La mia casa

Palermo, olles küll kõvasti enam pingviinide pool, kui Eesti, ei ole hetkel kõige soojem. Kuigi mulle meeldib, et meri on kiviviske kaugusel, ei paku ta just eriti lohutust 6-kraadise külmaga, mil ta õhkab jäist tuulekest mu näole ja sügavale kontidesse. Asja muudab veel hullemaks fakt, et sitsiillaste elumotoks on vist “Kütmine teeb toa soojaks, põrgu on kuum, ergo, kütmine on saatanast, tublide kristlastena ärme seda tee”. Ehk mu kodu on ka külm, mis tähendab, et kui ma juba Eestis olin koduste riiete poolest põhimõtteliselt moe-etalon, siis siin olen ma viinud selle järgmise tasemeni:

img_0913
Teismeliste ninjakilpkonnade veidike vanem ja leetrite käes vaevlev viies liige

Mis veel minu kodu on? Ta on väga suur. Meil on vähemalt 6 tuba, mida hetkel jagan 4 teise vabatahtlikuga: Eva (Läti), Marie (Prantsusmaa), Victor (Prantsusmaa) ja Pepe (Hispaania). Lisanduma peaksid veel hiljem David (Hispaania), Meryem (Türgi) ja Sasha (Slovakkia). Kõik, kellega seni olen tutvunud, on olnud väga toredad, ainult et nad kõik on täielikud ööloomad. Hommikud veedan ma oma lemmikinimese ehk iseendaga, sest kõik teised põõnavad, kuis jaksavad.

Mu kodus on olemas kõik eluks vajalik: pliit koos ahjuga, 2 külmkappi, pesumasin ja wifi! Minu üle juba tehti nalja, et tüüpiline eestlane, hoolib vaid wifi olemasolust, ülejäänu puudumisega saab hakkama! Eks ta nii ole ka, ega armsa wifita ma teile muljetada ju saaks. Veel on siin mitu rõdu, ühte reostavad pidevalt tuvid, nii et selle ust lahti jätta ei tohi, kui me just ei otsusta, et tahaks saada kõik parasiidid ja viirused, mida need lendavad rotid meile lahkelt jagaksid.

Hoone, milles mu koduke asetseb, on 60ndatest. See tähendab seda, et meil on majas lift, aga ta on selline omapärane. Sel on mitu ust, mida tuleb ise kinni panna, et liftike sõitma hakkaks. Kui pärast sõitu neid uksi taaskordselt ei sulge, siis jääb liftike ühele korrusele pidama ja mitte keegi ei saa temaga lõbusõitu teha. Kapriisne, mis teha.

Ka torustik on meil tujukas. Vetsupotti ei tohi mitte midagi visata, mis ei välju inimkehast, sest muidu võib ta ummistuda. Ja mitte ainult tema, kus siis nii! Terve hoone vetsupotid ei tööta siis korralikult! Kuna me oleme kõige nooremad selles armsas hoones, siis muidugi süü läheb alati nende kaela, kes ei olnud maja ehitamise ajal juba mõningad aasta(kümne)d elu näinud, nii et me üritame ikka eriti korralikud olla ja torusid mitte kurnata.

Naabreid ma veel näinud pole, nii et nende kohta ma eriti midagi öelda ei oska, aga ümbruskond tundub olevat vaikne. Meil on pood otse üle tee, nii et õhtuseid snäkke saab käia edukalt ostmas. Ka on nurga taga pagariäri sarnane asi, kust saab reede ja laupäeva õhtuti 24h osta toitvaid süsivesikuid, nii et vast nälga ei jää.

Hetkel elan üksi toas, mis on ruudukujuline ja mille aken ei sulgu täitsa korralikult. See-eest on siin suur kapp, väike lauake ja riiul. Ma ei oleks üldse vastu, kui ma ei peaks kolima kellegagi kokku, sest olen juba harjunud mitte kellegagi tuba jagama. Aga eks aeg näitab, mis minust ja mu toa olukorrast saab, kas jääme kokku või viib õel saatus meid teistele radadele. Hoian teid selle põneva teemaga kursis!

Baci!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s