Mu süda murdus eelmine nädal

Ja lausa kaks korda, mõlemal korral oli mu südamevalu põhjustajaks Jaapan.

Esimene kord juhtus see siis, kui kohtasin oma jaapani keele õpetajat. Ta küsis minult jaapani keeles, et kas mul on test. Mina vastasin: „Da! Oui! … Hai!“ Mu südamest kukkus tükike, kui adusin, kui palju ma olen kaotanud oma jaapani keele oskusest – see tegi valu.

Teine kord juhtus see siis, kui vaatasin filmi „Tokyo kallim“ PÖFFil. Film räägib 20-aastasest belglannast Amélie’st, kes naaseb Jaapanisse pärast 15 aastat. Seal hakkab ta andma prantsuse keele tunde 20-aastasele jaapanlasele Rinrile. Noored, nagu ikka, armuvad, aga nende armastus ei kesta. Lõputiitrites oli lause „Tout ce que l’on aime, deviendra fiction“. Minu süda pragunes ja kild langes, kui hakkasin mõistma, et mu armastus Jaapani vastu võib olla ühepoolne: isegi, kui ma kunagi lähen ka Jaapanisse ja elan seal, siis Jaapan ei pruugi mind armastada nii, nagu mina teda.

Ma tahaks uskuda, et Jaapan ei ole nii suletud ühiskond, nagu väidetakse, et seal ei ole iga valge vaid turist, vaid ka selgelt välismaalane võib sulanduda ühiskonda ja olla osa sellest. Ehk olen ma liialt unistaja, ehk vaatan maailma läbi roosade prillide, aga eks siis kunagi oma vitsad peksavad – Jaapanisse lähen ma ikka.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s