Kuna Merili on veel viimast kuud minuga samal saarel, siis olime juba ammu kokku leppinud, et veebruaris ma lähen talle külla. Kuna ka minu korterikaaslased soovisid Cataniat külastada, võtsime mina, Meryem, Marie ja Victor reedel jalad selga ning sammusime rongijaama, et suunduda Cataniasse.
Sel nädalavahetusel olid Catanias suured pidustused nimega Festa di Sant’Agata. Tähistatakse Catania pühaku Agata elu ja jumalale pühendumist. Nimelt, neidis Agata otsustas juba 13-aastaselt, et tema pühendab oma elu jumalale ja hoiab selle nimel enda vooruslikkust igavesti ehk ei lange kunagi kellegi sängi. Nagu ikka elus juhtub, hakkas Agata aga meeldima ühele mehele, kellele teps ei sobinud see Agata elu valik, ning kui Agata keeldus tema külje soojendamisest, otsustas see mehehakatis teda piinata temale alluma. Agata pidas vastu, nii et mees otsustas ta ära põletada. Sel hetkel, kui Agata oli tulekeeltes piinlemas, tuli maavärin, mis siiski päästis Agata sellest kurvast saatusest elusalt põleda. See oli aga vaid hetkeline rõõm, sest ega see mees ikka vaest neiut rahule jätnud ja jätkas tema piinamist, lõikas isegi tema rinnad maha. Agata viskas peagi sussid püsti ja nüüd on ta märter. Tema ohverdus on andnud temale emade, imetamise, rinnavähi jms pühaku tiitli.
Käisime isegi kirikus, kus oli näha põletusahi, milles Agatat piinati. Selle kohal oli kaunis õlimaal sellest hetkest, kus ta on ahju astumas, aga ingel halastab talle ja saadab maavärina Sitsiiliasse. Jumalal on tõesti müstilised lahendused…
Nägime ka vana amfiteatri varemeid, mis olid pidustuste ajaks lahti tehtud. Merili teadis rääkida, et see oli Rooma impeeriumi suuruselt neljas amfiteater, aga nüüd on sellest vaid kahes linnaosas varemeid näha ja paljud Catania elanikud isegi ei tea, et nende tagaaias on palju varemeid ja laipu maetud.
Lahkudes nägime me kahte kassi, kes peesitasid päikse käes varemete ääres. Neid ei häirinud ei minu kilked ega inimesed, kes allpool varemete vahel saalisid. Minu arust olid nad hirmarmsad ja mind pidid teised sealt lausa ära vedama, enne kui ma oleks mööda seina üles roninud, et neile paar paid teha.
Aga oma paid sain tehtud ühele teisele kassile, nii et ei läinud tühja see päev! Läksime väiksesse hipsterlinnakusse, kus oli hästi lahe väliõu, kus peesitas ka üks kass laua peal. Mina ja Marie oleme loomaarmastajad, nii et miilustasime temaga seal päris korralikult. Hipsterlinnaku nimi oli San Berillo ja seal veetsime hea pooltunnikese, tehes pilte ja niisama atmosfääri nautides.
Tee viis meid ka Giardino Bellinisse, kus tegime palju pilte Etnast, mis taamal vaikselt suitses. See oli väga armas pargike, kuhu kõik olid kogunenud, et päikse käes mõnuleda ja puhata sellest melust, mis tänavatel käis.
Õhtuks jalutasime sadamasse, et seal teistega kohtuda, kes ka Palermost tulid elu nautlema ning et näha ilusaid laevu ja päikeseloojangut. Sadam oli hästi ilus, sest seal oli pikk merreulatuv kai, kus sai suurtel kivimürakatel istuda ja kitarri tinistada.
Õhtul korraldas Merili majapeo enda juures, kuhu kutsus oma Erasmuse sõbrad ja Taavi oma sõprade Briti ja Kaarliga. Kõik imestasid, et kuidas on äkki 5 eestlast üheskoos välisriigis? Kuidas on eesti keel äkki see keel, mida enamus räägib? Algne plaan oli natuke Merili juures tiksuda ja siis linna peale minna, aga see läks sujuvalt üle väga valjuks laulupeoks, kus üürgasime nii Queeni kui ka ABBAt laulda. Õhtu lõpuks olid ainsad tugevad vaid meie, Eesti ürghinged, nii et pühendusime oma emakeelsetele lauludele, mis kindlasti kõiki kõrvu kell kaks öösel hellitasid.
Pühapäeval suundusime randa! Veebruaris tundub see natuke veider, aga õues siras päike, mis soojendas õhu 21 kraadini, nii et suvi! Saan ka nüüd muuta oma varaseima ujumiskogemuse kuupäeva, sest 5.veebruar märgib nüüd aega, mil käisin kõige varem suplemas. Vaprate ja ilusate hulka kuulusid veel Taavi, Merili, Kaarel, Victor ja Meryem. Meryem sulistas vees kõige kauem, mille puhul ristis Taavi tema Türgi merenümfiks.
Ja niimoodi saigi meie aeg Catanias otsa, kuna viimane rong lahkus juba 17.32. Pakkisime oma kodinad kokku, käisime väikest paninot söömas (kuna valikus oli ka hobuseliha, siis muidugi ma pidin seda maitsma ja võin öelda, et see oli lausa imeline) ning siis suundusimegi rongijaama. Kurb oli lahkuda, sest Catania meeldis mulle väga, ta tundus mulle turvalisema ja rahulikumana kui Palermo, aga annan veel Palermole aega atra seada, ehk ta suudab mind veel nii üllatada, et ei tahagi siit lahkuda…
A presto!
Odélice 