Taavi è venuto a Palermo

Eelmine nädal kirjutas Taavi mulle, et uurida, mida nädalavahetusel teen. Minul polnud plaane, nii et Taavi ise täitis selle tühja koha mu elus ja tuli Palermosse. Esimesel õhtul, kui ta tuli, korraldasin meie korteris taimetoidu õhtusöögi: läätsehautis, baklažaan tomatikastmes mozzarellaga ja bešamellikastmes brokkoli. Külla tulid ka teised vabatahtlikud, kes meiega Nolas trainingul olid, nii et rahvast oli palju ja kõik potid-pannid lausa lakuti puhtaks. Magustoiduks pakkusin Eesti šokolaadi ja komme, mis kui tolmuimejaga tõmmatult laualt kadusid. Erilised lemmikud olid Tõmmu, Šoks ja muidugi Mesikäpa Dops küpsised. Vaikselt hakkasid inimesed väsima, nii et õhtusöök muutus peagi pidžaamapeoks.

Laupäeva hommikul me lõpetasime pidžaamapeo hea noodiga: tegime pannkoogipeo! Pannkoogid kõhus, oli meil plaan minna Capo Gallo teist otsa minna avastama, kuhu saab läbi Palermo põhilise ranna Mondello. Et ka Taavi on vaene vabatahtlik, kellel pole just raha priisata, otsustasime sinna jalutada. Mis see väike 7-8 kilomeetrit ära ei ole! Minu ja Taaviga liitusid veel Carla ja Victor, kellega hakkasime varasel pärastlõunal tatsama. Vahepeal oli tee päris ohtlik, sest pidime kurvilise autotee kõrval jalutama, nii et oli hetki, kus ei olnud absoluutselt aru saada, kas meid sõidetakse kohe laiaks või ei. Õnneks neid lõike oli vähe ja suurema osa teest saime jalutada loodusrajal, kus kohtasime palju tervisesportlasi. Enamiku teest möödus Monte Pellegrino kõrval, mis pani tahtma tema otsas kaljuronimist teha.

Pärast umbes 1,5 tunnist jalutuskäiku olimegi Mondellos! Rannas oli üks paarike pulmapilte tegemas, keda me väga kriitilise pilguga jälgisime, kuna neidis kandis saapaid väga koleda pulmakleidi all ja kumbki neist ei näinud just õnnelik oma vastse kaasa üle. Mondellos tegime ka väljateenitud gelato pausi, et jätkata teed Capo Gallo poole.

Seekordne Capo Gallo valitud rada oli naljaka algusega: pidime igaüks maksma 50 senti, et sisse saada. See on mingi omavoliliselt püstipandud äri, nii et ei tahtnud meie maffiaga raksu minna, nii et loovutasime oma 2-eurose. Aga see oli seda väärt! Saime jalutada nüüd Capo Gallo mäe teisel küljel ja näha piiritut merd. Meri oli nii sinine, et ei saanud aru, kust ta algas ja meri algas, laevadki tundusid õhus hõljuvat. Capo Gallo see osa on kuulus sellepärast, et tema otsas on majakas ja nudistide rand. Kuna oli siiski külm viimase jaoks, piirdusime majakaga. Kohale jõudes avastasime, et majakas on luku taha pandud. See meid siiski ei takistanud: Taavi eesotsas, ronisime kõik majaka kõrvale, et seal lõunatada.

Keha kinnitatud, jätkasime seiklust ja ronisime majakale endale seltsi! Nähes, kuidas Taavi sinna ronib, lubasin endale, et ma sellist uljust üles ei näita, aga peagi olin ise juba maa ja taeva vahel, et üle piirde ronida. Tasuks end ikka vist peale 22 aastat juba teada, et ronimisele ma “ei” ei ütle.

Kui me allapoole ronisime, siis märkasime Carlaga ilusaid keraamilisi plaate, mis olid mitmeks killuks kukkunud. Kuna tahtsime suveniire, siis korjasime need üles, et saada endale uued ilusad kuumaalused. Poisid samal ajal ronisid aina ülespoole ja ega me siis kehvemad olnud, läksime aina järgi. Nägime ühel kivil istudes ära ka päikseloojangu, mis oli imeilus, kuna nägime täpselt, kuidas päike mere sisse sulpsab.

img_1442

img_1446
Mere ja taeva sulam

Õhtul olime päris väsinud, nii et tagasi sõitsime bussiga ja ikka jänest, nii et Palermo infrastruktuuri me just ei toeta. Mina ja Taavi läksime pärast linna aperitivole, mis on selline imeline asi, kus ostad endale ühe joogi, aga saad süüa nii palju, kui jaksu ja soovi on. Pärast avastasime koos Palermot või noh, Taavi näitas mulle sadamaala. Järgmine päev oli meil plaanis minna Monte Pellegrino otsa, nii et kaua väljas ei tolgendanud.

Pühapäeval olid küll jalad meeletult kanged Capo Gallost, aga ega pühapäeva raisku lasta saanud, nii et Monte Pellegrino oli kõige kiuste meie eesmärk, sest Taavi ei olnud sinna oma eelmise Palermo reisi ajal jõudnud. Lihased alguses väga koostööd ei teinud, aga ots oli lahti tehtud ja me ei vaadanud tagasi. Retk üles oli kõvasti piinarikkam lõõskava päikese tõttu, aga see-eest oli vaade palju kaunim. Seekord ronisime ka täitsa tippu, sest alustasime päeva varakult, nii et ei olnud hirmu pimedas laskumise ees. Tipu eel oli küll silt, et elektromagnetväljad on inimkehale kahjulikud, aga meil oli vaja tipp ju vallutada, nii et sellele me erilist tähelepanu ei pööranud. Peaasi, et telefonid pekki ei keeraks.

img_1451
Monte Pellegrino tipust vaade

Pärast Monte Pellegrinot hängisime veel meie korteris ja oligi Taavil aeg Cataniasse tagasi pöörduda. Ta jäi küll peaaegu oma bussist maha, sest usaldasin Palermo linnaliinibusse liialt, aga  kohale ta jõudis, nii et lõpp hea, kõik hea! Hästi tore nädalavahetus oli, kuigi mu jalad pärast tulitasid, aga eks see näitabki, et on asju tehtud ja nähtud, mis ongi mu põhiline eesmärk siin Sitsiilias, nii et järgmised asjad oma nimekirjast maha tõmmatud!

Bacino!

 

Pakisaamissaaga – Itaalia eri

Kui olete olnud minu kauaaegsed lugejad, siis teate, et Prantsusmaal oli mul igasuguseid probleeme, et pakke kätte saada. See oli tõesti keeruline ja pani mu prantsuse keele päris tugevasti proovile. Kuna Itaalia ja Prantsusmaa kuuluvad mõlemad Vahemeremaade kategooriasse, ei oodanud ma palju enamat Itaalia postiteeninduselt. Aga kui ma küsisin teistelt korteris, et kuidas on siin pakke kätte saada, oli alati sama vastus: Lihtne! Pakk tuuakse sulle koju kätte, ükskõik, kes võib selle vastu võtta ja ongi kõik!

Oh, milline õnn ja rõõm mind sel hetkel valdas, nii et kui Sten, Annabel ja Keidu mulle avaldasid, et saatsid midagi minu poole teele, ei olnud ma üldse mures, peaaegu alati on meil ju keegi kodus. Kahjuks aga see nädal, mil pakk Sitsiiliasse jõudis, hakkasid meil kõigil itaalia keele kursused, mis meid kodust eemale viisid 4 tunniks igal hommikul, lisaks pärastlõunati vabatahtliku töö ei saanud tegemata olla, nii et pikk aeg oli päevast meil kõigil vaja kodust eemal olla. Väga halb kombinatsioon paki saamiseks ja Murphy seadus tõestas end järjekordselt.

Mulle helistati siis, kui olin kontoris ning nägin sõnumit alles hiljem, et kuller oli käinud. Ma ise ei julgenud tagasi helistada, sest kuigi ma käin A2 tasemel itaalia keeles, siis ma olen meeletult halb kuulaja, eriti kui mul pole inimest ees, kelle näoilmeid ja žeste jälgida. Aga kahjuks pidin siiski selle tee ette võtma, kuna mulle helistati siiski hiljem tagasi. Vestlus käis umbes järgnevalt:

Postitöötaja: “Tere, me üritasime teile pakki enne tuua”

Mina: “Jah, ma ei olnud kodus kahjuks”

Postitöötaja: “Okei… *itaaliakeelne mula* eesnimi ja perekonnanimi… *itaaliakeelne mula*”

Mina: “Vabandust, ma pole itaallane, rääkige palun aeglasemalt”

Postitöötaja: “Pole itaallane? *veel itaaliakeelset mula sama kiirelt*”

Mina, vaikselt juba nööri kaela panemas, sest ei saa mitte midagi aru: “…”

Postitöötaja: “Halloo? Halloo?”

Ja nii ta jätkus umbes 10 minutit, kuni ma sain aru, et nad arvasid, et vale aadress on pakile märgitud, kuna meie uksekellal on teine nimi. Sain siis neile öeldud, mis uksekella vajutada ja palusin, et nad tuleksid järgmine päev pärast mu itaalia keele loengut. Vastus: “Jaa, homme helistame!” Oeh, tahtsin juba guugeldada, kus oleks lähim kask, et sooritada väike “Tõe ja õiguse” Juss.

Järgmisel päeval olin terve päeva pinges, sest teadsin, et järgmine kemplemine itaalia keeles ootab mind ees. Muidugi eriti ebasobival ajal: olin itaalia keeles, kui järjekordne kõne. Oehhhhh… Nii palju sain hakkama, et leppisin kokku, et jooksen koju ja siis helistan tagasi, et see pagana pakk kätte saada. Mul olid närvid juba nii krussis, et tahtsin oma telefoni vaikselt vetsupotti poetada, et keegi mind enam tülitada ei saaks. Kui tagasi helistasin kodust, siis öeldi itaallaslikult, et 10 minutit ja kohal. 10 minutit võrdus 50 minutit. Ma ei suuda ikka harjuda sellega, et kõik pikeneb rahulikult vähemalt kahekordseks ja see on veel kiirelt tehtud…

Peale kõike seda stressi tundsin küll, et itaalia keel ja Itaalia loogika jääb mulle igaveseks hoomamatuks. Paki sisu aga suutis mu meele jälle rõõmsaks teha, nii et kõik läks asja ette! Pakis oli hunnik šokolaadi ja Kalevi komme, kirjad kõigilt kolmelt, sokid, vahvlid Amsterdamist ja pakisupid nii Annabelilt kui ka Keidult (nad ei olnud oma pakkide sisu varem arutanud, nii et naljakas kokkusattumus), et mul ikka mustadeks päevadeks oleks midagi süüa. Hirmus armas oli ja sellise nunnuduse nimel elaks kõik selle uuesti läbi, aitäh!

Alati on nii tore teada, et kodus on tagala olemas, kes ikka muretsevad minu heaolu pärast ja on valmis mulle midagi nii südantsoojendavat saatma. Kommid on juba ammu hävitatud, sest kõik, kes on kunagi Eestiga kuidagi kokku sattunud, armastavad Kalevit ning ma olen ikka lahke jagama. Lemmikšokolaadid hoidsin siiski endale, sest ega ma siis loll ole, et endale vaid näpud jäävad!

Aitäh, sõberid!

Capo Gallo

See nädalavahetus jätkus aktiivselt, kuna olin Mariega juba varem kokku leppinud, et lähme pühapäeval Palermo kõrval asuvasse rahvusparki Capo Gallo. Kuna teised meie korteris magavad enamasti pärastlõunani, siis ei hakanud teisi eriti kaasagi kutsuma, sest tahtsime varakult minema hakata, kuna Capo Gallo on tunnise bussisõidu kaugusel ning tahtsime päevast viimast võtta. See oli meil tark otsus, kuna pärast tagasi tulles ilm muutus pilviseks ja jahedaks ning siis poleks meil üldse nii mõnus olnud seal jalutada.

Et rahvusparki saada, pidime kõigepealt sõitma Sferracavalosse, mis küll näeb välja nagu omaette küla, aga on siiski Palermo osa. Sferracavallo oli väga nunnu, seal olid madalamad majad ning palju vaiksem kui Palermos, nii et kõrvad puhkasid. Juba Sferracavallos hakkasime ilusaid vaateid märkama, kui sadama poole jalutasime: mäed kahel pool ja keskel meri.

img_1368

Tee peal sattusime väikese poolsaare peale, mille nimeks Punta Barcarello. Saare peal leidus kaktuseid, antiikseid purskkaeve ja väikseid ehitisi, mis nägid välja nagu oleksid need ehitatud nukkudele.

Lõpuks jõudsime ka Capo Gallosse, kus tuli välja, et me ei saagi tervet rahvusparki näha, sest pargis on kolm erinevat rada, mis omavahel ei ristu. Mis ikka, peab need rajad mõnel teisel päeval läbima, minul pole selle vastu mitte midagi!

See osa, mida aga saime külastada, oli imeilus! Saime mööda mereranda tatsata, kus päike lõõskas, nii et hakkasin juba muretsema, et saan oma esimese päikesepõletuse juba veebruaris. Õnneks seda siiski ei juhtunud, nii et pidasime piknikku ja ohkasime, et miks me küll ujumisriideid kaasa ei võtnud. Kui päike hakkas pilve taha tõmbuma, jalutasime tagasi Sferracavalosse bussi peale. Kuna bussid käivad Sitsiilias nii, kuidas jumal juhatab, siis ostsime ootamisajaks gelatot ning jälgisime inimesi, kes oma lapsed olid carnavale esimeseks päevaks riietanud Ämblikmeheks või Tuhkatriinuks. Nägi välja nagu oleks Halloween 7 kuud varem kohale jõudnud.

Kuigi Capo Gallost nägime vaid seda kolmandikku, siis tahan siia veel tagasi tulla, sest see on päris hea võimalus linnakärast eemale saada ja mere ääres peesitada. Kes külla tuleb, saab kaasa tulla!

Baci!

Monte Pellegrino

Laupäeval käisime suure kambaga Monte Pellegrino otsa ronimas. Teised olid mulle sellest juba väga kaua ja väga palju rääkinud, nii et kohe, kui plaan välja käidi, olin mina seljakoti valmis pakkinud ja valmis minema. Ronimisseltskond oli suur ja kirju: mina, Victor, Pepe, Anatole, tema vend ja sõbranna (kõik kolm Prantsusmaa), Georgina ja Dura (Ungari) ning Felix (Keenia).

Kuna meid oli nii palju, siis ikka tekkis väike gruppideks jagunemine. Alguses läksin mäkke koos Anatole’i ja tema vennaga mööda traditsioonilist rada pidi ehk sinna ehitatud kaldteid mööda, teised aga otsustasid teha väikest otseteed ja kivepidi minna. Siiski jõudsime meie kolm esimesena madalaimasse vaatepunkti.

img_1330
Esimene vaade Palermole

Kui teised ka järgi jõudsid, siis eraldusin juba üksi grupist. Minust rühkis mööda Dura, kelle eesmärk oli täitsa tippu esimesena jõuda, nii et ta lausa jooksis vahepeal. Mina võtsin rahulikult ehk teiste jaoks kalpsasin eest ära.

img_1334
Kohtasin teel kaktuseid

Anatole’i vend jõudis mulle mingi hetk järgi, kui olin kaktuseid pildistamas ja siis jätkasime teed üheskoos. Lobisesime prantsuse keeles, nii et kui mul enne oli hirm, et mu prantsuse keel läheb rooste, siis siin saab kõigi prantslastega ikka päris palju keelepraktikat.

img_1341
Teed ristusid ka lammastega

Monte Pellegrino tipus on kirik, mis on omamoodi: ta on ehitatud pooleldi koopa sisse, nii et ühes kohas polnud katustki pea kohal. Järjekordselt nägime mingi pühaku konte, mis olid meeletult põnevad ning oli ka võimalus osta endale palvehelmeid või väike indulgents poes, millele oli kavalalt pandud nimeks “Muuseum”. On ikka nihverdajad need jumalasulased!

img_1349
Vaade tipust

See koht, kus kirik on, pole päris tipp küll, aga kõrgeim punkt, kuhu saab minna (teoreetiliselt). Meie jaoks oli see aga vähe, nii et hakkasime mingi hetk lihtsalt päris tipu poole rühkima mööda päris järsku ja kivist kallakut.

img_1352
Pepe nõlva pidi ronimas

Jõudsime umbes poole peale nõlval, kui hakkas kiirelt pimenema. Mina ei tahtnud hakata pimedas mööda libedaid kive alla ronima, nii et otsustasime tagasi pöörata. Siin panin käiku kõik Emmelt õpitud laskumistarkused, et ikka ühes tükis alla jõuda. Korra küll oleks Pepe mulle otsa kukkunud, aga peatas end õigel ajal, nii et ehk kaotasin vaid mõned juuksekarvad ja surnud nahka laskudes.

img_1359
Hetk, mil hakkasime laskuma

Meie grupp oli selleks ajaks jälle kaheks jagunenud. Mina, Pepe, Felix ja Anatole’i vend olime esimestena all ja kui teistele helistasime, siis tuli välja, et nad alles töötavad tipu nimel, nii et otsustasime koju minna ja neid seal oodata. Päris kiiresti pimenes, nii et lootsime, et nad ikka leiavad tee ja ei jää kitsedele leidmiseks.

img_1364
Viimane pilt mäe pealt Palermole

Meie jõudsime koju ja siis tuli välja, et teised olid laisad ja bussiga alla tulnud. Sindrinahad! Siiski jäid kõik rahule sellise sportliku laupäevaga ning mina lähen kindlasti veel tagasi, kasvõi et lammastele seltsiks olla…

Ciao!

Sono andata a Catania

Kuna Merili on veel viimast kuud minuga samal saarel, siis olime juba ammu kokku leppinud, et veebruaris ma lähen talle külla. Kuna ka minu korterikaaslased soovisid Cataniat külastada, võtsime mina, Meryem, Marie ja Victor reedel jalad selga ning sammusime rongijaama, et suunduda Cataniasse.

Sel nädalavahetusel olid Catanias suured pidustused nimega Festa di Sant’Agata. Tähistatakse Catania pühaku Agata elu ja jumalale pühendumist. Nimelt, neidis Agata otsustas juba 13-aastaselt, et tema pühendab oma elu jumalale ja hoiab selle nimel enda vooruslikkust igavesti ehk ei lange kunagi kellegi sängi. Nagu ikka elus juhtub, hakkas Agata aga meeldima ühele mehele, kellele teps ei sobinud see Agata elu valik, ning kui Agata keeldus tema külje soojendamisest, otsustas see mehehakatis teda piinata temale alluma. Agata pidas vastu, nii et mees otsustas ta ära põletada. Sel hetkel, kui Agata oli tulekeeltes piinlemas, tuli maavärin, mis siiski päästis Agata sellest kurvast saatusest elusalt põleda. See oli aga vaid hetkeline rõõm, sest ega see mees ikka vaest neiut rahule jätnud ja jätkas tema piinamist, lõikas isegi tema rinnad maha. Agata viskas peagi sussid püsti ja nüüd on ta märter. Tema ohverdus on andnud temale emade, imetamise, rinnavähi jms pühaku tiitli.

img_1283
Pidustuste ajal süüakse säärast kooki, mille nimi on minna di Sant’Agata: biskviitpõhjal on peal ricotta koos šokolaadinööpidega, see on üle valatud veidra rohelise siirupiga ja kõige peal on paks suhkruvaap

Käisime isegi kirikus, kus oli näha põletusahi, milles Agatat piinati. Selle kohal oli kaunis õlimaal sellest hetkest, kus ta on ahju astumas, aga ingel halastab talle ja saadab maavärina Sitsiiliasse. Jumalal on tõesti müstilised lahendused…

Nägime ka vana amfiteatri varemeid, mis olid pidustuste ajaks lahti tehtud. Merili teadis rääkida, et see oli Rooma impeeriumi suuruselt neljas amfiteater, aga nüüd on sellest vaid kahes linnaosas varemeid näha ja paljud Catania elanikud isegi ei tea, et nende tagaaias on palju varemeid ja laipu maetud.

Lahkudes nägime me kahte kassi, kes peesitasid päikse käes varemete ääres. Neid ei häirinud ei minu kilked ega inimesed, kes allpool varemete vahel saalisid. Minu arust olid nad hirmarmsad ja mind pidid teised sealt lausa ära vedama, enne kui ma oleks mööda seina üles roninud, et neile paar paid teha.

img_1157

Aga oma paid sain tehtud ühele teisele kassile, nii et ei läinud tühja see päev! Läksime väiksesse hipsterlinnakusse, kus oli hästi lahe väliõu, kus peesitas ka üks kass laua peal. Mina ja Marie oleme loomaarmastajad, nii et miilustasime temaga seal päris korralikult. Hipsterlinnaku nimi oli San Berillo ja seal veetsime hea pooltunnikese, tehes pilte ja niisama atmosfääri nautides.

img_1230
Minu sõbrapilt kiisuga

Tee viis meid ka Giardino Bellinisse, kus tegime palju pilte Etnast, mis taamal vaikselt suitses. See oli väga armas pargike, kuhu kõik olid kogunenud, et päikse käes mõnuleda ja puhata sellest melust, mis tänavatel käis.

Õhtuks jalutasime sadamasse, et seal teistega kohtuda, kes ka Palermost tulid elu nautlema ning et näha ilusaid laevu ja päikeseloojangut. Sadam oli hästi ilus, sest seal oli pikk merreulatuv kai, kus sai suurtel kivimürakatel istuda ja kitarri tinistada.

Õhtul korraldas Merili majapeo enda juures, kuhu kutsus oma Erasmuse sõbrad ja Taavi oma sõprade Briti ja Kaarliga. Kõik imestasid, et kuidas on äkki 5 eestlast üheskoos välisriigis? Kuidas on eesti keel äkki see keel, mida enamus räägib? Algne plaan oli natuke Merili juures tiksuda ja siis linna peale minna, aga see läks sujuvalt üle väga valjuks laulupeoks, kus üürgasime nii Queeni kui ka ABBAt laulda. Õhtu lõpuks olid ainsad tugevad vaid meie, Eesti ürghinged, nii et pühendusime oma emakeelsetele lauludele, mis kindlasti kõiki kõrvu kell kaks öösel hellitasid.

img_1295
Rahvusvahelised peoloomad

Pühapäeval suundusime randa! Veebruaris tundub see natuke veider, aga õues siras päike, mis soojendas õhu 21 kraadini, nii et suvi! Saan ka nüüd muuta oma varaseima ujumiskogemuse kuupäeva, sest 5.veebruar märgib nüüd aega, mil käisin kõige varem suplemas. Vaprate ja ilusate hulka kuulusid veel Taavi, Merili, Kaarel, Victor ja Meryem. Meryem sulistas vees kõige kauem, mille puhul ristis Taavi tema Türgi merenümfiks.

Ja niimoodi saigi meie aeg Catanias otsa, kuna viimane rong lahkus juba 17.32. Pakkisime oma kodinad kokku, käisime väikest paninot söömas (kuna valikus oli ka hobuseliha, siis muidugi ma pidin seda maitsma ja võin öelda, et see oli lausa imeline) ning siis suundusimegi rongijaama. Kurb oli lahkuda, sest Catania meeldis mulle väga, ta tundus mulle turvalisema ja rahulikumana kui Palermo, aga annan veel Palermole aega atra seada, ehk ta suudab mind veel nii üllatada, et ei tahagi siit lahkuda…

A presto!

img_1270
Palermo gäng + Merili

 

Le feste

Järjekordne nädalake Palermos mööda saadetud. Kui ma alguses arvasin, et tulen trainingult tagasi ja magan rahulikult end välja, siis see nädal ei läinud teps mitte nii.

Teisipäeval (24.01) kirjutas mulle Merili: “Mul on aega, ma tulen Palermosse, OK?” Mis minul selle vastu olla sai! Ja nii ta saabuski kolmapäeva hommikul rongiga Palermosse. Mina jalutasin rüütellikult talle rongijaama vastu, kus sain tänu Itaalia rongiplaani täpsusele veel pool tundi oodata kuni väike hüplev Merili mulle kaela langes. Plaani oli meil võetud väike hommikusöök teha ja nii viis meid tee jälle mu lemmik gelateriasse nimega Ciccio (sellel on tegelikult pikem nimi, aga ma ei mäleta seda kunagi, nii et võtkem seda hellitusnimena). Et Merili ka saaks tunda, mida tähendab Palermos hommikusöök, võtsime mõlemad brioche con gelato ehk maakeeli saia vahel jäätis.

img_1023
Gelato jagaja oli helde: uhas veel vahukoort peale ja – kirsiks tordil – pani veel kaks küpsist kui jänesekõrvad maiuse sisse püsti
img_1095
Rõõm südameatakist

Tatsasime mööda linna ringi, kuni pidin kontorisse minema, jättes Merili üksi linna avastama. Kontoris sain enam-vähem paika oma hetkelised tööülesanded, nii et ehk hakkan ka midagi enamat tegema kui kulinaariamaailma avastama! Õhtuks läksime minu juurde, kus tuli välja, et tuleb pidu! Victor oli teised Palermo vabatahtlikud meie juurde grillipeole kutsunud, nii et Merili saabus väga melukal ajal. Naabrid kutsusid meie grillisuitsu pärast tuletõrje kohale, kuigi kui nad kohale jõudsid, nägid nad väga nõutud välja, sest grillimine oli lõppenud ja kus pole suitsu, pole tuld. Õnneks nad ei tulnud meie ukse taha koputama, sest ei leidnudki süüdlasi, vaid seisid majanurgal ja laiutasid käsi. Pidu lõppes, kui naabrid hakkasid ka müra üle kurtma. Eks ta põhjendatud oli: siiski oli kolmapäev, ühes toas oli vali muusika ja teises lauldi ning mängiti kitarri, nii et ei saanud öelda, et oleks vaikne istumine olnud.

Et veel Merilist vähe poleks olnud, siis jagasime korterit see nädal 10 inimesega. Üks vabatahtlik David (Hispaania), kelle projekt on kohe-kohe lõppemas, tuli tagasi, et oma kodinad kokku korjata ning võttis oma venna ja sugulase ka kaasa. Lisaks tuli korterisse Pepe tüdruksõber, nii et vannitoajärjekorrad pikenesid veelgi. Vahepeal oli selline tunne, et isegi duši all ei saa üksi käidud, ikka kuskil kuulis mingeid hääli.

Reedel käisime aga hoopis teistel vabatahtlikel külas. Nende naabrid pidid olema tolereerivamad müra suhtes ja ka nende seinad pidid paksemad olema, nii et karta polnud midagi. Kui alguses arvasime, et lähme õhtusöögile, siis peagi oli tuba inimesi täis ja hakkas jälle kõvem tantsupidu pihta. Jagasime kõik omavahel oma lemmiklaule ja siis südaöö paiku läksime mina, Meryem ja Eva koju, sest mind ja Meryemi ootas järgmine hommik kell üheksa töö. Vahetevahel lööb ka vastutustunne sisse.

img_1031
Järgmine kass, kes ei lasknud minul end paitada

Töö, mis meid järgmine hommik ootas, oli koostöös ühe Palermo kooliga, kes kirjutab noortevahetust Maltaga. Neil oli vaja välismaalaste peal katsetada oma tuuri Palermost, nii et kuulasime tähelepanelikult Palermo ajalugu. Neil oli seal ka ülesanne teha läbi rollimäng, mis näitaks Palermo elu, midagi, mis on spetsiifiline just Palermole. Mina siis küsisin oma grupilt, et mida sina tavaliselt Palermos teed? Ja üks tüdruk hakkas mulle rääkima: “Tavaliselt lähen Buciriasse (turule/peokohale, mille nime ma ei oska kirjutada) ja siis ostan diilerilt 5 grammi kanepit ja siis lähen suitsetan seda koos oma kahe sõbraga.” Eee… okei… Normaalne asi, mida rääkida koolis 16-aastase poolt, aga ehk ma olen liiga vana, et teismelisi mõista.

Hiljem tegin Mariega kultuurilise ringi Palermo kesklinnas, kus külastasime kahte kirikut. Saime mõlemas kirikus soodustust, sest ütlesime, et oleme vabatahtlikud ehk vaesed kirikurotid.

Esimene kirik (üleval punaste keradega katusel) kannab nime Chiesa di San Cataldo ja oli Marie lemmik. Ta näeb väljastpoolt pigem välja nagu mošee, aga sees oli katoliiklus, mis katoliiklus. Ta oli selline pisemavõitu kirik, aga väga armas ja kaunite seinamaalidega.

Teise sattusime täiesti suvaliselt, lihtsalt nägime, et on suur uks ja mõtlesime, et kaeme perra. Nagu naksti võeti meilt piletiraha ja sees me olimegi Santa Maria dell’Ammiraglio pühamus.

See kirik meeldis mulle rohkem, ta oli kõrge laega ja ilusate võlvidega. Sees olid ka imeilusad säravad lühtrid, mis õhtupimeduses kaunilt kirikut valgustasid.

Et päev liiga religioosseks ei muutuks, läksime õhtul Palermo Erasmuse organisatsiooni korraldatud peole. Seal tundsin esimest korda Itaalia naise viha ja Itaalia mehe imetlust blondide vastu. Alustame ikka negatiivsest: ma olin tantsimas niisama, kui üks Itaalia kutt enam-vähem näitas mulle ülestõstetud pöialt, et kiita mu tantsuoskusi. Ja siis järgine hetk tunnen, kuidas üks neidis minust mööda tuiskab, lööb minu käe õhust alla, kuigi see ei olnud tema trajektooril ja veab selle kuti tantsupõrandalt minema. Rohkem ma seda meest ei näinud, nii et ei tea öelda, kas ta jäi ellu või mitte, saab vaid spekuleerida.

Teine vahejuhtum toimus aga klubist väljas, kui ootasime teisi, et nad värske õhu kätte jõuaks. Tuleb mingi purjus itaallane meie juurde ja küsib, kust me oleme. Kuulnud, et ma olen imetabaselt kaugest riigist Eestist, pöörab ta kogu oma tähelepanu minule. Ta hakkab mu juukseid silitama ja aina räägib, kuidas ikka neidu idast on nii imelised. Selle jooksul üritab ta mind kaks korda suudelda, kuid lõpuks lepib ta ainult minu käele umbes sada korda musi tegemisega ja teeb veel põsele mulle musi.

img_1075
Ees: mina ja Meryem, taga: Eva, Marie ja Victor

Kahjuks ei jäänud see ainsaks korraks sellel nädalal, mil võõras itaallane mu põsele matsaka lajatab. Eile õhtul korraldas Bar Garibaldi tasuta pitsa õhtu ja nälgivad vabatahtlikud nagu me oleme, ronisime ka sinna. Kui me ootasime pitsat, siis tuli meie laua juurde üks tänavamustkunstnik, kes tegi igasugu trikke ja lõpuks keeras oma kübbara tagurpidi, et me saaks sinna paar münti poetada. Ma olin ainus, kellel oli midagi, nii et puistasin õnnetukesele umbes 22 senti. See helde annetus tõigi kaasa teise kontakti minu põse ja kellegi huulte vahel.

Nüüd ei teagi, kas kõik need bakterite jagamised või õues külmetamised, kui öösel koju jalutada, on süüdi, aga hetkel olen haige. Tatistan ja kurgus miski kratsib, õues aga 18 kraadi. Peaks end ravima, aga nädalavahetusel ootab mind juba jälle Merili ja Catania, nii et see peab ootama…

Ci vediamo!

img_1088
Praegu avaneb köögis meil selline vaatepilt – Pepe kuivatab vorste

Andiamo a comandare

EVSi tehes on alati kohustuslikuks trainingud. Minul tuleb neid kolm: on-arrival (saabumis), mid-term (poole aja) ja lõputraining. 16. jaanuaril lahkusime kõik meie korterist ka esimesele, mis toimus Nolas. Et sinna jõuda, veetsime 10 tundi rongides. Kõige põnevam osa pika sõidu juures oli Messinas, kus rong pakiti kokku praami peale, et saada mandri-Itaaliasse.

img_0957

img_0956

Trainingu päevaplaan oli selline, et hommikupooliku veetsime igasugu rühmamänge tehes ja mingites workshopides osaledes ning pärastlõunal olid itaalia keele tunnid. Need workshopid olid toredad selles mõttes, et sai paljude inimestega kohtuda, aga eriti mingit sügavamaid teadmisi edasi ei andnud. Ka itaalia keel, mis alguses tundus väga intensiivne, pettis mu lootusi: kõik olid eri tasemel loengutes ja siis vahepeal rääkisime ainult inglise keeles seal, mis ei edendanud just mu keeleoskust.

Õhtuti olid meil päris valjud peod, mis kestsid hommikuni. Peod olid väga erinevad: hotellitoas, kuskil baaris või lihtsalt kuskil parklas. Kord käisin sellisel kogunemisel, mis kujunes rap battleiks. Õnneks räppisime kõik oma emakeeltes, nii et ei olnud nii piinlik, sest keegi ei mõistnud, kui halb sa tegelikult olid. Ühel õhtul hotellis pidutsedes oli muusika aga lausa nii valjult, et meid tuli trainingu läbiviija noomima kell kaks öösel ning hiljem saime teada, et teised külastajad, kes sel öösel hotellis ööbisid, keeldusid maksmast oma tubade eest. Hotell oli hiljem kindlasti väga õnnelik nähes meid lahkumas.

Meie viimasel päeval oli meile korraldatud hüvastijätupidu (hotelli kurvastuseks), kus saime kirjutada paberilehtedele teiste kohta kauneid sõnu. Minu lemmikud minu paberil olid: “OK tots”, “sa räägid imehästi prantsuse keelt… prantslanna” ja suurelt ühele lehepoolele kirjutatud “I ❤ U”.

img_1010
Hotelli tagaõu

Kõige toredam oli päev, millal oli meil võimalus veeta vaba aega Napolis. Jalutasime mööda linna ringi vaatamata vihmasajule ja tegime kõike, mis on kohustuslik Napolis ehk sõime babat, pizza margheritat ja sfogliatellat.

img_0968

img_0999
Kuulus pizza margherita, mis sündis, nagu ikka, inimeste vajadusest toidu järgi vaesel ajal. Neil oli vaid tomatikastet, jahu, õli ja mozzarellat ning nii ta läks!
img_1005
Carla (Saksamaa) poseerimas kuulsa pizzeria ees, kus Julia Roberts filmis “Eat, pray, love” toiduelamuse sai
img_1008
Imeline sfogliatella pistaatsia ricottakreemi ja šokolaadiga

Ainult toiduturismi ka ei teinud, jalutasime ikka ringi ka seal, et kõik see toit välja teenida.

img_0980

img_0979
Suur jõulumuna keset Napolit, nad just ei kiirusta oma jõuluehete mahavõtmisega
img_0973
“Armastuse tänav”: igal pool mööda seda tänavat olid üles riputatud armastuskirjad või hellad sõnad

img_0974

Üks huvitav asi, mida meile Napolist räägiti: Napoli inimesed väga armastav ilutulestikku, nii et iga õhtu on kuulda kuskil pauke, see on täiesti normaalne. Aga kui ilutulestik on keset päeva, siis see tähendab, et uus laadung narkootikume on sisse toodud. Nagu Palermo, on ka Napoli siiski maffialinn, nii et igasugune kuritegevus on seal väga elus ja igapäevase elu osa.

img_0972

Mis mulle aga Napoli juures enim meeldis, oli muidugi Vesuvio! Järjekordne mägi, mida heal meelel vallutaks.

img_0988

Training, isegi kui ta mind nii väga ei valmistanud kuidagi EVSiks ette, oli kokkuvõttes siiski ülitore. Sai paljude teiste toredate vabatahtlikega tuttavaks ja indu alustada ise ka tööd. Jagasin oma kõvasid kaardimängu teadmisi ehk õhtud olid täis bismarcki ja stressi mängimist. Kohtusin ka ühe väga toreda eestlase Taaviga, kellega jagasime ühesugust huumorimeelt, nii et oli päris kurb temast lahkuda Messinas, kus tema suundus Cataniasse ja mina Palermosse. Aga mõlemad linnad on Sitsiilias, nii et alati saab külas käia!

A presto!

Il caffè turco

Minu hiljutiseim korterikaaslase ja teise vabatahtlikuga kohtumine oli reedel, kui majja naases Meryem Türgist. Endaga tõi ta kaasa terve hunniku Türgi maiusi ja ka Türgi kohvi, mida ta õpetas tegema minule ja Evelinale, sest miks ka mitte, Türgis ma pole küll käinud, aga tore on ikka õppida uusi kultuurilisi asju.

Türgi kohvi jaoks on täitsa oma pott, kuhu tuleb sisse panna külma vett tassi kaupa nii palju, kui on joojaid. Siis tuleb lisada iga jooja kohta 1 kuhjaga teelusikatäis kohvi ja kui soovitakse, siis suhkrut. Meryem lisas suhkrut, sest ehk kartis, et see liiga kange meie jaoks, kui seda ei lisa. Siis tuleb segada ning panna pott vaiksele tulele kuni hakkab mullitama. Siis see vaht tuleb tõsta tasside põhja nii, et tassipõhi oleks kaetud. Pott läheb tagasi tulele, mis nüüd juba tugevam, kohv tuleb ajada keema, et ta tõuseb ülespoole ning siis tassidesse jagada. Tähtis on see, et igal tassil on vaht peal, kohvi end ei peaks väga näha olema, siis on hästi tehtud.

img_0939
Mullitamas

Kohvi tegemise kõrvale rääkis Meryem meile igasuguseid toredaid Türgi kohviga seotud lugusid. Näiteks, Türgis on kombeks, et mees peab küsima naise perekonna käest alguses luba, et abielluda. Küsimine käib niimoodi, et mees tuleb naise perekonna juurde ja siis naine valmistab kõigile Türgi kohvi. Oma tulevase tassi paneb ta aga suhkru asemel soola. Kui mees seda jäledust ära ei suuda juua, siis see tähendab, et ta ei armasta oma noorikut piisavalt.

Mõned aga tahavad oma tulevast potentsiaalset abikaasat eriti proovile panna. Paar aastat tagasi olevat üks neidis pannud igasugu eri vürtse ja pipraid oma väljavalitu tassi, mis tekitas sellise mürgi, et mees sai südamerabanduse ja suri.

img_0943
Lõpptulemus

Pärast kohvijoomist tegime ka ennustamist. Selle jaoks tuli alustass panna tassi peale, siis kolm korda seda keerutada vastupäeva ja siis enda poole pöörates keerata see ümber. Siis tuli oodata kuni tass täiesti maha jahtub ja siis tass tõsta üles. On olemas mingi app selleks, mis ennustab, nii et tuli teha pilti kohvipaksust põhjas, tassi äärest ja siis alustassist, millelt on üleliigne vesi ära valatud.

img_0946
Tulevik tundub olevat sitt, aga eks ta ole siis kaugema tuleviku väetis!

Minu ennustus on järgmine:

  • Ma olen “sweet tongue” nagu Meryem ütles, ehk ma oskan oma sõnadega moosida nii hästi, et saan alati, mis tahan. Lisaks olen ma diplomaatiline.
  • Ma leian üles midagi, mille ma olen ära kaotanud. Selles ma kahtlen, sest kõik asjad olen ma kaotanud Eestis, Sitsiiliast on neid raske üles leida.
  • Keegi pakub mulle mingit reisi, ma nõustun ja sellest tuleb elu seiklus.
  • Mu elus on keegi, keda ma väärtustan, aga kes seda ei vääri. See peaks mu elus tekitama tuska. Pole veel suutnud välja mõelda, kes see olla võiks, nii et tuska elus hetkel pole.

Ma muidu ennustamisse ei usu, aga seda oli täitsa tore teha ja kuulda selliseid heietamisi mu tuleviku suhtes. Kohv ise oli omamoodi, minu jaoks natuke liiga magus, aga Türgi maiustega täitsa maitsev, nii et siiski kogemus omaette. Mu lemmikasi selle kohvi juures oli serviis, milles seda serveeritakse, sest see meenutas nukkudele mõeldud portselani, mis mul väiksena oli.

Eks ma nüüd siis istu ja oota, kas mu tulevik läheb ennustuse kohaselt või ei…

Una settimana in Palermo

Peaaegu nädalake Palermos veedetud ja ma pole midagi eriti teinud! Mulle saadeti mingi list, et mida Sitsiilias teha, ning Palermo kohta oligi öeldud, et siin ei tehtagi midagi! Tasub vaid hommikuti cannolisid süüa ja õhtuti pidu panna. Ma cannolisid pole veel söönud, aga mul terve aasta selleks aega!

Aga pidu olen pannud! Eelmine laupäev käisime väljas ja mulle tutvustati Palermo ööelu. Väga veider on see, et isegi kui on õues külm, siis kõik baaride istmed on ikka väljas, nii et põiepõletiku oht on suur. Jõime mingit veinilaadset jooki, mille nime ma ei mäleta, aga mille kohta ütlesin, et see maitseb nagu sangria, mille peale Pepe pidi otsad andma.

Sain ka oma esimesed tänavatoidu maitsed: panelle e crocchè ja meusa. Esimene neist koosnes kartulikroketitest, kikerhernekroketitest ja lihtsalt mingist tainalötakast, mis kõik olid friteeritud. Mina, suur kikerhernearmastaja, eelistasin muidugi kikerhernekroketeid. Meusa aga on  kopsuliha (vähemalt nii ütles mulle Victor, aga Google ütleb, et see põrn, nii et ma ei tea, siseelund siiski!), mis kiirelt pannil praetud, soola, sidruni ja pipraga maitsestatud, ja saia vahele topitud. See oli rasvast nõretav, aga üllatavalt hea maitsega, kuigi igapäevaselt seda ei näriks.

Pidu lõppes meil ühes garaažis, mida teised kutsusid “Aafrika klubi”. Alguses oli väga veider, sest mina, Eva ja Marie olime ainsad tüdrukud seal. Hiljem siiski hakkasime ka jalga keerutama ja oli väga tore. Mis ei olnud tore, oli see, et pidime pärast öösel koju kõmpima. Palermos on küll mingid ööbussid, aga need käivad nii nagu jumal juhatab, nii et nende peale me lootma ei jäänud.

Järgmine päev kaua magada ei saanud, sest sain kokku ühe Eesti tüdrukuga, kes ühes teises sarnases organisatsioonis praktikat teeb. Ta näitas mulle turgusid ja jalutasime niisama Palermo peal ringi, et ma saaks tutvuda oma selle aasta kodulinnaga. Käisime isegi gelatot söömas, sest meie jaoks oli ilus soe ilm, aga kui ma sellest oma organisatsiooni juhile Massimilianole rääkisin, siis ta tegi suured silmad: “Gelato talvel?”

img_0912
Pistaatsia ja nutella gelato

Nüüdseks olen ma ka oma mentori Giuliaga kohtunud. Mentori ülesanne on toetada vabatahtlikku, kui on vaja mingeid keerulisemaid asju ajada (näiteks Itaalia number saada, mida ma peaks homme tegema) ja kui tekib vabatahtlikul mingi probleem oma organisatsiooniga, siis mentor saab olla vahendajaks. Ning muidugi saab mentor ka tutvustada linna ja parimaid kohti, mida külastada, et vabatahtlik kohe alguses pead ei kaotaks. Giulia on väga tore, õpib statistikat ülikoolis ja huvitub psühholoogiast. Tema inglise keel ei ole just kõige parem, aga see ongi hea, sest siis ma saan äkki temaga kiiremini itaalia keeles rääkima.

Itaalia keelest rääkides, ma ikka üritan iga päev midagi õppida, aga sõnad ei taha väga meelde jääda, eriti arvestades, et minu õppimisprogrammis pakutavad sõnad pole sellised, mida kogu aeg kasutaks. Aga käisime laupäeval turul ja seal ma sain täitsa hakkama! Õppisin seal ära sõnad “muna” (l’uovo) ja “sibul” (cipolla), mis on kindlasti kasulikud tulevasteks käikudeks. Kui muid sõnu ära ei õpi, siis võite ette kujutada, mida ma aasta otsa söön…

Ma üks päev panin end kogemata ka põlema. Gaasipliidiga olen ma elus vähe süüa teinud ja läks meelest, et seal siiski elav tuli. Mul oli pott ja pann tulel ning kui ma panni poole sirutusin, siis nägin silmanurgast, et poti all tuli kuidagi põlemas eriti ereda kollase leegiga. Aga see, mis põles, ei olnud pliidiraud, vaid minu kampsun, mis oli lehvinud tule sisse ja mida tuleleegid kohe meelsalt limpsama hakkasid.

img_0915
Tulekahju ohver

Kui ma esimest korda kontorisse läksin, siis ma pidin joonistama endast pildi, mis mind peaks iseloomustama, nii et lõpetuseks jätan selle siia:

img_0914
Max kunst

Ci vediamo!

La mia casa

Palermo, olles küll kõvasti enam pingviinide pool, kui Eesti, ei ole hetkel kõige soojem. Kuigi mulle meeldib, et meri on kiviviske kaugusel, ei paku ta just eriti lohutust 6-kraadise külmaga, mil ta õhkab jäist tuulekest mu näole ja sügavale kontidesse. Asja muudab veel hullemaks fakt, et sitsiillaste elumotoks on vist “Kütmine teeb toa soojaks, põrgu on kuum, ergo, kütmine on saatanast, tublide kristlastena ärme seda tee”. Ehk mu kodu on ka külm, mis tähendab, et kui ma juba Eestis olin koduste riiete poolest põhimõtteliselt moe-etalon, siis siin olen ma viinud selle järgmise tasemeni:

img_0913
Teismeliste ninjakilpkonnade veidike vanem ja leetrite käes vaevlev viies liige

Mis veel minu kodu on? Ta on väga suur. Meil on vähemalt 6 tuba, mida hetkel jagan 4 teise vabatahtlikuga: Eva (Läti), Marie (Prantsusmaa), Victor (Prantsusmaa) ja Pepe (Hispaania). Lisanduma peaksid veel hiljem David (Hispaania), Meryem (Türgi) ja Sasha (Slovakkia). Kõik, kellega seni olen tutvunud, on olnud väga toredad, ainult et nad kõik on täielikud ööloomad. Hommikud veedan ma oma lemmikinimese ehk iseendaga, sest kõik teised põõnavad, kuis jaksavad.

Mu kodus on olemas kõik eluks vajalik: pliit koos ahjuga, 2 külmkappi, pesumasin ja wifi! Minu üle juba tehti nalja, et tüüpiline eestlane, hoolib vaid wifi olemasolust, ülejäänu puudumisega saab hakkama! Eks ta nii ole ka, ega armsa wifita ma teile muljetada ju saaks. Veel on siin mitu rõdu, ühte reostavad pidevalt tuvid, nii et selle ust lahti jätta ei tohi, kui me just ei otsusta, et tahaks saada kõik parasiidid ja viirused, mida need lendavad rotid meile lahkelt jagaksid.

Hoone, milles mu koduke asetseb, on 60ndatest. See tähendab seda, et meil on majas lift, aga ta on selline omapärane. Sel on mitu ust, mida tuleb ise kinni panna, et liftike sõitma hakkaks. Kui pärast sõitu neid uksi taaskordselt ei sulge, siis jääb liftike ühele korrusele pidama ja mitte keegi ei saa temaga lõbusõitu teha. Kapriisne, mis teha.

Ka torustik on meil tujukas. Vetsupotti ei tohi mitte midagi visata, mis ei välju inimkehast, sest muidu võib ta ummistuda. Ja mitte ainult tema, kus siis nii! Terve hoone vetsupotid ei tööta siis korralikult! Kuna me oleme kõige nooremad selles armsas hoones, siis muidugi süü läheb alati nende kaela, kes ei olnud maja ehitamise ajal juba mõningad aasta(kümne)d elu näinud, nii et me üritame ikka eriti korralikud olla ja torusid mitte kurnata.

Naabreid ma veel näinud pole, nii et nende kohta ma eriti midagi öelda ei oska, aga ümbruskond tundub olevat vaikne. Meil on pood otse üle tee, nii et õhtuseid snäkke saab käia edukalt ostmas. Ka on nurga taga pagariäri sarnane asi, kust saab reede ja laupäeva õhtuti 24h osta toitvaid süsivesikuid, nii et vast nälga ei jää.

Hetkel elan üksi toas, mis on ruudukujuline ja mille aken ei sulgu täitsa korralikult. See-eest on siin suur kapp, väike lauake ja riiul. Ma ei oleks üldse vastu, kui ma ei peaks kolima kellegagi kokku, sest olen juba harjunud mitte kellegagi tuba jagama. Aga eks aeg näitab, mis minust ja mu toa olukorrast saab, kas jääme kokku või viib õel saatus meid teistele radadele. Hoian teid selle põneva teemaga kursis!

Baci!