Una notte sulla spiaggia

14./15. august on Sitsiilias traditsiooniks tähistada püha nimega ferragosto. Ma ei ole praeguse hetkeni aru saanud, miks see on püha, sest keegi ei tundu täpselt teadvat, aga traditsiooniks sel kuupäeval on südaöösel merre joosta. Väidetavalt peaks see öö olema kõige soojem aastas, aga ega me kaua selle üle pead murdnud, sest kui Sitsiilia pakub oma veidrate traditsioonidega sulle 2 vaba päeva, siis mida muud ikka teha, kui oma seitse asja kokku pakkida ja sõita San Vito lo Caposse!

San Vito lo Capo on üks nendest suvelinnadest, mis teenib 95% oma tuludest suvel ja on talvel täielik kummituslinn. Meie tahtsime sinna ammu minna, kuna rand tundus seal kaunis ja ega meiegi saa hoida eemale turistilõksudest. Sõitsime sinna maailma kõige ebamugavamas bussis, kus isegi minul olid põlved vastu eesolevat istet ning kus õhukonditsioneer oli nii põhja keeratud, et ma pidin endale teki peale võtma, et need paar tunnikest üle elada.

Kohale jõudes tegime väikse lõunapausi, kus saime jälle tõestust, et itaallased ei oska arvutada, kuna keerasid meie arvele veel 10 eurot otsa. Kuna me oleme ikkagi vaesed vabatahtlikud, siis me ei hakanud 4 võileiva ja 2 joogi eest 38 eurot maksma, nii et saime oma itaalia keele proovile panna ja õigust jalule seada.

IMG_1208
San Vito lo Capo rand pärast päikseloojangut

Kuna San Vito lo Capos eriti muud ei olegi, siis edasi suundusime randa, kus ujusime ja tõdesime, et päris jahe on. Me olime otsustanud öö rannaliival veeta ning iga hetke ja tuuleiiliga hakkas see tunduma aina halvema ideena. Et end vähemalt seest soojendada, leidsime ühe ilusa rannabaari, kus jõime kokteile.

IMG_4355
Jamaican Julep, mis maitses nagu mahl, nii et viis eriti keele alla

Teel tagasi randa tegime tantsupausi, kuna ühest teisest klubist tuli head muusikat, nii et Victor näitas oma barokktantsuliigutusi, mis teenis isegi aplausi ühelt möödakäijalt ja tegime väikse salsatunni, millega keegi kahjuks liituda ei soovinud, nii et meie tänavaesineja karjäär jäi üürikeseks.

Et ööd üle elada, pakkisime end kõikidesse oma soojadesse riietesse ja viskasime pikali. Me olime kõik meeletult väsinud, nii et ma olin päris kindel, et ärkame järgmine kord juba hommikul. Aga võta näpust! Ma ärkasin peagi värisedes nagu haavaleht, sest mul oli nii külm! Aasta soojeim öö, mida kuradit? Ma visklesin ringi, otsides soojemat positsiooni (ma ei leidnud seda), kirudes teisi, et kuidas nad nii vaikselt magavad, kuidas neil külm pole? Ühel pöördel ma näen, kuidas Meryem lihtsalt jõllitab mulle näkku kõige tõsisema pilguga maailmas. Sel hetkel ma mõistsin, et ma pole üksi ja ma hakkasin kontrollimatult itsitama. Selle peale reageeris ka Marie, kes ka meile avaldas oma öö õudused, kuidas ka tema oli jääpulgaks transformeerunud. Victorgi ei olnud silmatäitki maganud, nii et seal me olime, neli õnnetut, kes ootasid silmakannatamatult koidikut nagu vampiiride ohvrid. Me veetsime aega mõeldes välja igasugu plaane, kuidas sooja saada: koputada kõrvalolevate telkide ustele, et paluda öömaja, kummitada telkide ümber, et inimesed sealt kabuhirmust välja jookseks ja me ise sisse minna saaks, leida Airbnb või hotell kell 2 öösel või lihtsalt lasta surmal end võtta. Lõpuks otsustasime hoopis piknikku pidada, et midagi teha päikest oodates ja lootuses, et ehk see annab kuidagi lisasoojust. Toit otsas, üritasime uuesti magama jääda, seekord oli strateegiaks “kilud karbis” ehk mina, Marie ja Meryem ronisime üksteise külje alla, soovides, et koidik jõuab kohale varem kui surm.

IMG_1217
Laibakesed aovalguses

Ja ta jõudiski! Koidik siis, mitte surm. Ja temaga koos tuli politsei, kes tuli telkijaid äratama, sest vist on illegaalne telkida rannas. Meid nad ainult teretasid, kuna meil ju telki polnud, nii et kuigi me külmetasime öösel, siis vähemalt meid ei tülitanud politsei. Päeva veetsime ujumas käies ja pikutades rannal, sest unetunde saime siiski ainult 1 käe peal kokku lugeda. Kuigi me elasime kõik päiksekreemi sees, põlesime me kõik: mina ja Marie tagumiku pealt, Meryem õlgadelt ja Victor jalalabadest sõrmenukkideni välja. Rannast lahkusime lõpuks millimallika hirmus ja näljastena. Mina ja Meryem läksime turistilõksu peale ehk sõime San Vito lo Capo eripära caldofreddot, mis on hunnik gelatot, mille vahele on pandud koogikihte ning mille peale on pandud vahukooretorbik ja soe šokolaadikaste. Nimi tulebki tal sellest, et seal on jäätis ehk siis freddo (külm) ja soe šokolaadikaste ehk caldo (kuum). Ta oli huvitav maitseelamus, aga mul oli väga hea meel, et me otsustasime seda jagada, kuna kõik need kihid kokku moodustasid ühe väga magusa ampsu.

IMG_4360
Caldofreddo ja Meryem taustal

Suundusime pärast kõhu täis puukimist bussile, mis suutis meid üllatada sellega, et oli veel ebamugavam kui buss, millega San Vito lo Caposse tulime. Selles ei olnud õhukonditsioneeri, aga oli veel vähem jalaruumi ja vastik bussihais heljus kõikjal. Õnneks visati meid täitsa koduukse ees maha, nii et bussijuht oli vähemalt kena me vastu!

San Vito lo Capo oli väga nunnu koht tegelikult ja kuigi me kõik kannatasime seal külma, päiksepõletuse või millimallika hirmus, siis kokkuvõttes oli meil seal nii naljakas ja tore, et teeks seda kohe uuesti. Need öised naljad, mis meid peaaegu pisarateni ajasid, jäävad meile tükiks ajaks meelde ning me oleme grupina nii lähedasteks muutunud, et kõiki negatiivsusi võtame me juba naljana, hea loona, mida tulevikus meenutada. Kahjuks see toob ka kaasa selle, et mida aeg edasi, seda raskem on mõelda sellele, et meie aeg koos siin Palermos hakkab otsa saama…

20931029_955645734578089_1901748314_o
Marie, mina, Meryem ja Victor – mu pisike Palermo pere

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s