Ma… è bellissimo!

Et tähistada oma teismeaastate selja taha jätmist, soovis poiss minna matkama. Kuigi Eestis on lumi maas ja telgis magamine tundub kui end sügavkülma lukustamisena, siis Sitsiilias on märtsikuu ideaalne väikseks matkaks ja miks ka mitte, öö tähtede all veetmiseks. Neljapäeva õhtul asutasingi end Catania poole teele, et küpsetada kaasa lihapirukaid ja teha pastasalatit. Sain ka hunniku Eesti komme süüa tänu Taavi vanaema lahkusele, kes oli karbitäie Kalevi toodangut kingina teele pannud.

IMG_2084
Täitsa ise tehtud poolkuud

Reedel oli meil vaja jõuda 10.15 bussi peale Sortinosse, mis oli linnake Pantalica lähedal, mis oli meie esimeseks peatuspunktiks. Peaaegu oleks see jäänud Taavi viimaseks sünnipäevaks, sest ta ei olnud kotti kokku pannud ja liikus teokiirusel, mis mind meeletult närvi ajas. Pidime veel poest ka läbi käima, et vett kaasa osta ja siis spurtisime bussijaama poole. Sealt ostsime piletid Sortinosse, piletimüüja ütles, et peame Sürakuusasse viiva bussi peale minema ja väljudes piletipunktist, nägimegi säärast bussi meie poole sööstmas. Õnneks ta pidas kinni meie käeviibutamiste peale, aga bussijuht, nähes meie pileteid, läks ise tagasi piletipunkti, et olla kindel oma trajektooris. Meie olime väga segaduses, aga tagasi ta tuli, küll torisedes, aga tuli! Saime kergendatult hingata, mina, et bussile jõudsime, Taavi, et ta oma meeletut aeglast otsa sel päeval ei leidnud minu käte läbi.

Sõitsime natuke ja siis jäi buss seisma. Bussijuht ütles meile lihtsalt: “Tule, tule!” Kas me oleme Sortinos? Ei, tuli välja, et pidime bussi vahetama kuskil pärapõrgu linnas. Korjasime oma kodinad kokku, aga ei saanud täpselt aru, kust me seda bussi kohata saame ning küsisime ühelt mööduvalt vanamehelt. Oh seda õnne, ta oli väga abivalmis ja rääkis ainult sitsiilia keelt. Ega muud meil polnud teha, kui naeratada ja noogutada, kuni ta meid ise bussipeatusesse kohale viis, nähes, et ega meist head nahka saa. Bussipeatuses sõbrustasime ühe Itaalia naisega, kes meile tutvustas oma tütart ja tema kutti. Ema ise oli väga tore ja lobises meiega heal meelel, samal ajal tütar vaatas meid sellise pilguga, et tahaks oma kunstküüned meile näkku lüüa. Enne, kui see juhtus, nad lahkusid ja peagi tuli ka meie Sortino buss, nii et kaua me ei saanudki oma plaan B üle mõtiskleda.

Sortinost oli meil plaan jalutada Pantalicasse, sest see pidi minu andmetel olema 6 km kaugusel.

IMG_2093
Tegime pildi sellest sildist, et kui tee peal kõngeme, siis vähemalt on teada, et Sortinosse me jõudsime

Nagu arvata võis, seda ta ei olnud. Me vast nägime tee peal nii õnnetud välja oma suurte seljakottidega, et meie kõrval peatus auto, kes pakkus küüti. Meie päästjateks oli Austria neiu ja Itaalia kutt, kes olid täielikud hipid. Nad rääkisid meile oma kommuunist ja peatasid auto iga taime juures, mis neile huvi pakkus. Nad olid see-eest väga toredad ja kiitsid meie telkimisplaani heaks, isegi kui see teoorias ei ole Pantalicas lubatud. Tänasime neid Kirju Koera kommidega ja nii me teed lahku läksid.

Pantalica on loodusreserv Sürakuusa külje all, mis on kuulus oma haudade poolest, mis on oma 3000 aastat vanad. Need hauad on nagu aknakesed kalju sees, mis paneb mõtlema, kuidas inimesed ikka viitsisid laipu tarida sinna üles.

IMG_2164
Natüürmort
IMG_0343
Laibakum

Kuigi hauad on põhiatraktsiooniks Pantalicas, siis terve reserv on imeilusa loodusega, kus saab mööda kaljut ronida ja käia suplemas jões, mis seda läbib.

IMG_0334IMG_0425

Meie ka koperdasime ühte oaasi, kus vesi oli helesinine ja väga sügav, nii et oleks saanud isegi vettehüppeid seal teha. Ujuma siiski ei jõudnud, sest sinna tulid ka teised matkajad. Meil ei olnud tuju itaallasi šokeerida, nii et vaid lõunatasime, varbad vees, ja siis jätkasime teed.

IMG_0377
Calcinara jõgi
IMG_0375
Kunst jõekaldal

Kuna ametlikud rajad tundusid otsa olevat saanud, tegime oma seikluse ja ronisime mööda kaljusid. Nagu Taavi ütles: “Me pole vaid matkajad, me oleme seiklejad.”

IMG_0437
Seikleja oma loomulikus keskkonnas

Vahel pidime vähetallatud radadel läbima “purgatooriume” ehk oksi, mis end nii madalale olid painutanud, et pidi enam-vähem roomama nende alt läbi.

IMG_0432
Dante oleks uhke
IMG_0401
Kaljualune, mida kaunistasid meie-aja-eelsete inimeste kirjad nagu “Te amo, Giuseppe”

Leidsime veel ühe kauni jõesopi, kus Taavi üritas teha teist katset ujuma minekuks. Selle rikkusid ära aga kaks naist, kes tuletasid Taavile ta häbelikkust ja särgitaolekut meelde, nii et sinna ta jäi. See jõeosa oli sarnane eelmisele, kallas kivine, aga läheb hirmkiiresti sügavaks. Vesi oli samamoodi puhas ja põhi oli nähtav.

IMG_0414

Kui päike loojuma hakkas, leidsime endale kaljunukikese, kus tähistasime Taavi sünnipäeva šokolaadi ja päikseloojangu vaatamisega.

IMG_0444
Seal kaljunukil oli mõnus lihtsalt puhata ja tahtsin selle jäädvustada. Üritasin leida taas positsiooni puhkamisest pärast kaamera juurest jooksmist, Taavi: “Ma tunnen, kuidas sa üritad chill välja näha….”

Kui päike oli meie vaateväljast kadunud, otsisime telgile koha, milleks oli ideaalne Grotta Trovata ehk tõlkes “leitud koobas”. Enne magamaminekut tegime otsa peale oma pastasalatile ja vaatasime tähti, kuna Palermos ega Catanias seda väga teha ei saa valgusreostuse tõttu.

IMG_0452
Hetk enne täispimedust

Mina läksin täisriides magama, sest meeles on siiski kõik Roheliste Rattaretke ööd, kus külm jõudis kontideni, kuigi päeval oli rannailm olnud. Taavi otsustas panna proovile teooria, et magamiskotis tuleks magada võimalikult väheste riietega. Kuigi olin end valmis pannud, oli öö siiski külm ja seetõttu uni rahutu. Ja seda vaid minul, Taavil olid isegi põlved öösel külmetanud.

Hommik oli täis avastusi. Leidsime, et me olime hooletud olnud telgikatte peale panemisel ja see oli öösel pooleldi maha tulnud, nii et see oli minu öiste judinate põhjuseks. Taavi oli väga pettunud oma magamiskotis, mis tema sõnul pidi ka -4 kraadist külma kannatama. Lõhkusin selle mulli, öeldes, et see spektrum, mis magamiskotil kirjas on, näitab, millal ei sobi üldse seda kasutada ja mis kraadi juures mugav on magada. Taavi polnud silti korralikult varem lugenud ja sai siis teada, et -4 juures lubatakse juba alajahtumist, nii et õnnetuke ei saanud isegi oma magamiskotti enam süüdistada.

IMG_0464
Elu ainus õnn sel hommikul oli pirukas

Jätkasime Pantalica avastamist, minnes allapoole teise jõe Anapo äärde. Tee oli väga järsk, eelmine olime mõlemad sellel perseli käinud, nii et adrenaliin veres oli kõrge, aga varahommikune loodus oli imeilus, nii et minul läksid öised koledused meelestki.

IMG_0471IMG_0476

IMG_0492

Anapos ei pidanud pettuma, jõgi oli sama kaunis, kuigi pisut kärestikulisem kui Calcinara. Anapo kallastel tegime lutsuviskamisvõistlust, mille tulemuseks jäi Ode 3, Taavi 38 (ei oska nii kiiresti lugeda, et täpset arvu kirja panna, aga 38 tundus õige).

IMG_0523
Sillake, mis oli meie eesmärgiks alla tulles

IMG_0515

Ületasime korra ka jõe, sest nägime teisel pool kallast lauakest, mis oli kui jala sirutamiseks loodud. Taavi varbad ei olnud ööst veel toibunud, nii et tema piinles kõvasti libedatel kividel edasi rühkides. Lauakese ümbruses oli puuviljaaed, sidruni- ja apelsinipuud kõikjal. Kahjuks ei olnud ükski neist küps, nii et ainult silmad said kosutust.

IMG_0540
Kuigi pole suurim sidrunifänn, siis nende aroom oli küll imeline

Ületasime veel korra jõe, et leida tagasitee mööda teist kallast, aga ees ootas meid vaid risu ja praht, nii et Taavi suureks kurvastuseks pidime jälle läbi vee minema. Ta keeldus seda tegemast, nii et otsustas hüpata ühelt suurelt kivilt teisele. Mina olin juba ammu üle läinud ja pidin siis tema koti kinni püüdma, sest sellega ta kalpsata ei julenud. Julgust kogudes Taavi aga libastus ja terve tema üks jalg sulpsas vette, nii et kuiva jalaga ta ikka ei saanud üle tuldud. Tuletasin talle meelde, et kord veel peame oma jalad vette panema ning see pettumus, mis ta näol oli, ajas mind nii itsitama, et oli tunne, et kops kukkus kokku.

Laupäeval oli meil kindel plaan minna Sortinost Sürakuusa bussi peale. Tee pargist välja viis meid mööda vana raudteed, kus sattusime täiesti kottpimedasse tunnelisse, kus vahepeal ei näinud isegi oma käsi. Pargivalvur ütles, et 4 kilomeetrit on Sortinosse, kui õigesti pöörame ja mis see 4 kilomeetrit siis ära ei ole. Tegime kogemata aga väikse ringi ja sattusime hoone peale, mis nägi välja kui õudusfilmist. Sealt hakkas meid järgima ka üks suur koer, kes oli sõbralik, aga kes siiski ei mahtunud meie Sürakuusa plaani, aga maha raputasime ta alles siis, kui sattusime tagasi õigetele radadele. Sortino on nagu Taorminagi, mäe otsas, nii et tee sinna oli ränk ja tagumik lõi küll tuld neid kallakuid pidi üles ronides. Lohutuseks oli see, et tee oli ääristatud apelsinipuudega, kus viljad olid isegi küpsed, nii et noppisime neid, et ikka C-vitamiinist puudust ei tuleks.

Kohale jõudes tegime hingele ja kehale pai, sõime jäätist ja Sürakuusa bussile läksimegi. Sürakuusas tegime lisapeatuse gelaterias, mis oli kõvasti parem Sortino tavalisest vahvlijäätisest, nii et andis jõudu minna edasi Fontane Bianchesse, kust edasi tahtsime minna rahvusparki nimega Cavagrande del Cassibile. Sinna pidime minema rongiga, mis oli seest kui saun, aga meil oli siht silme ees, nii et kannatasime ära selle 13 minutit. Fontane Bianche on täiesti rikaste inimeste puhkuslinn, kus olid villad igalpool ja meri ilus ja sinine. Meie matka nimeks võiks ka panna “Plaan oli ujuma minna, aga…”, sest ka siin vaid istusime mererannal, kuulates laineid laksumas.

IMG_0561

Järjekordselt ütles Google Maps, et Cavagrande pole kaugel ja kuna meil autot pole, siis jalutasime. Sattusime hoopis apelsinipuudevälule jälle, aga tee viis edasi ning seeläbi ka meie jalad.

IMG_0562

Minu peas tagus aina mõte, et see vast õige tee küll pole, kuna Tripadvisor oli enne öelnud, et parki pääsemiseks tuleb kuskil ronida, aga meil oli tee ees sile. Taavi telefon aga ütles, et oleme siiski pargis ja ümber pöörata ka enam ei jaksanud. Lootus oli hinges, et mingi nurgakese enda telgikesele siiski leiame puude vahel, nii et vedisime oma könte edasi.

IMG_0566
Jalad villis, selg valus ja surm silme ees
IMG_0569
Aga ilus oli!

Meie teekond lõppes Cavagrande hüdroelektrijaama juures, kus ka telgi püsti panime. Seekord oli meil oidu panna vaiad ka maasse, et end öökülmade eest kaitsta. Et olla täiesti kindel, et magada saame, kobisime magamiskottidesse juba kell 19, sest Taavi loogika oli: “Siis saame vähemasti 3 tundi rahulikult magada, enne kui öö jäine hingus meieni jõuab.”

Hommikul ärkasime 06.30 ja saime kurta ainult selle üle, et meil mõlemal oli külje all kivi, mille ümber tuli öösel manööverdada, et sõba silmale saada, aga kõik varbad-sõrmed olid alles, nii et oli toimunud areng meie telgitarkustes!

Sitsiilias on pühapäeviti enam-vähem kõik kinni ja rongidki ei käinud Fontane Bianchest tagasi Sürakuusasse, nii et muud meil ei jäänud üle, kui hääletada. Esimene päästja viis meid väiksesse linnakesse nimega Cassibile, kus ostsime endale süüa, et jätkuks jaksu pöialt püsti hoida. Järgmist inglit pidime aga 1,5 tundi ootama, aga kui ta tuli, oli ta meeletult tore itaalia vanamees, kes meile jutustas selle piirkonna rattakultuurist ja andis isegi kommi. Ta viskas meid eelmise päeva gelateria ette, mida võtsime märgina, et on aeg gelatot jälle süüa. Sürakuusas meil ei olnud kindlat sihtmärki, lihtsalt teadmine, et minu viimane buss Palermosse läheb kell 17, nii et otsustasime minna Ortigiasse, mis on imeline poolsaar Sürakuusas.

IMG_2097
Parginurgake

IMG_2108

Edasi sealt läksime Castello Maniacesse, mis oli vana kindlus. Sealt lõpuks löödi meid välja, sest ta pandi kinni 13.45 juba. Aga temast oli tore läbi jalutada ja paar pilti klõpsutada. Lõpuks me ka lihtsalt istusime ühel verandal ja lobisesime, kui meile hüüti altpoolt, et kaduge kus kurat!

IMG_2120
Sellise vaate eest maksime 2 eurot
IMG_2123
Oli küll silt, et ei tohi ronida müüridel, aga kõik tegid seda, nii et ega minagi halvem olnud, et seda pilti saada
IMG_2130
Ma olin küll vast ainus, kes lagunenud müüridest pilti tegi

Ortigia meeldis mulle väga, seal on imearmsa kitsad tänavad paljude kohvikutega. Meie jaoks olid need siiski liiga kallid, nagu ma Taavile ütlesin, olid mul sel hetkel vaid lombaka sandi kopikad taskus ja suur soov Palermosse tagasi jõuda, nii et leppisime kebabiga. Aga leidsime kebabi poole suundudes üles Sürakuusa Piazza Duomo, kus istusime ja kuulasime akordionimängijat, et ikka elada võimalikult klišeelikult.

IMG_2144
Sürakuusa Duomo
IMG_2145
Apollo tempel (Tempio di Apollo)
IMG_2158
Ilus (minu jaoks) nimetu purskkaev

IMG_2142

Et leiba luusse lasta pärast lõunat, istusime kaljule mere ääres, kus nägime laevu möödumas. Sel hetkel tundsin, et laup kuidagi kisub ja on valus katsuda – ma põlesin ära! Aga siiski oli ilus, nii et väike ohverdus.

IMG_2151
Nii sinist merd Palermos kahjuks ei näe
IMG_2156
Lehvitasin neile, ei tea, kas nägid?

Et ikka viimast võtta Sürakuusast ja tema imelisest gelatost, tegime vahepeatuse samas gelaterias ning siis läksid meie teed lahku, mina tõttasin bussile ja Taavi rongile. Kuigi ma põlesin ära, mu jalad said igatpidi vatti (nad olid nii villis kui ka igasugu taimede poolt kriimustatud) ja mu selg oli kange kui kivi, siis see kõik tasus end ära, sest nii tore oli aega veeta looduses ja avastada Sitsiiliat, kus paljud põliselanikudki pole käinud. Soovitan kindlasti kõigile Pantalicat, sest see on tore päevane matk, mis pole kaugel ka suurtest linnadest, nii et piknikumaterjali on küll ja veel, mida osta.

Baci!

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s