Pariis 24.-26.04

Pariisi läksime reede varahommikul, mis tähendas, et TGV-l olime kui kaltsukotid: magamata, kammimata ja nägu ees kui oleks surma alasti näinud. Gare de Lyonis kohtusime oma Couchsurfingu hosti Redaga, kelle juurde kotid viskasime ja kes tahtis meile kohe näidata Pariisi. No miks ka mitte, ta on ikkagi kohalik, teab asju, mida näidata ja on juba palju couchsurfareid vastu võtnud.

Läksime Montmartre’i, mis on minu lemmikosa Pariisist – see on nii ilus, nii boheemlaslik, nii mõnus! Muidu ma Pariisi eriti romantiliseks ei pea, aga Montmartre’is peitub minu jaoks valguse linna romantika.

Montmartre’isse jõudes kohtasime armastuse seina, kus on igas keeles kirjas “Ma armastan sind”. Mäletate, mis ma Montmartre’i romantikast ütlesin?

Oh seda armastust!
Oh seda armastust!
Väike Dimale pühendus tuli ära
Väike Dimale pühendus tuli ära

Selle seina juures hakkasime Redat enam mõistma. Ta armastab pilte teha. VÄGA. Ma ei tea, mitusada pilti ta seal meist tegi, aga ütleme nii, et päris kiiresti tüdinesin ma ära sõnadest: “Oota! Vaata siia!” Silmad mul praktliselt kõõrdi nende pööritamisest, jätkasime teed. Reda otsustas, et kahele blondile neiule on kõige mõistlikum hakata tegema blondinalju. Me ju kõik teame, kui meeletult naljakad need on. Seetõttu ristisime ta peagi Minimeheks, et me saaksime temast vabalt eesti keeles rääkida. Me olime magamata ja hakkasime aina enam ärrituma, nii et hakkasime plaani valmistama, et temast lahti saada.

Montmartre’is tatsasime ringi ja leidsime turu, kust ostsime raclette’i, mis oli kui Prantsuse köögi olemus: kartuliroog lardon’idega (peekonitükid), mis on juustuga üle valatud.

11163580_10206541366953609_1260117423_o
Raclette’i järgne tuju
11194799_10206541367353619_158692178_o
Montmartre’is on palju treppe, nii pariislannad vast nii vormis ongi

11159211_10206541362913508_1688314934_o

Jalutasime surnuaias (andestage, ma ei mäleta kõiki kohanimesid, see on mu enda karistus selle eest, et olin liiga laisk, et ma seda postitust õigel ajal ei kirjutanud. Raputan tuhka pähe!) ja ma kohtusin seal kassiga! Miilustasin temaga mõni aeg, kuni ta mind kraapsas. Veel pole ära surnud, nii et ehk ta mulle koolerat ei andnud.

11136603_10206541370713703_1840909243_o
Le chat!

Järgmine peatus: Arc de Triomphe. Merili pidi seal autode, mootorrataste ja lihtsalt inimeste alla jääma, sest Minimees otsustas, et parim koht pildi tegemiseks on KESET AUTOTEED! Merili jäi ellu, kahjuks ka Minimees tuli tervena välja olukorrast.

   11180490_10206541371473722_1743587343_o

Ja oli aeg Pièce de résistance’iks: Eiffeli torn! Tegime väikse pikniku seal, mis oli imenunnu, välja arvatud Minimehe kohalolek.

11171499_10206541384394045_996234547_o
Peagi tuli turvamees, kes mu sealt äärelt istumast ära ajas
11195314_10206541384954059_794315777_n
Nurru&Nupsutupsu

Ma ei mäleta, millal, aga mingi hetk jõudsime Shakespeare and Company juurde. Et see on päris kuulus koht, astusime sisse ja lihtsalt lugesime raamatuid. Vabandame omanike ees, kui mõni raamat oli ilakahjustusega!

IMG_5116
Ilus nii seest kui väljast

IMG_5118

Väike lõuna tähendab tigusid roquefort’i (hästi tugev sinihallitusjuust) kastmes ja salatit, mis sisaldas 3 juustu, lardons’e, muna ja krõbekartuleid. Kui sellised on salatid, siis võin vabalt elu lõpuni vaid seda nosida.

IMG_5137 IMG_5136

Et olla ikka kellamees, siis läksime Notre Dame’i juurde. Minimees oli juba väga tüütu, hakkas meile ütlema, et ei tasu Notre Dame’i sisse minna. Excusez-moi, kelle puhkus see on?

11194764_10206541388994160_10427204_o
Notre Dame taustal

Minimeeski oli magamata – fakt, mida ta pidevalt kordas, et meile mõista anda, kuidas ta mingi tšikiga eile magas -, nii et peale Notre Dame’i otsustas ta, et lahkub meist. Hurraa! Algasid tõelised seiklused!

Meil polnud kahjuks aega Louvre’i sisse minna, aga see ei tähendanud, et ei võinud minna klaaspüramiidi juurde ja seal pilte teha!

IMG_5140 IMG_5153

IMG_5145

Õhtu hakkas vaikselt kätte jõudma, mis meie jaoks tähendas Eiffeli torni juurde naasmist, sest kavatsesime seekord ka tippu minna. Ma olen seda ühe korra juba teinud, aga seekord tegime seda öösel ja ootasin seda väga. Ja see oli ootust väärt! Miks ma armastan suurlinnu? Nende ilu pärast öösel. Jah, ma olen klišee ja mind pimestavad suurlinnatuled.

IMG_5157 IMG_5171 IMG_5181

Tipus juhtus ka naljakas asi, mis Hemingway teooriat tõestab. Tegime seal pilte ja minu telefon otsustab end välja lülitada.

Mina Merilile: “Kurat küll, mu telefonil hakkas külm ja ta lülitas end välja!”

Suvaline mees eesti keeles: “Pane ta siis kotti sooja!”

Ei oodanud sellist eesti keelset repliiki, Prantsusmaa juures meeldis mulle see hirmsasti, et ma võisin ükskõik kui piinlikku juttu Meriliga pläkutada, aga keegi ei pannud meid tähele, sest rääkisime siiski haldjakeelt.

IMG_5168

Eiffeli torni tipus oli nii ilus! Pariis öisel ajal on siiski täiesti teine asi. Tegime lubaduse, et järgmine õhtu naaseme, et veel kord end tulede paistel soojendada. Olime muljetest ja muust väsinud, nii et läksime oma öömajja.

Teisel päeval olime otsustanud, et teeme oma päeva, Minimehe jätame kohe kindlasti maha. Plaan oli minna Versailles’e. Terve meie reisi võib vist nimetada klišeeks, sest rongi tulid akordionimängijad, kes mängisid iga lugu, mida filmides lastakse, kui peategelased Pariisi lähevad. Ja muidugi meie sõime samal ajal veel croissant’e ja ekleere, et lisada punkte klišeelikkusele.

IMG_5182
Merili muusikat nautimas
IMG_5185
Soolakaramelli ekleer

Versailles’s käisime nii sees kui ka väljas. Naljakas oli see, et muuseum oli tasuta, aga aias käimise eest pidime maksma. See oli aga raha väärt, sest seal olid muusikalised purskkaevud: purskkaevudes vesi tantsis klassikalise muusika järgi, mis oli väga lahe.

IMG_5194
Enam pole Versailles’s vaid üks WC! Teel sinna tegime liftis selfie
IMG_5198
Merili Versailles’ ajalugu kuulamas

IMG_5188 IMG_5214 IMG_5225 IMG_5252 IMG_5270 IMG_5271Pärast Versailles’d tegime moepealinnas seda, mida peab: šoppasime! Me pole ka igavesti tugevad, nii et kõht läks tühjaks ja leidsime restorani. Sõin elus esimest korda boeuf tartare’i, mida olin elu aeg kartnud. Ma lihtsalt ei naudi toorest liha! Kotletitainas ajab mind oksele. Aga ma ei mõelnud sellele, et kotletitaignas on ka kondijahu ja muud jama, aga boeuf on tehtud heast kvaliteetsest veiselihast. See oli imemaitsev, aga nii rammus, et mul oli raskusi tema lõpetamisegagi.

IMG_5262 IMG_5263Magustoiduks ostsime makroone. Kõik oli tore, aga mis mind seal ärritas, oli see, et ma rääkisin poemüüjaga kogu aeg prantsuse keeles, aga ta pani mulle kindlalt inglise keeles vastu. Ma tean, et mul on aktsent, aga ma ju oskan seda keelt nii palju, et makroone tellida!

IMG_5266

Õhtusöögiks tegime oma eilse plaani teoks ja pidasime piknikku Eiffeli torni juures, Seine’i kaldal. Juust, baguette, siider… Mida veel elust tahta?

IMG_5267 IMG_5268Ja nii me viimane õhtu möödus… Juustu süües, Eiffeli torni vaadates, siidrit juues – imeline lõpp imelisele reisile! Eiffeli torni võtmerõngaste müüja lähenes meile vahepeal, alguses plaaniga meile neid müüa, aga hiljem plaaniga meid peole kutsuda. Keeldusime siiski viisakalt, aga midagi saime sealt ikka: ta andis meile tasuta kaks võtmerõngast. Tasub sõbralik olla!

Pühapäeval naasesime oma tavaelude juurde: mina Besanconi Gare de Lyon’ist, Merili Eestise Charles de Gaulle’ist. Kurb oli lahkuda, aga mul oli nii hea meel, et Merili viitsis mulle külla tulla. See nädal temaga oli väga vajalik mulle, sest meenutas mulle, millised head sõbrad mul on ja kuidas nad mind alati aitavad, kui ma ka rusudes olen. Aitäh, Merili!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s