Le feste

Järjekordne nädalake Palermos mööda saadetud. Kui ma alguses arvasin, et tulen trainingult tagasi ja magan rahulikult end välja, siis see nädal ei läinud teps mitte nii.

Teisipäeval (24.01) kirjutas mulle Merili: “Mul on aega, ma tulen Palermosse, OK?” Mis minul selle vastu olla sai! Ja nii ta saabuski kolmapäeva hommikul rongiga Palermosse. Mina jalutasin rüütellikult talle rongijaama vastu, kus sain tänu Itaalia rongiplaani täpsusele veel pool tundi oodata kuni väike hüplev Merili mulle kaela langes. Plaani oli meil võetud väike hommikusöök teha ja nii viis meid tee jälle mu lemmik gelateriasse nimega Ciccio (sellel on tegelikult pikem nimi, aga ma ei mäleta seda kunagi, nii et võtkem seda hellitusnimena). Et Merili ka saaks tunda, mida tähendab Palermos hommikusöök, võtsime mõlemad brioche con gelato ehk maakeeli saia vahel jäätis.

img_1023
Gelato jagaja oli helde: uhas veel vahukoort peale ja – kirsiks tordil – pani veel kaks küpsist kui jänesekõrvad maiuse sisse püsti
img_1095
Rõõm südameatakist

Tatsasime mööda linna ringi, kuni pidin kontorisse minema, jättes Merili üksi linna avastama. Kontoris sain enam-vähem paika oma hetkelised tööülesanded, nii et ehk hakkan ka midagi enamat tegema kui kulinaariamaailma avastama! Õhtuks läksime minu juurde, kus tuli välja, et tuleb pidu! Victor oli teised Palermo vabatahtlikud meie juurde grillipeole kutsunud, nii et Merili saabus väga melukal ajal. Naabrid kutsusid meie grillisuitsu pärast tuletõrje kohale, kuigi kui nad kohale jõudsid, nägid nad väga nõutud välja, sest grillimine oli lõppenud ja kus pole suitsu, pole tuld. Õnneks nad ei tulnud meie ukse taha koputama, sest ei leidnudki süüdlasi, vaid seisid majanurgal ja laiutasid käsi. Pidu lõppes, kui naabrid hakkasid ka müra üle kurtma. Eks ta põhjendatud oli: siiski oli kolmapäev, ühes toas oli vali muusika ja teises lauldi ning mängiti kitarri, nii et ei saanud öelda, et oleks vaikne istumine olnud.

Et veel Merilist vähe poleks olnud, siis jagasime korterit see nädal 10 inimesega. Üks vabatahtlik David (Hispaania), kelle projekt on kohe-kohe lõppemas, tuli tagasi, et oma kodinad kokku korjata ning võttis oma venna ja sugulase ka kaasa. Lisaks tuli korterisse Pepe tüdruksõber, nii et vannitoajärjekorrad pikenesid veelgi. Vahepeal oli selline tunne, et isegi duši all ei saa üksi käidud, ikka kuskil kuulis mingeid hääli.

Reedel käisime aga hoopis teistel vabatahtlikel külas. Nende naabrid pidid olema tolereerivamad müra suhtes ja ka nende seinad pidid paksemad olema, nii et karta polnud midagi. Kui alguses arvasime, et lähme õhtusöögile, siis peagi oli tuba inimesi täis ja hakkas jälle kõvem tantsupidu pihta. Jagasime kõik omavahel oma lemmiklaule ja siis südaöö paiku läksime mina, Meryem ja Eva koju, sest mind ja Meryemi ootas järgmine hommik kell üheksa töö. Vahetevahel lööb ka vastutustunne sisse.

img_1031
Järgmine kass, kes ei lasknud minul end paitada

Töö, mis meid järgmine hommik ootas, oli koostöös ühe Palermo kooliga, kes kirjutab noortevahetust Maltaga. Neil oli vaja välismaalaste peal katsetada oma tuuri Palermost, nii et kuulasime tähelepanelikult Palermo ajalugu. Neil oli seal ka ülesanne teha läbi rollimäng, mis näitaks Palermo elu, midagi, mis on spetsiifiline just Palermole. Mina siis küsisin oma grupilt, et mida sina tavaliselt Palermos teed? Ja üks tüdruk hakkas mulle rääkima: “Tavaliselt lähen Buciriasse (turule/peokohale, mille nime ma ei oska kirjutada) ja siis ostan diilerilt 5 grammi kanepit ja siis lähen suitsetan seda koos oma kahe sõbraga.” Eee… okei… Normaalne asi, mida rääkida koolis 16-aastase poolt, aga ehk ma olen liiga vana, et teismelisi mõista.

Hiljem tegin Mariega kultuurilise ringi Palermo kesklinnas, kus külastasime kahte kirikut. Saime mõlemas kirikus soodustust, sest ütlesime, et oleme vabatahtlikud ehk vaesed kirikurotid.

Esimene kirik (üleval punaste keradega katusel) kannab nime Chiesa di San Cataldo ja oli Marie lemmik. Ta näeb väljastpoolt pigem välja nagu mošee, aga sees oli katoliiklus, mis katoliiklus. Ta oli selline pisemavõitu kirik, aga väga armas ja kaunite seinamaalidega.

Teise sattusime täiesti suvaliselt, lihtsalt nägime, et on suur uks ja mõtlesime, et kaeme perra. Nagu naksti võeti meilt piletiraha ja sees me olimegi Santa Maria dell’Ammiraglio pühamus.

See kirik meeldis mulle rohkem, ta oli kõrge laega ja ilusate võlvidega. Sees olid ka imeilusad säravad lühtrid, mis õhtupimeduses kaunilt kirikut valgustasid.

Et päev liiga religioosseks ei muutuks, läksime õhtul Palermo Erasmuse organisatsiooni korraldatud peole. Seal tundsin esimest korda Itaalia naise viha ja Itaalia mehe imetlust blondide vastu. Alustame ikka negatiivsest: ma olin tantsimas niisama, kui üks Itaalia kutt enam-vähem näitas mulle ülestõstetud pöialt, et kiita mu tantsuoskusi. Ja siis järgine hetk tunnen, kuidas üks neidis minust mööda tuiskab, lööb minu käe õhust alla, kuigi see ei olnud tema trajektooril ja veab selle kuti tantsupõrandalt minema. Rohkem ma seda meest ei näinud, nii et ei tea öelda, kas ta jäi ellu või mitte, saab vaid spekuleerida.

Teine vahejuhtum toimus aga klubist väljas, kui ootasime teisi, et nad värske õhu kätte jõuaks. Tuleb mingi purjus itaallane meie juurde ja küsib, kust me oleme. Kuulnud, et ma olen imetabaselt kaugest riigist Eestist, pöörab ta kogu oma tähelepanu minule. Ta hakkab mu juukseid silitama ja aina räägib, kuidas ikka neidu idast on nii imelised. Selle jooksul üritab ta mind kaks korda suudelda, kuid lõpuks lepib ta ainult minu käele umbes sada korda musi tegemisega ja teeb veel põsele mulle musi.

img_1075
Ees: mina ja Meryem, taga: Eva, Marie ja Victor

Kahjuks ei jäänud see ainsaks korraks sellel nädalal, mil võõras itaallane mu põsele matsaka lajatab. Eile õhtul korraldas Bar Garibaldi tasuta pitsa õhtu ja nälgivad vabatahtlikud nagu me oleme, ronisime ka sinna. Kui me ootasime pitsat, siis tuli meie laua juurde üks tänavamustkunstnik, kes tegi igasugu trikke ja lõpuks keeras oma kübbara tagurpidi, et me saaks sinna paar münti poetada. Ma olin ainus, kellel oli midagi, nii et puistasin õnnetukesele umbes 22 senti. See helde annetus tõigi kaasa teise kontakti minu põse ja kellegi huulte vahel.

Nüüd ei teagi, kas kõik need bakterite jagamised või õues külmetamised, kui öösel koju jalutada, on süüdi, aga hetkel olen haige. Tatistan ja kurgus miski kratsib, õues aga 18 kraadi. Peaks end ravima, aga nädalavahetusel ootab mind juba jälle Merili ja Catania, nii et see peab ootama…

Ci vediamo!

img_1088
Praegu avaneb köögis meil selline vaatepilt – Pepe kuivatab vorste
Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s