada.

Igatahes, mõte on selles, et ma ei oska kunagi alustada postitust nii, nagu ma teda oma peas ette kujutan. Nii ka praegu.

Igatahes, pikk jutt, sitt jutt.

Ma avasin täna enda pangaarve! Võib-olla müüsin maha sellega oma neeru ja esmasündinu, sest lepingut ma lugeda ei saanud (ega oleks tahtnud ka, ma oleks vast 35 minutit lihtsalt istunud ja teinud tähtsat nägu, samal ajal pingviinidele mõeldes), aga mul on pangaarve! Mu nimi tekitas, nagu ikka, igavesti probleeme, sest prantslased tahavad, isegi siis, kui see on neil paberil ees, kirjutada mu nimeks Ode Liss.

Ja sõbrad, olen hakanud planeerima enda reise siin kaunis Lääne-Euroopas! Nimelt, ma lähen oma veebruari vaheajal Saksamaale! Achtung-achtung! Veedan oma päevi nii Frankfurdis kui ka Berliinis, nii et oodake postkaarte kõik, kes on mulle oma aadresse lahkelt jaganud!

Asjade saatmisest rääkides, siis mind on kuulda võetud! Mu kallis õde saatis mulle paki! Ma üldse ei oodanud seda, aga täna postkastis oli teade, et mulle on pakk. Ma siis, silmad suured, läksin ühika vastuvõttu ja sain imeliku valge pakikese, millelt tundsin kohe õe käekirja ära (kole kui öö). Prantsuse La Poste oli veel nii kena olnud, et pani sellele ilusa kotikese ümber, kui nägi, et pakk oli tee peal kannatada saanud.

IMG_4208 IMG_4207

Nägin tee peal veel Maddiet (UK), kellele viskasin veel nalja, et õde saatis mulle narkootikume. Aga see oli veel parem, ta saatis mulle KitKate! JAAPANI KITKATE! Nii et pakis siiski oli midagi rohelist, rohelise tee KitKatid, mu lemmikud!

Pakis oli ka Polvoron, mis on Filipiini snäkk, mille kohta õe filipiinlannast sõbranna ütles, et see maitseb kui Pilveke, aga minu arust oli see kui liivaküpsis, mis pole just mu lemmik. Siiski, Kitkatid heastasid selle: mu õde on parim!

IMG_4209

Nüüd on kaks inimest kindlalt testamenti lisatud, usun, et mõistate kriteeriume…

Kuu

Täna on päev, mis tähistab minu viimast kuud Eestis enne, kui lähen pooleks aastaks (vähemalt) Prantsusmaale Erasmusele. Kuigi ma pole just kõige isamaalisem inimene, siis eks ikka ole loogiline, et ma jään päris paljut Eestist igatsema.

Oma vanemaid. Eriti seda, kuidas mu ema ja isa mind kallistavad iga kord, kui mind näevad.

Oma venda – seda, kuidas ta vahepeal ei oska reageerida neile imelikele asjadele, mis ma vahepeal ütlen.

Oma õde – seda, kuidas ta alati mind aitab ja kaitseb. Prantsusmaal pean aga üksi hakkama saama kõigi bürokraatide ja seadustega.

Oma kassi – seda, kuidas ta suudab alati mu tuju paremaks muuta, kui ta mind puksib, et pai saada.

Oma sõpru – seda, et nad ajavad mind naerma ja mina neid. Suurim hirm on mul Prantsusmaal, et keegi ei pea mind naljakaks, vaid hoopis kuivaks švammitükiks.

Kuigi on nii palju, keda igatseda, siis tegelikkuses ei ole mul silmis kurbusepisarad, vaid mu kõhus on terve elav sipelgapesa, mis aina kiheleb ootusärevusest. Tahaks juba näha ja kogeda seda uut ja tundmatut, mis mind ees ootab.

Ning muidugi, süüa kõike, mis mu silme alla satub ja hamba all ei karju…

I’m going to get fat, people, take it or leave it!

Femme de ménage

Täna ma tegin midagi väga täiskasvanulikku ja koristasin. Et aga mitte päris end 20-aastasena kinnistada igavese vanurina, siis õhtusöögiks oli mul jäätis (hurraa, tervislikud valikud!).

Jäätise õhtusöögiks söömine ei ole minu puhul küll mingi selline vanemate-vastu-mässamise-akt, nagu see osadele tudengitele on, kellele vanemate juurest ära kolimine tähendab, et ei pea enam kunagi sööma salatit kotleti kõrvale ja saab lõpuks piima pakist juua, mis minu arust on päris rõve, ükskõik, kas sa jagad seda oma lehmalellepojaga või vaid sinu huuled puudutavad hellalt tetrapakki.

Ise küll ei mäleta, et minu käest oleks kunagi jäätis või šokolaad käest rebitud, sest “see pole korralik toit” või “sa rikud vaid enda isu”, võibolla sellepärast olin ma, nagu üks päev minu kallis tädi – poliitilise korrektsuse huvides – ütles, “paksem kui praegu”.

Igatahes, 20-aastane mulle olla ei meeldi tegelikult, kõik ütlesid mu sünnipäeval, et nüüd algab mu elus parim etapp ja ilgelt hea on olla 20, mina aga mõtisklesin, kas valida samet või siid enda kirstu polstriks. Ja kui ma veel adusin, et ma olen 20 juba üle kuu olnud! Kremeerimine tundub parem valik, uurisin järgi juba.

Kuidas inimesed vananemisega hakkama saavad? Tundub, et targemaks igatahes ei saada, sest keegi pole mulle veel vastust andnud…

Tartust

Vaatasin oma kausta arvutis, kuhu lisan oma blogisse kirjutatavate postituste mustandid ja avastasin sealt kaks postitust, mis olen kunagi ammu (praktiliselt aasta tagasi) kirjutanud, aga mingil põhjusel mitte avaldanud. Põhjuseks võib olla see, et mul ei ole ikka netti ühikas eriti (netipulk, jee!), kuid pigem taandub see sellele, et ma ei tahtnud neid oma eelmises blogis avaldada, mulle meeldib see anonüümsus, mida praegu säilitan koos oma 1 lugejaga (tere, mina!). Aga avaldan need siis praegu siia, et nad mul kaotsi ei läheks, kui kunagi oma arvuti ära lõhun. See on minu elu paratamatus juba, mina ja tehnika ei ole hingesugulased. Ehk kunagi kirjutan oma praegusest Tartust võrdluses eelnevate Tartu arvamustega, üle lugedes sain küll aru, et minu vaade Tartu elule on muutunud selle aastaga.


Tartu ja mina (15.09.2013)

  • Vein – kuidagi on nii sattunud, et kõik joovad siin veini. Algas see 3. septembril kursusega tutvudes ja on ainult jätkunud. Kui ma enne ei suutnud korralikult tervet klaasigi ära juua, siis nüüd olen rohkem kui kolmel korral veinitanud. Kas tõesti Tartu on pannud mind veini jooma? On mu maitse kõrgemaklassilisemaks läinud, ei ole enam labase siidri peal? Või olen ma lõpuks ometi head veini saanud? Kui nüüd aga järgi mõelda, siis see on kõik õpingute eesmärgil: romanistika tudeng peab ikkagi õppima oma keelemaa kultuuri. Vive le vin!
  • Söögitegemine = null-oskus. Kui ma kodus mässasin praktiliselt iga õhtu või vähemasti iga nädal mingi retsepti järgi või vähemasti keerukamat toitu teha, siis Tartus on vist kõige erilisem toit, mida olen teinud, tomatipüreesupp. Pliidi kasutamine päädib tavaliselt pudru keetmisega hommikul. Tänagi õhtul sõin õhtusöögiks konservmaisi ja ploome, haute cuisine
  • No-life’imine internetis on lõpu saanud. Kuna ma saan internetti vaid siis, kui ma telefonist hotspoti teen, siis mu internet pole just esmaklassilise kiirusega ja ma ei taha eriliselt ära kasutada oma 3G võimalikkust liialt, maksma peaks siis ja vaene tudeng ikkagi. Ning hotspottides saab mu telefon ülimalt kiirelt tühjaks, ta niigi on nutikas ja kulutab enda energia kiiresti ära, aga hotspot on täielik energiavampiir. Nii et head aega, Tumblri 3 minutit (3 päris tundi) ja Youtube’is kassivideote vaatamine, kohtume jälle, kui Tallinnasse satun.

Tartu elu (detsember? 2013)

3 kuud olen ma veetnud juba üliõpilasena. Ülikooli minnes oli inimestel vastakad arvamused minu valitud erialast, kas see ikka sobib mulle, mis ma sellega edasi teen, olen ma ikka kindel ja nii edasi. Mis siin salata, isegi ei ole kindel, mis minust veel saab, kuid praegu, arvatavasti hõisates küll enne õhtut, ei ole veel kahetsema pidanud oma valikus.

Ma ei saaks öelda, et mina ise olen ülikoolis teistsugune kui ma olin kesk- või põhikoolis, aga ülikool on kindlasti erinevam kui tavakool. Kõige suurem erinevus minu jaoks on vabadus. Jah, vabadus minna, vabadus tulla, kuidas tahad. Ma ei ole just kõige suurem selle võimaluse ekspluateerija, aga on tulnud ette olukordi, kus olen jätnud loengusse minemata, et pageda Tallinnase kodu manu, või et teha üks kosutav lõunauinak keset päeva.

Ka vahetus suhtlemisel õppejõududega on asi, mida tavakoolis ei kogenud just palju. Minu lemmikõpetajad koolis olid need, kellega ma sain rääkida kui võrdne võrdsega, kuid neid oli kahjuks vähe. Ülikoolis ei aseta õppejõud end mingile kõrgele pjedestaalile, vähemalt ma olen harva seda tundnud, et mind vaadatakse kui alamat looma. See muidugi ei tähenda, et ma high-five’in pidevalt oma õppejõududega või klatšin nendega kui oma sõpradega, aga positiivse tunde jätab loeng, kui oled veetnud selle muhedas õhkkonnas.

Iseseisvuse kohta ei oska ma midagi kommenteerida, vetsupaberit olen alati ostnud ja süüa oskan ka teha, isegi koristamine ei käi üle jõu, nii et selliste olmeliste asjadega probleeme pole. Aga alguses oli raske küll kodutunnet tekitada ühikas. Seal ma sain küll tõestuse, et ütlus „Loom teeb kodu koduks“ (või midagi sellist) on tõsi, ehk ma igatsesin oma kassi. Jah, ma olen crazy catlady, ma ei osanud olla nii, et mul pole kassi, kellega snuggle’ida. Aga absence only makes the heart grow stronger, nii et mu kass saab lihtsalt üledoosi kiusamist ja armastust, kui ma Tallinnasse satun.

Igatsemisest

Täna hakkasin ma igatsema oma ammust sõpra, kellega lõpetasime suhtlemise, kuna tundus, et sõprus on otsa saanud ja muud me ei tee, kui ärritame teineteist. Väga paljud ütlevad, et selline otsus kõlab nagu paarikestel lahkuminek ja eks ta mõnes mõttes seda ka oli: seal oli pisaraid, oli kahetsust, aga lõppude lõpuks oli see mõlemale parem.

Aga kuidas ta mul meelde tuli? Teed tehes. Ma vahepeal jõin teed täitsa puhtalt: ilma piima ja suhkruta, vaid tõmmist ise, kuid täna jõin teed piimaga ning äkki tuli kogu mälestustelaine peale. Kuidas me jõime keset mitmeid öid samasugust teed, rääkides kõigest, tehes nalju, vaadates filme ja videoid – kõik, mis tegi meist nii head sõbrad. Ja süda tõmbus kokku.

Ka teine kord on mul tulnud normaalsetest asjadest igatsus peale. Mu parim sõbranna on praegu tükiks ajaks välismaal ära, räägime temaga kogu aeg, hoiame ühendust, nii et arvasin, et ma tunnen temast küll puudust, kuid saan hästi hakkama ka temata, ei ole nii-öelda halvatud sellest. Kuid kord koristasin oma lauda ja nägin kingitust, mis ta oli mulle teinud: paberist nukud meile mõlemale meeldiva bändi liikmetest. Ja ise ka ei uskunud, kuidas pisarad hakkasid voolama lihtsalt nende peale. Ma naersin läbi pisarate, sest see tundus nii imelik ja ebatavaline minust. Eks need paberist nukud lihtsalt meenutasid meie omavahelist suhtlust ja aju reageeris sellele, et otsustas silmad lekkima panna. Ei mõelnudki eriti sellele kuni tänaseni, mil sarnase iseloomuga tee-intsident juhtus.

Naljakas, kuidas igatsus lööb nii ootamatult, kuidas täiesti tavalised asjad suudavad selliseid emotsioone tekitada, mitte mingid nutulaulud või –filmid. Tundub, et peab igapäevaselt hoidma tugevaid müüre üleval, muidu muutun varsti kurvaks näiteks nägu pestes – seda teevad ju kõik inimesed, ehk seegi tuletab kedagi või midagi meelde? Pigem karta kui kahetseda!