La honte!

Häbi-häbi, ma pole jälle nii kaua kirjutanud! Andestage mulle mu patud! Aeg läheb siin nii kiirsti lihtsalt ja iga kord, kui minuga midagi juhtub, siis ma mõtlen, oh jess, blogisse! …ning unustan 30 sekundi pärast ära, mis juhtus.

Seda postitust kirjutangi oma aju kurnates, et mingeidki mälestuseriismeid kätte saada ja sellest pilt kokku panna. Ausalt ka, keerulisem kui Voldemorti mälestusi kokku koguda!

Mul oli vahepeal eksamid: see oli päris hirmus. Aga võin õnnelikult öelda, et kaks ainet on mul kindlalt läbitud ja punktidki olemas: Texte et Image (12/20) ja vene keel (15/20). Mu standardid siin on langenud porimülkasse, ma olen õnnelik juba kümnega, sest see tähendab, et üks sammuke raha mitte tagasimaksmisele lähemal. Vene keeles tulid kõik minu Kristiine juured välja – ma olin klassi parim! Asi, mis ma arvasin, et eales ei juhtu Prantsusmaal olles! Kahjuks või õnneks oli lihtsalt taustsüsteem tuhm, nii et oli lihtne särada. Vene-prantsuse tõlge jääb mind aga igaveseks kummitama…

Lihavõtted olid! Ma olin pisut (väga) kurb, et ma ei saanud oma perega maale minna nagu iga aasta, aga uus riik, uued traditsioonid. Isegi reede pole siin vaba, vaid hoopis esmaspäev! Läksime šokolaadimunadejahile! Jaht oli verine ja brutaalne, aga tulemuseks oli 2 šokolaadijänest ja umbes 4 muna. Pärast tegime piknikku, mängisime mänge ja värvisime ka mune! Aga need olid tühjad, mis oli imelik minu jaoks, aga mitte nii imelik, kui oli Mauriziol ja Luisil kuulda hullude eurooplaste lihavõtetest: “Te värvite munad ära ja siis teete nad katki, et nad ära süüa?!”

IMG_5006

Mu sõbrad saatsid mulle hunniku postkaarte vahepeal. Te olete kõik mu südames ja armastan teid palju! Mu väike süda ei suutnud kõige selle rõõmuga, mis te mulle tekitasite, üldse hakkama saada!

Ma ei tea, kuidas ma Eestisse tulen ja jälle käsi suruma hakkan. Mu absoluutne esimene reaktsioon on põsk ette keerata ja bisous! Olge valmis…

Kui Merili siin oli, siis ta ütles, et ma rääkisin unes. Prantsuse keeles. Hurraa! Ma alati tahan keelt õppides, et mul keel muutuks loomulikuks ning ma oskaks selles mõelda ja unenägusid näha, aga vat see on juba teine tase. Pole küll kindel, et see, mida ma rääkisin, oli loogiline või korrektne, aga teen siiski risti seinale!

Rääkides keeltest, mis on minu suurim hirm siin? See, et ma jään ükskord nii purjakile, et ma unustan ära, kuidas prantsuse või inglise keelt rääkida ja mulisen ainult eesti keeles. Kuidas keegi mind koju viib niimoodi? Kõik arvasid, et see on alusetu hirm, aga Paulaga see juhtus! Ta oli pisut (palju) võtnud ja siis ta rääkis ainult saksa keeles. Maurizio, kes temaga sel hetkel koos oli, pidi Julele helistama, sest ta, vaeseke, ei saanud midagi aru. Sellised igapäevaprobleemid.

Mesikäpp on ja jääb hitiks! Eriti Dopsid, mis on leidnud endale nimeks Eesti Oreod. See on ainult tervitatav, Prantsusmaa juba niigi tegi ja teeb mind veel paksemaks, ei ole mul selleks Eesti abi vaja värvata. Kuid tänan siiski kõiki, kes panustasid igasse mu rasvarulli ja lõualotti!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s