Taevastesse pürgimas

Kui ma olin noorem, siis käisin päris tihti igasugustel ronimisseintel ja kaljulaskumistel, kuna ema vedas mind sinna kõikjale. Või mis vedas, käisin vabatahtlikult ja suure entusiasmiga alati.

Nüüd kutsus mind sõbranna Tartus ronima. Tema seletus, kuidas ta sellise idee peale tuli: “Noh, ma olin bussis ja mõtlesin omaette. Tead, kuidas “Printsessi päevikutes” ta käib oma emaga seal seina peal ronimas? Noh, ma mõtlesin, et tahaks ka!”

Head mälestused lapsepõlvest veel peas, olin kohe nõus. Aga nagu ikka, mõistus oli suutnud end aastate jooksul kaitsta, jättes vaid kõik toreda meelde: kõrgustes olemise ja turnimisest tuleva adrenaliinilaksu. Alateadvus küll vaikselt teadvustas, et mingeid lihaseid on ikka vaja ka kasutada selle jaoks, aga see oli pisiasi!

Mida saan pärast ronimaskäiku aga öelda?

AI. Ronimine on raske. Mu käed värisesid kui haavalehed, mu säärelihased lõid krampi, mu kätenahk on verilihal.

Ahjaa, seda ka veel: RONIMINE ON NII LAHE! Isegi, kui ma kõrgustesse jõudsin tegelikkuses vaid kahel korral, olid ka ülejäänud 20+ korda, mil ma üritasin jõuda kõrgemale kui oma põlv, nii ägedad!

Kui ma homme tõusen ja ka veel järgmine nädal elus olen, siis naasen seinale. Seekord aga spordiretuuside ja pehmete tennistega. Jaksu võiks ka muidugi kaasa võtta, aga teda ma veel otsin.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s