Kuu

Täna on päev, mis tähistab minu viimast kuud Eestis enne, kui lähen pooleks aastaks (vähemalt) Prantsusmaale Erasmusele. Kuigi ma pole just kõige isamaalisem inimene, siis eks ikka ole loogiline, et ma jään päris paljut Eestist igatsema.

Oma vanemaid. Eriti seda, kuidas mu ema ja isa mind kallistavad iga kord, kui mind näevad.

Oma venda – seda, kuidas ta vahepeal ei oska reageerida neile imelikele asjadele, mis ma vahepeal ütlen.

Oma õde – seda, kuidas ta alati mind aitab ja kaitseb. Prantsusmaal pean aga üksi hakkama saama kõigi bürokraatide ja seadustega.

Oma kassi – seda, kuidas ta suudab alati mu tuju paremaks muuta, kui ta mind puksib, et pai saada.

Oma sõpru – seda, et nad ajavad mind naerma ja mina neid. Suurim hirm on mul Prantsusmaal, et keegi ei pea mind naljakaks, vaid hoopis kuivaks švammitükiks.

Kuigi on nii palju, keda igatseda, siis tegelikkuses ei ole mul silmis kurbusepisarad, vaid mu kõhus on terve elav sipelgapesa, mis aina kiheleb ootusärevusest. Tahaks juba näha ja kogeda seda uut ja tundmatut, mis mind ees ootab.

Ning muidugi, süüa kõike, mis mu silme alla satub ja hamba all ei karju…

I’m going to get fat, people, take it or leave it!

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s