Monte Pellegrino

Laupäeval käisime suure kambaga Monte Pellegrino otsa ronimas. Teised olid mulle sellest juba väga kaua ja väga palju rääkinud, nii et kohe, kui plaan välja käidi, olin mina seljakoti valmis pakkinud ja valmis minema. Ronimisseltskond oli suur ja kirju: mina, Victor, Pepe, Anatole, tema vend ja sõbranna (kõik kolm Prantsusmaa), Georgina ja Dura (Ungari) ning Felix (Keenia).

Kuna meid oli nii palju, siis ikka tekkis väike gruppideks jagunemine. Alguses läksin mäkke koos Anatole’i ja tema vennaga mööda traditsioonilist rada pidi ehk sinna ehitatud kaldteid mööda, teised aga otsustasid teha väikest otseteed ja kivepidi minna. Siiski jõudsime meie kolm esimesena madalaimasse vaatepunkti.

img_1330
Esimene vaade Palermole

Kui teised ka järgi jõudsid, siis eraldusin juba üksi grupist. Minust rühkis mööda Dura, kelle eesmärk oli täitsa tippu esimesena jõuda, nii et ta lausa jooksis vahepeal. Mina võtsin rahulikult ehk teiste jaoks kalpsasin eest ära.

img_1334
Kohtasin teel kaktuseid

Anatole’i vend jõudis mulle mingi hetk järgi, kui olin kaktuseid pildistamas ja siis jätkasime teed üheskoos. Lobisesime prantsuse keeles, nii et kui mul enne oli hirm, et mu prantsuse keel läheb rooste, siis siin saab kõigi prantslastega ikka päris palju keelepraktikat.

img_1341
Teed ristusid ka lammastega

Monte Pellegrino tipus on kirik, mis on omamoodi: ta on ehitatud pooleldi koopa sisse, nii et ühes kohas polnud katustki pea kohal. Järjekordselt nägime mingi pühaku konte, mis olid meeletult põnevad ning oli ka võimalus osta endale palvehelmeid või väike indulgents poes, millele oli kavalalt pandud nimeks “Muuseum”. On ikka nihverdajad need jumalasulased!

img_1349
Vaade tipust

See koht, kus kirik on, pole päris tipp küll, aga kõrgeim punkt, kuhu saab minna (teoreetiliselt). Meie jaoks oli see aga vähe, nii et hakkasime mingi hetk lihtsalt päris tipu poole rühkima mööda päris järsku ja kivist kallakut.

img_1352
Pepe nõlva pidi ronimas

Jõudsime umbes poole peale nõlval, kui hakkas kiirelt pimenema. Mina ei tahtnud hakata pimedas mööda libedaid kive alla ronima, nii et otsustasime tagasi pöörata. Siin panin käiku kõik Emmelt õpitud laskumistarkused, et ikka ühes tükis alla jõuda. Korra küll oleks Pepe mulle otsa kukkunud, aga peatas end õigel ajal, nii et ehk kaotasin vaid mõned juuksekarvad ja surnud nahka laskudes.

img_1359
Hetk, mil hakkasime laskuma

Meie grupp oli selleks ajaks jälle kaheks jagunenud. Mina, Pepe, Felix ja Anatole’i vend olime esimestena all ja kui teistele helistasime, siis tuli välja, et nad alles töötavad tipu nimel, nii et otsustasime koju minna ja neid seal oodata. Päris kiiresti pimenes, nii et lootsime, et nad ikka leiavad tee ja ei jää kitsedele leidmiseks.

img_1364
Viimane pilt mäe pealt Palermole

Meie jõudsime koju ja siis tuli välja, et teised olid laisad ja bussiga alla tulnud. Sindrinahad! Siiski jäid kõik rahule sellise sportliku laupäevaga ning mina lähen kindlasti veel tagasi, kasvõi et lammastele seltsiks olla…

Ciao!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s