Kaugele lõunamaale saabusid Kati ja mu vanaema Mummi, et kaeda üle minu eluolu ja maitsta kõike head, mida Sitsiilia pakkuda võib. Kohe, kui nad kohale jõudsid, andsid nad mulle hunniku Kalevi maiustusi, leiba ja asja, mida kõige enam olen igatsenud, KOHUPIIMA! Viskasin kohe kõik sügavkülma, et ma tervet kilo kohupiima kohe näost sisse ei ajaks. Mõõdukus ennekõike.
Esimese päeva veetsime Palermos ringi vaadates, külastades põhituristilõkse ning ka Cathedrale katusele ronides. Sinna minek oli mul juba ammu plaanis olnud, nii et kaks kärbest sai ühe hoobiga! Sinna üles minek oli kui Oleviste torn, aina ringiratast ja ülespoole, nii et peagi hakkas ringi käima. Tasus aga ära 5-eurone pilet ja peapööritus, sest vaade ülevalt oli võimas.
Lemmikkohaks sai nii Mummil kui ka Katil Piazza della Vergogna ehk häbiplats maakeeli. Itsitasime päris kaua oma labaste naljade üle, mida skulptuuride kohta tegime ja veel rohkem, kui tegime pilte kujusid igasugustest ebasobivatest kohtadest katsudes.
Järgmine päev võtsime endale auto, et ka muid linnu ja kohti Sitsiilias avastada. Olgem ausad, ega Palermo just kõige põnevam koht ole, nii et tasub siin ikka ringi reisida, kui juba nii kaugele tulla. Esimesena viis meid tee Castellamare del Golfosse, mis on imearmas mereäärne linnake, mis suvel on kindlasti paksult turiste täis, nii et meie saime nautida hooajavälist kõledust.
Meie selle päeva lõpp-punkt see-eest oli Riserva Naturale dello Zingaro, mida Marie mulle oli soovitanud. Sitsiilia on selle poolest omapärane, et kõik, mille pealt saab raha küsida, seda ka tehakse, nii ka seekord. 5 eurot võeti selle eest, et 7 kilomeetrit oleks võimalik jalutada. Me nii vaprad siiski polnud ja leppisime suplemisega umbes poolel teel, pärast mida tagasi pöörasime. Kuigi oli kulukas jalutuskäik, oli see siiski üks ilusamaid kohti Sitsiilias, kus kõrvuti olid suur laiuv helesinine meri ja teisel pool kõrgusid rohelust täis mäed.
Tagasiteel hüppasime ka Trapanist läbi, aga kuna parkisime ainult üheks tunniks, enam-vähem jooksime sealt läbi, aga olgem ausad, ega seal eriti midagi olnudki, nii et vast väga millestki ilma ei jäänud.
Öö veetsime Palermos, et järgmine päev juba Cataniasse suunduda. Seekord istusin mina autorooli peal umbes aastakest eemalolekut, nii et oli tunne, et oleks kui korra kõndima õppinud ja kohe maratonile läinud. Ellu jäime me aga kõik ja ka auto ei saanud ühtegi kõksu, nii et võin end jälle autojuhiks lugeda. Väga mõnus oli kulgeda mööda Sitsiilia meeletult pikki autosildu, mis olid küll ainult künkad-mättad. Catanias tegime ka ringikese põhikohtades, mida tundsin tänu Merilil külas käimisest ning käisime ära minu lemmik gelaterias nimega Fiordilatte, mis on kahjuks ainult Sürakuusas ja Catanias, nii et Palermos ma seal oma vabatahtlike kopikaid kulutada ei saagi. Õhtul kohtusime Taaviga, et tülgastavalt-meeldivalt õhtustada Trattoria da Marios. Selline kirjeldus oli Taavi poolt, kuna seal tuuakse lauda hunnik antipastisid ja karahvinide kaupa veini, nii et on meeldiv seal süüa, aga mingi hetk tunned tülgastust iseenda vastu, et nii palju oled söönud ja ikka kahvlit käest ei pane.
Tegelik põhjus, miks me Sitsiilia idakalda poole suundusime, oli aga Etna. Kuidas siis saab nii, et tuled Sitsiiliasse ja tema kuulsaimat vulkaani ei näe? Me suutsime valida kõige imelisema päeva selleks üldse, tuul oli megatugev ja päikest ka ei paistnud. Meie gondlisõit üles oli selle pärast ka asendatud suurte maasturitega.
Ega seal üleval ilm paremaks läinud, kõndisime ringi kui beduiinid, sallid ümber pea, et igasugu sodi ja tuul kogu aeg näkku ei puhuks. Saime üles minna ainult 2700 meetri peale, siis suunati meid alla tagasi, kuna giidi eest me ei maksnud. Nii et ma pean tagasi minema, loodetavasti ilusamal päeval, kui kontroll nii range pole.
Alla saime aga tulla oma gondlikesega, kus meiega liitus üks Prantsuse paarike, kellega sain jutelda Prantsusmaa poliitikast ja Sitsiiliast, nii et järjekordne võimalus oma prantsuse keelt praktiseerida.
Pärast Etnat tahtsime puhata, nii et reedese päeva veetsime Mondello rannas, kus suplesime ja päevitasime. Kati oli ka tubli ning maitses brioche con gelatot. Päev oli aga nii palav, et lõpuks oli see pigem Kati con gelato, sest jäätis oli kõikjal. Tema arvamus oli, et eraldi on brioche ja gelato imelised, aga koos on nad absoluutselt jumalavallatu kombinatsioon.
Viimase päeva veetsime suveniire ostes. Kuna oli viimane päev ja nad polnud selle hetkeni veel arancinat söönud, siis parandasime selle vea ja läksime kePallesse, et nad saaksid ka osa sellest imelisest Sitsiilia riisipallikesest. Arancina sai kõvasti kõrgema hinde, kui brioche con gelato, nii et jätsime parima viimaseks!
Õhtul vaatasime veel Eurovisiooni, et ikka mingit Eesti traditsiooni Sitsiiliasse tuua. Kahjuks jäi minu lemmik Bulgaaria teisele kohale ja showna oli ta üpriski igav, aga mõnus oli ikka veeta nende viimane õhtu maasikaid ja kirsse süües ning halba europoppi kuulates.
Kokkuvõtteks, see oli üks imetore nädal! Nii tore lausa, et pisardasin päris korralikult, kui head aega ütlesime, ma ütlen, Sitsiilia on mu nõrgaks teinud! Aga ega kaua enam ootama pea, et jälle koduseid näha, juulis ju naasen Maarjamaale, et te mind päris ära ei unustaks.
Abbracci!
